Kindlasti mäletavad paljud veel Tartus Vallikraavi tänaval asunud klubi Kink Konk, mille ühe promootorina tegutses ka meie seekordse DJ-ankeedi peategelane Robert Kähr. „Robert on Tartu ja Tallinna touch ühes mehes. Tõeline intellektuaal. Unikaalne selle poolest, kuidas ta külmalt häid, kindla kvaliteediga ja omanäolisi lugusid just siis mängijasse lükkab, kui teistel on mõtted otsas,” ütleb Kähri kohta sõber ning Karlova Raadio boss Robert Laursoo.

Debüüt: HeaMuusikaÕhtu (HMÕ) Tartus, kunagi 2005. aastal. Olin just siia kolinud ning Robert Laursoo ja Marko Sirel kutsusid kampa. Sealt kõik alguse sai – kõigepealt mängisin kõrvetatud CDdelt ja kui kolisin kokku Jürgen Tammega, tutvusin tema kõrval järjest rohkem vinüüliga ja hakkasin ka neid ostma.

Muusikas oluline: Emotsioon ja tunne, et tahaks seda veel ja veel kuulata. Bass ja rütm.

Muusikas ebaoluline: Don’t believe the hype ning pidevalt ühe ja sama tempo hoidmine.

Mida mängin: Souli, hiphoppi, funk’i, elektroonikat, rokki ja kõike, mis mulle meeldib. Stiililiselt pole endale piiri ette pannud.

Eredaimad mängumälestused: Mitu HMÕ mälestust, kui alles alustasime ja tegime pidusid Kalevi tänava üliõpilasmajas, kuhu sattus ka hunnik maajõmme. Kui ma kummardusin, et uut plaati otsida, lendas selja taga asuvasse peegelseina täis õllepudel – kõik ainult naersid ja pidu läks edasi. Paari aastaga pääsesime mängima klubisse Maailm. Ühel esimestest sealsetest pidudest, kuhu kutsusime külalisena Heidy Purga, oli klubi nii ääreni rahvast täis, et DJ-laua tagant ära minna ei saanud. Kindlasti ka kordades öid ja hommikuid Kink Konkis. Viimased eredaimad on Barlova teise aasta sünnipäeva back-to-back Kersten Kõrgega, Puhkus Tallinnas Sveta baaris ning VIUU peod.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Pulm on keeruline koht, kus mängida, aga äkki Lucio Battisti „Amarsi un po’”.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Mul ei ole vist kunagi olnud sellist unistust, kus ma kindlasti peaksin plaate keerutama, aga arvan, et seal, kuhu kutsutakse ja kus inimesi huvitab, mida ma mängin.

Guilty pleasure: Justin Timberlake „Señorita”.

Alt üles vaatan…: Kõigile DJdele, kes ka päriselt hästi miksivad – iseend ei ole kunagi eriti heaks miksijaks pidanud. Lisaks neile, kes siiani viitsivad muusikas enda jaoks midagi uut leida. Pigem vist vaatan asju üldse rohkem alt ülesse pilguga.

Viis klassikut:
Doug Hream Blunt „Gentle Persuasion”
Shuggie Otis „Aht Uh Mi Hed”
Mos Def „Umi Says”
KI EN RA „That’s Love”
Pharcyde „4 Better or 4 Worse”

Viis hetkekummitajat:
Mac Demarco „Still Beating”
Brockhampton „Face”
Allan Rayman „Gun”
Goldlink „Rough Soul”
Fkj & Masego „Tadow”

Tehnilist: Nii palju, kui jõuan osta, siis vinüül, aga kasutan ka mälupulka. Mängijatest on parimad klassikalised Technicsid.

Lõppsõna: Lõpuni välja!