„Richard on tõenäoliselt üks Eesti noorimaid ja usinaimaid kuumade elektroonikapalade väljakaevajaid,” iseloomustab meie seekordset DJ-ankeedi peategelast sõbranna ja kaas-DJ Susanna Raiend. Mõned aastad tagasi kinkis Richard, kelle suurim ülesastumine on viimasest ajast Sweet Spot Festival, oma südame muusikakogumisele ja plaadikeerutamisele ning tagasi ta seda ilmselt lähiajal ei saa.

Debüüt: 2016. aasta suvel EKKMis, kus sõbrad Paul Oja ja Tommi Lipasti HUMPi-nimelist pidu korraldasid. Ühel nädalal kutsusid homie’d peo alguses plaate mängima, aga lõpuks läks nii, et lükati kell 2 öösel ka tanki. Vist päris esimese lauluga ma tantsupõrandat tühjaks ei pühkinud, aga mingid inimesed saatsin ikka mõistlikul ajal koju küll enda „DJtamisega”. Pidu iseenesest oli hea vibe’iga. Sel ajal sai veel EKKMi hoovis öö läbi plaate mängida, mis oli soojade ilmadega mega.

Muusikas oluline: Ausus.

Muusikas ebaoluline: Piirid ja reeglid.

Mida mängin: Proovin mängida seda, mis parasjagu õige tundub ja mis mulle meeldib. Suure osa sellest saab liigitada ilmselt väga üldiselt house’i ja techno alla. Tänapäeval on lugematu arv meediumeid, mille kaudu avastada enda jaoks uut kraami, mis mind ühel või teisel viisil kõnetab. Soft spot on kindlasti Aafrika päritolu ja mõjutustega muusika ning vana kooli hiphop.

Eredaimad mängumälestused: 2016. aasta 3. detsembril mängisime Rico Veskivälja ja Marek Poeliga plaate EKKMis peol Mancuso. See oli laupäev, millele eelnenud õhtul tähistati Lekkeri sünnipäeva. Mäletan, et kohale jõudes sai suhteliselt kiiresti selgeks, et olin üks väheseid, kes ei olnud eelmise õhtu tähistamist laupäeva õhtusse pikendanud. Igatahes oli kohe üheteistkümnest EKKMi väikses saalis enam-vähem full house ja nii 6–7 tundi järjest. Seltskonnal olid rehvid ammu soojad ja koreograafiat jätkus seal tagasihoidlikus kohvikus ikka päris kauaks.

Paar kuud tagasi mainis Susanna Raiend juba Into The Valley preparty ära, aga see oli ka kindlasti meeldejääv plaadikeerutamine. Peamiselt seetõttu, et sain seal tuttavaks paari praeguseks väga hea sõbraga. Kõik oli sel hetkel ilusti paigas.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: UGK ft. Outkast „Int’l Players Anthem”

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Melbourne’is elades oli mu lemmikkoht baar nimega Section 8. Tegemist oli täiesti Melbourne’i kesklinnas suurte pilvelõhkujate vahele kõrvaltänavasse peidetud väikse välibaariga, kuhu mahtus sisse (loe: aeda) võib-olla kuskil 100 inimest. Väga lihtne koht selles mõttes, et laudade ja toolide asemel olid euroalused ja seinteks vanad konteinerid. Ütleks, et natuke nagu sealne Protest. Muusikat oli seinast seina, heli paigas, üritused tasuta ja mingit niisama ringivahtimist tantsupõrandal ei olnud. Seal mängiksin kunagi suurima heameelega.

Guilty pleasure: Koer „Maiu on piimaauto”

Alt üles vaatan: Ma arvan, et inimesi, kellele on põhjust ühes või teises mõttes alt üles vaadata ja kellelt õppida, on palju. Küll aga austan kohalikus kontekstis neid, tänu kellele on Tallinnas võimalik pidevalt kuulamas käia välismaiseid artiste ja selektoreid. Samuti siinse plaadipoe omanikku, kelle tõttu võib kindel olla, et kuu lõpus raha üle ei jää.

Viis klassikut:
Souls of Mischief „93 ‛til Infinity”
Chez Damier & Ron Trent „Morning Factory”
Talking Heads „Born Under Punches”
DJ Spen „Back When”
Eddie Kendricks „Intimate Friends”

Viis hetkekummitajat:
Dreamcast „Outer Space”
Men From The Nile „Watch Them Come (Jazzanova Remix)”
ASAP Rocky x Tyler, the Creator „Potato Salad”
Pink Rhythm „India”
Shinichi Atobe „Heat” (LP)

Tehnilist: Proovin mängida võimalikult palju vinüüle, aga suurema osa ajast viskan ka pulgad kotti. Üldiselt väldin sülearvutiga mängimist, kuna ekraani saab muul ajal piisavalt vahitud ja arvuti puldis pigem segab.

Lõppsõna: Ärge unustage vett juua.