Tartu ja Tallinna peomaastikuga sina peal olijad on ilmselt sattunud nii mõnelgi korral kuulma askeetliku nimega noa ehk Kätlin Õuna DJ-sette. Igapäevaelus turunduse ja kommunikatsiooniga tegelevale Õunale ei meeldi iseend aga pjedestaalile sättida, mistõttu see ankeet on üks esimesi väljundeid, kus noa end ka sõnas lahti harutab.

Algse tõuke mängimiseks sai ta Tartu juurtega Kiviaja Recordsi pundilt ning ta on astunud peamiselt üles SÜNKi pidudel ja HALLi residendina näiteks sellistel üritustel nagu House of Acid, Snatch ja The Dark Side of the Moon. Sellest, mis filosoofia järgi ta muusikat valib ja mida mängib, saab aimu juba allpool.

Debüüt: See oli kusagil 2017. aastal. Sõprade mõjutusel oli mind minu enda teadmata ühe kinnise metsafestivali line-up’i lisatud. Suurest aukartusest hoolimata võtsin väljakutse vastu, kaasas sülearvuti ja Numarki 2010. aasta Mixtracki kontroller. Jalad värisesid ja süda puperdas, aga kuidagi vingerdasin end sellest olukorrast siiski hea tundega välja. Energia oli toetav ja kedagi ei paistnud huvitavat minu tehniline saamatus. 

Muusikas oluline: Resoneerumine. Orgaaniline ühtsus tehnilise ja tunnetusliku vahel. Ent leian, et selle kõige juures mängivad väga tähtsat rolli kuulajat ümbritsev keskkond ja vaimne valmisolek. Muusika teraapiline võimekus on imeline!

Muusikas ebaoluline: Etteaimatavus, mis kuulajat tehislikult juhib. Eelarvamused ja toksilisus on big no-no. 

Mida mängin: Fookuses on pigem energia ja voolavus, mitte niivõrd žanriline raamistus. Seega aeg ja koht ning ürituse kontseptsioon on valiku puhul üsna olulised. Plaadiriiulist leiab enim elektrot, IDMi ja muud veidi obskuursemat elektroonilist muusikat, mis on ilmselt südamele kõige lähemal. Peokeskkonnas on kesksel kohal intensiivsus, sügavad bassiliinid, uplifting acid ning veidi kosmilise meeleoluga house, trance ja breaks. Selliste lugude kombineerimine on alati veidi üllatusi täis. 

Eredaimad mängumälestused: Eeskätt olen siiski lihtsalt melomaan ja mängimas käin suhteliselt harva. Eskapismikäsitlus muusikas on mulle väga hingelähedane. Seega olen saanud kõige unikaalsemaid kogemusi pimedates tossustes ruumides, kus õhtu perspektiiv on eelkõige heli- ja olevikukeskne. See on olnud alati võimalik HALLis, eriti Mesilas! Palju meeleolukaid momente on sündinud ka vanas Tartu klubis Arhiiv. 

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Floating Points „Silhouettes (I, II and III)”. See vajab sobivat hetke, kuid defineerib mu jaoks lõpmatust. 

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Kujutan ette üht veidi udust õhtupoolikut või varahommikust järeltiksu salajases linnaroheluses koos heade inimeste ja mahedalt bassise helisüsteemiga. 

Guilty pleasure: Uni ZzzZzzzZzZzzz ( ˵-‿-˵)

Alt üles vaatan…: Eelkõige hea südamega inimestele! Sõpradele. Meisterlike oskustega artistidele ja selektoritele. Promootoritele, kes näevad vaeva, et luua turvalisi, hea helisüsteemiga, hästi kureeritud ja muusikale orienteeritud keskkondi.

Viis klassikut:
Protocol „Waiting”
Unit Moebius „Gaskever 14”
Transllusion „Unordinary Realities”
Higher Intelligence Agency „Ketamine Entity (Axiom Mix)”
Suggestive „Behind You”

Viis hetkekummitajat:
Funktaxi „Vibration No. 1”
Ototax „The Voices of the Universe”
Thru Zero „M-Trans”
Tropical Moon „Data Bank”
Hassan Abou Alam „All Used Up”

Tehnilist: Peol mängin CDJ-mängijatega, kodus harjutan vaikselt kätt ka vinüülplaadimängijate peal. Ei eelista üht teisele, kuid viimaste kogemuslik protsess on omamoodi rituaalne, väga isiklik ja seetõttu mõneti nauditavam. 

Lõppsõna: Trust the process. Stay on the green side. Be a good animal!

Kuula lisaks noa SoundCloudist