Jaan Pavliuk on 18-aastane melomaan. Juba nooremas eas tundis ta huvi jaapani kultuuri ja muusika vastu ning kui ta enda jaoks hiljem house’i, techno ja elektro avastas, tundus loogiline need tükid omavahel ühendada. Juhuse tahtel leitud mõttekaaslastega otsustati katsetada selle aasta mais Tallinnas Jaapani-teemalise peosarjaga Gaijin, mis on toimunud nüüdseks neli korda ning kasvanud iga korraga aina suuremaks.

Debüüt: 2017. aasta suve algul Karusselli poes Pärnus. Kevin Park kutsus mängima ja õnnestus vist esimest või teist korda üldse tehnikat puudutada. Sai palju sünkroonimisnuppu vajutatud ja madala helikvaliteediga piraaditud house’i mängitud, ent sellegipoolest oli väga hea kogemus. Sellest punktist edasi hakkasin aina rohkem muusika kogumise ja esitamisega tegelema.

Muusikas oluline: Meloodia ning selle kujunemine erinevate helide abiga. Alati on huvitav kuulata, kuidas artist kasutab trumme, sämpleid, rütmi ning muid helielemente tervikpildi ja meeleolu loomiseks.

Muusikas ebaoluline: Trendide järgimine ja liigne reeglitest kinnipidamine.

Mida mängin: Seda, mis meeldib ning mis sobib esitamiseks vastavasse keskkonda. Erilisi žanripiire ei sea, aga house ja disko jäävad südamele kõige lähemale.

Eredaimad mängumälestused: Iga mängimine on mingis mõttes eriline ja huvitav, aga kui välja tuua suurim wow-hetk, siis see on kindlasti Gaijin Spring, mis selle aasta maikuus EKKMi Kohvikus toimus. Korraldasin elus esimest korda üritust ning ei osanud midagi oodata, suure närviga läksin pulti ning 10 minutit ei julgenud pead tõsta. Kui lõpuks rahva poole vaatasin, nägin puupüsti naeratavaid nägusid täis saali ning olin heas mõttes šokeeritud. Teine ere mälestus on sellest korrast, kui Myspace01 ja Erjjekuga Peatuse välisterrassil varajaste hommikutundideni igasuguseid veidrusi mängisime ning päikese tõustes alles kell 8–9 lõpetasime. Rahvast oli palju ja üleüldse oli perfektne ilm ja vibe.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Rainbow Team „Bite the Apple”. Paremat lugu ei oska ettegi kujutada.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Eks neid kohti on palju, ent siiani on kõige rohkem silma jäänud Dekmanteli festival Hollandis. Jaapanis tahaks ka muidugi kord elus mängida.

Guilty pleasure: J-core ja igasugune „veider” jaapani muusika. DJ Genki, Camellia, XI, Aran.

Alt üles vaatan…: Artistidele, kellel on kindel siht ja kes teevad oma loomingut ülimalt hästi. Kindlasti ka oma sõpradele ja lähedastele.

Viis klassikut:
Soichi Terada & Nami Shimada „Sunshower”
Marcus Mixx „M+M Theme”
Yōko Oginome „Is It True”
Junko Ohashi „Dancin’”
A Small Phat One „Music For Pushchairs”

Viis hetkekummitajat:
Kyoto Love Hotel „Ghost Parlour”
Hugo Massien „Where Your Body Begins”
Rhythm of Paradise „Paradise”
Binh „Ten-Ten”
Toshiki Kadomatsu „Tokyo Tower”

Tehnilist: Kasutan enamasti USB-pulka, viimasel ajal olen ka vinüüle mängima hakanud. Tulevikus on plaan täielikult vinüülidele üle minna.

Lõppsõna: Lõpp hea, kõik hea.

Kuula lisaks Pavliuki SoundCloudist.