Riin-Kärt Ranne töötab Stuttgardis arhitektina, kuid hobi korras projekteerib ta DJ-puldi taga ka helimaailmu. Eestis on saanud teda mängimas kuulda nii Sveta Baaris kui ka selle aasta Sõru Saundil raadiosaate „Hard Feeler” koosseisus, kuid tema muusikavalikut, mis varieerub jungle’ist techno’ni, kuuleb korrapärasemalt tema Freies Radio für Stuttgarti saates „Peach FM” iga kuu esimesel neljapäeval kell 22.

Debüüt: 2017. aasta kevade paiku Stuttgardis klubis 1210 ühel sõprade korraldatud peol. See oli päris huvitav kogemus, kui arvestada, et ma polnud varem muusika mängimist harjutanud. Mulle öeldi, et easy, võta lihtsalt kaasa pulk muusikaga, mis sulle meeldib. Lisaks oli mul välja prinditud lugude nimekiri ehk mu debüütseti hoolikalt koostatud kondikava. Astusin puldi taha ja nii ma siis õppisingi päris peol esimest korda CDJdega mängima. 

Muusikas oluline: Sügavus, kergus, ülesehitus, mängulisus, energia, vibe, intellektuaalsus. Oluline on ka see, et artistid võtaksid ennast ja enda loomingut tõsiselt. Naljaviluks loodud loribändiprojekte pole kellelgi vaja. 

Muusikas ebaoluline: Ma eeldan, et see on üsna mitteortodoksne vastus, aga minu jaoks ei ole laulusõnad eriti tähtsad. Kindlasti kuulub ilus vokaal muusikasse, aga hääl muusikas on pigem nagu instrument, mis juhatab, lisab värvi, loob rütmi ja kõla, tungib sisse. Ma fännan näiteks plaadifirmat Posh Isolation, selliseid muusikuid nagu Arca, James K, H2OP. Ma arvan, et need nimed illustreerivad hästi, mida ma silmas pean. Ma võin kuulata „Matteuse passiooni”, vaimustuda, vibe’ida, ilma et ma saaks pooltest sõnadest aru. Liiga konkreetse sõnumiga muusika, eriti kui see on kuidagi õpetlik, näiteks „people are all the same, and we only get judged by what we do”, või lihtsalt labane „ei ole aluspüksseee” ajab lausa endast välja. Edetabelitest ka suurt ei hooli. 

Mida mängin: Pidudel meeldib mulle mängida kiiret muusikat, millel on mingi teatud gruuv, rütm ja enamasti cool’id vokaalid. Žanritest, kui nimetada mõni, on lemmikud jungle, hardcore, footwork, juke, grime, baile funk, elektro ja ikka techno. Kui kutsutakse kuhugi baari taustaks mängima, siis tekib alati kerge paanika, et kas üldse on midagi „sobivat” lasta. Viimasel ajal olen ma hakanud neid koha ja kellaaja parameetreid lihtsalt ignoreerima, sest tegelikult ei viitsi keegi kuulata DJd, kes enda muusikat ei fänna. Kodus mängin endale tihti IDMi, ambient’i, noise’i ja vist üldse hästi süngeid toone, aga mulle tundub sedalaadi muusikalist kogemust kohatu teistega jagada. 

Eredaimad mängumälestused: Ma pole eriti palju veel mänginud, aga päris meeldejäävad olid meie Boy Get Downi peod Stuttgardis Dresden Baris koos Mari-Annaga (Miller – toim.). Hoolimata selle koha askeetlikust kontseptsioonist – väike ruum, keskpärased joogid ja vilisev tümm – on see olnud siiani üks lahedaimaid ja avatuimaid paiku, kus mängida. 

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Donna Lewis „I Love You Always Forever”. 

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Basseinipeol Parque Enrique Lages. 

Guilty pleasure: Nu metal. 

Alt üles vaatan: Oma sõpradele, you are amazing! 

Viis klassikut:
Lood:
Orbital „Halcyon On and On”
The Smiths „How Soon Is Now?”
Albumid:
DJ Rashad „Double Cup”
The Other People Place „Lifestyles Of The Laptop Café”
Klassik: Gil Scott-Heron

Viis hetkekummitajat:
UNiiQU3 „Microdosing”
ascendant vierge „Discoteca”
badsista „SORRY DAD”
Arca „Time”
James K „I Can Not Remember”

Tehnilist: Muusikat mängin pulgalt, CDJdega. 

Lõppsõna: Vähem toksilist maskuliinsust ja rohkem häid vibratsioone klubiseinte vahele.