Renno Paadi DJ-puldi taga askeldamise aastaringe saab õige pea täis 30. Selle aja jooksul on korraldatud pidusid ning hekseldatud läbi ja kogutud lugematul hulgal plaate. Praegu on Renno peamisteks muusikalisteks väljunditeks IDA Raadios souli, diskot ja house’i serveeriva rühmituse Öömaja saade, mida tehakse koos Üllar Siiri ning vendade Andres ja Indrek Aleviga, ning Janno Mullastega ühiselt veetav „Hedonic Italic”. Viimane on tulnud lunastama Italo disco’t ehk itaalia tantsumuusikat, kuid tutvustab ka riigist pärit filmimuusikat ning muud rohkem ja vähem obskuurset helilist materjali.

Debüüt: 1992. aastal koolidiskol. Eelmine diskor lõpetas 12. klassi ja mulle, tollal kaheksandikule, tehti ettepanek amet üle võtta. Kõheldes nõustusin. Juhtisin sealt edasi nii kooliraadiot kui ka iganädalasi pidusid keskkooli lõpuni… kahe kassettmakiga.

Muusikas oluline: Originaalsus, lihtsus, helide omavaheline dünaamika (ilmtingimata mitte õiges helistikus/võtmes).

Muusikas ebaoluline: Stiilide kindel raamistik, meedium, millele muusika on salvestatud. Muusika on muusika.

Mida mängin: Kõike, mis endale meeldib olenevalt tujust, kohast, situatsioonist, peo formaadist – brasiilia, soul, disko, house, baleerika, afro, italo, dub… aga mitte ainult.

Eredaimad mängumälestused: 2011. aastal ainult kutsega pidu, mille korraldasime sõber Janno Mullastega (nnod.ee) Faehlmanni 12 telemaja keldri vanas kohvikus. Koht, mille leidsime kaaskorraldaja tuttava kaudu suhteliselt juhuslikult, oli huvitavalt sopiline, tugipostide ja madala laega – tantsupeoks ideaalne. Üritus osutus ülimenukaks, tuues kohale oodatud kolmekümne inimese asemel kaugelt üle saja – käimasolevast peost levis info jooksvalt suust suhu, meelitades täiendavalt kohale kutsutute sõpru. Kokku sai seal korraldatud kaks pidu ning mõlemat voogedastasime Boiler Roomist inspireerituna ka live’is internetti. Salvestused on alles senimaani.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Guilherme Lamounier „Vai Atrás da Vida Que Ela Te Espera”

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Mingil suuremal rahvusvahelisel festivalil/sündmusel, kus publik on kohal muusika avastamiseks, mitte millegi muu pärast… Kohaks võiks olla näiteks Ibiza.

Guilty pleasure: Eighth Wonder ‎„I’m Not Scared”

Alt üles vaatan…: Neid on palju, nii kohalikke kui ka välismaiseid muusikaaustajaid, kellelt olen palju avastanud ja õppinud.

Viis klassikut: Toon välja spetsiifilised lood, mis on sageli peol plaadikotis.
The Believers ‎„Who Dares To Believe In Me?”
808 State „Pacific State”
Sagat ‎„Fuk Dat”
Soft House Company ‎„…A Little Piano”
Sydney Youngblood ‎„Sit And Wait”

Viis hetkekummitajat:
The Person „The Place”
Roger Fakhr „Had To Come Back Wet”
Ahmed Fakrun „Nisyan”
Employee „Smooth Call”
Wrong Kind Of Stone Age „Ravi Dubbi”

Tehnilist: Technicsi vinüülimängijad, Rotary mixer-pult ja klappideks kas Sennheiser HD25 või ise meisterdatud DJ lollipop.

Lõppsõna: Avastusrõõmu. Praegu kuuleb mu valikut peamiselt koosseisudes Öömaja ja Hedonic Italic kas IDA Raadios või tantsupõrandal. Aeg-ajalt on olnud kõrvalepõikeid külalisena ka R2-s „Jazzitupis” ja „Estonian Funk Embassys” ning Klassikaraadio „Fantaasias”.

Kuula lisaks Renno Mixcloudist.