Erektsioon on vastuoluline nähtus. See on mehelikkuse ja viljakuse sümbol – ühelt poolt loominguline võlukepike, teisalt agressiivne penetreeriv sau. Ta käitub iseäralikult: vahel tuleb ta õrnalt välja meelitada, mõnikord üllatab ta aga ette teatamata, langedes juhusliku stiimuli ohvriks.

Sellelt pinnaselt on „Djerrexxions” toores album ilma erutava eelmängu ning piisava stiimulita. Ta pole toores animaalses mõttes (mida võiks justkui oodata), vaid viimistluselt: helide valik, struktuur, produktsioon.

See on steriilses kempsus toimuv kähkukas, mille puhul jääb puudu loomalikust ürgsusest, taltsutamata kirest ning räpasusest. Akt, kus üks pool vabandab teise ees, et ta on oma telgi vaiad koju unustanud. Kuid ometi nad siiski üritavad, küll kohmakalt. Selget rütmi, millest kinni haarata, ei teki, sest muusika vahetab liiga kiirelt oma „asendeid”.

Liigerk sinakas laelamp valgustab kõiki kehaosi, see teeb häbelikuks – puuduvad darkroom’id, kus uljamaid fantaasiaid välja elada, kuid ometi suudetakse paar mõnusat purtsakat välja pigistada („Tinty Tabou”, „Longdong”). Kokkuvõttes ei masseeri „Djerrexxions” minu peas vajalikke kujutluse nupukesi – muusikaline boner jääb poolkõvaks.