Kui mõelda elektroonilise muusika ja jalgrattasõidu kombinatsiooni peale, tuleb esimesena pähe muidugi Kraftwerk.

★★★★☆

Innovaatilise kollektiivi algsed liikmed olid velospordi lembuse poolest nii tuntud, et ringlesid legendid sellest, kuidas robotmehed eelistavad tuuril olles kontserdipaika mitukümmend kilomeetrit ratastega kohale sõita. Kraftwerkist kui ühest läbi aegade lahedaimast bändist võiks ju rääkima jäädagi, kuid seekord on fookuses hoopis Erkki Tero alias Djerro uus minialbum, mis kannab Kraftwerkiga sarnast motiivi – see on heliriba, mis on mõeldud just rattasõitude jaoks.

Kriitikud on Djerro heliteosed siiani hästi vastu võtnud ning oma loomingus on ta tegelenud uuenduslikul viisil ainesega, mida teised muusikud ei ole eesti elektroonilise muusika maastikul varem eriti julgenud või tahtnud puudutada: geierootika, seksklubid ja pornograafia. Seekordne album on aga pühendatud teemale, millega saavad ennast seostada kõik.

Pedaalisõtkujate päralt on kaheksa omamoodi käekirjaga elektroonilist rada. Alates helidisainist endast kuni albumi kaanekujunduseni ei saa üle ega ümber võrdlustest Kraftwerkiga. Seda teost saadab spirituaalselt otsast lõpuni „Tour de France’i” vaim. Aga mitte ainult! Siin on tunda ka paras annus 90ndate alguse reivimuusika mõjusid. Meelde tulevad sellised artistid nagu N-Joi, The Prodigy, 808 State, Bizarre Inc, K-Klass. Kerglased ja mängulised meloodiad on kõrvalepõiked eelmistel albumitel domineerinud psühhedeelse ambient’i ja avangardsema kehalise tumeelektroonika vaibidest. Sellele teosele võiks järgneda tulevikus vabalt näiteks koduaeroobika heliriba.