Tuul Sepal tundub olevat vastus igale inimkonda kummitavale küsimusele. Miks me ei suuda suhkru söömist lõpetada? Miks me sõdime? Miks teismelised rumalaid otsuseid teevad? Enamasti saab vastata ühe sõnaga: evolutsioon. 

Nendele, kes vajavad kursust „Sissejuhatus Tuul Sepa maailma”, võiks öelda järgmist: neljandat põlve teadlane (loomaökoloog), auhindasid murdu, kogemust nii siin- kui ka sealpool lahte. Tema sulest ilmunud raamatute hulgas on nii populaarteaduslikku kirjandust (viimane neist 2021. aasta lõpus kirjastatud „Evolutsioonibioloogi päevik”), üks lastele mõeldud fantaasiaraamat kui ka 2017. aastal ilmunud bridžiõpik. Avalikkusele suunatud autorlus moodustab ainult osa Sepa tegevusest. Ta süda kuulub teadusele. Ja neljast lapsest ning geoloogist abikaasast koosnevale perele.

Loomaökoloogina uurib Tuul olendeid, kelle eluviis või uurimismugavus teeb nendest mudelloomad. Olgu tegu reostuse keskel elavate Läänemere lestade, tihaste või rohevintidega – nende kohastumist mõistes saame rohkem teada ka teiste loomade kohta. Evolutsioon tõi meid kunagi kuivale maale ja nüüd tõi ta meid tuppa – ära õuest, eemale kontrollimatust loodusest. Sedasama korrastatud kaost Sepp oma artiklites ja raamatutes tutvustabki, kasutades osutusi „kui nutikas!” või „kui uskumatu!”.

Olles ahminud ettevalmistuseks sisse tuhandeid Tuule sõnu, peas ringlemas eri tiitlid („noore teadlase preemia”, „Eesti teaduse populariseerimise auhind”, „Sirbi laureaat”) ja ees kõrgumas imposantne värskelt valminud Oecologicumi hoone, palvetasin omaette, et mu kesised bioloogiaalased teadmised mulle piinlikkust ei valmistaks. 

Pärast maja mitmemeetrise troopiliste ronitaimedega seina imetlemist liikusimegi üles ja leidsime ühe tühjema koosolekuruumi ümara puidust lauaga. Klaasist tagaseina kaudu avanes vaade Vallikraavi ümbritsevale rohelisusele, mille taga peituvat ULA baari Sepp kiidab. Võtame, kohvitassid käes, kontoritoolidel istet. Jesus, take the wheel!

Sa kasvasid üles ümbritsetuna teadlastest. Kas tajusid üldse teadusväliseid elualavalikuid võimalikena?

Õhkkond oli ilmselt küll sellist elualavalikut soodustav. See, et kõik peaksid omandama kõrghariduse ja tegema akadeemilist karjääri, oli baasarusaam. Mu vaarisa oli Tartu Ülikoolis üks esimesi eestikeelseid matemaatikaprofessoreid. Mu vanaisa töötas maaülikoolis professorina põhimõtteliselt samas majas, kus elas minu vaarisa – Tähtveres niinimetatud professorite linnaosas. Isa oli inimgeograaf. Ta uuris peamiselt soome-ugri rahvaid ja seetõttu käis meil külas väga palju teadlasi eri riikidest, näiteks soomlased, Venemaal elavate soome-ugri rahvaste esindajad, külalised Jaapanist. Üheksakümnendatel ei olnud see eriti tavaline, laste jaoks oli see väga põnev ja kindlasti silmaringi laiendav. Nii me õdedega üles kasvasime. Nägime teadusetegemist päris palju kõrvalt. Küllap sealt ikkagi jäi see tunne sisse, et teadusetegemine on põnev detektiivitöö.

Kas sul on ehk meeles mõni anekdoot või seik, mis ühelt poolt akadeemilises, teisalt sellises mitmekesises keskkonnas üleskasvanuna tundub tagasi vaadates kuidagi märgiline?

Üheksakümnendatel teadlaste peres kasvades olime me ikka väga vaesed. Vanemad töötasid muuseumides ja peres kasvas neli last. Kui meil käisid külas välismaa teadlased, siis mäletan, kuidas nad meile kingitusi tõid, viisid meid välja pitsat sööma ja Coca-Colat jooma. Selline elukvaliteedi erinevus.

Kas enne ökoloogiat ja evolutsioonibioloogiat oli teisi erialasid või teadusharusid, mis sind mingil moel tõmbasid?

Kuna ma kasvasin üles Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kirjandusmuuseumi ruumides ringi joostes, huvitasid mind väga vanad lood, muinasjutud, folkloor ja rahvalaul. Filoloogi pool oli minus ka täiesti olemas. Treffnerisse sisse saades pidin loomulikult valima suuna, milleks osutus loodus, kuna kool on selle poolest tuntud. Minu õpetajateks sattusid ülimalt inspireerivad inimesed. Treffner kaasas sel ajal aktiivselt ülikooli õppejõude ja meile andsid tunde sellised väga karismaatilised teadlased nagu Urmas Kokassaar ja Mati Martin. See eeskuju, see teadmiste sügavus… Õpetajate hulgas on palju neid, kes õpetavad lihtsalt kooliprogrammi, aga kui päris tegevteadlane õpetab keskkoolilast, siis noor tajub vahet. Pärast seda ei olnud mingit kahtlust. Sealtsamast Treffneri loodusklassist tuli meie kursusele tol aastal vist kümmekond inimest.

Kolmandik klassist siis?

Põhimõtteliselt küll. Kui palju tol aastal biolooge üldse vastu võeti – võib-olla 40–50. Oli väga tugevalt tunda, et mõjutab see, kes sind keskkoolis õpetas.

Eelmise aasta lõpus ilmus sinu sulest „Evolutsioonibioloogi päevik”, kus kirjutad muu hulgas, et kultuur on osa bioloogiast. Mida sa sellega silmas pead?

Lisaks inimesele on ka teiste loomaliikide kohta teada, et mingeid asju tehakse lihtsalt selleks, et see on hea ja ilus. Nii saab näidata oma nutikust, oma ilumeelt ja oma ümbruse tajumise oskust, demonstreerida oma võimet investeerida aega iseenda eest hoolitsemise kõrvalt millegi väljendamisse. See on käsitletav kui signaal sellest, kui kvaliteetne sa oled, kui hästi sa suudad ressursse koguda, kui terve sa oled. Need algpõhjused tunduvad mulle väga sarnased nii inimkultuuri väljakujunemisel kui ka teiste loomade eneseväljenduse arenemisel. 

Kultuuri abiga saab demonstreerida oma võimet investeerida aega iseenda eest hoolitsemise kõrvalt millegi väljendamisse.

Me ju teame, et linnud laulavad. See on nende jaoks oluline ja teised linnud oskavad seda hinnata. Samamoodi on lindude puhul kirjeldatud kunstioskust. Näiteks Austraalias elavad lehtlalinnud ehitavad uhkeid areene, kaunistavad neid lillede või lehtedega, teevad punutisi, mille eesmärk on avaldada kaaslastele muljet ja meelitada ligi vastassugupoolt. Kuna kunstilist eneseväljendust ja loovust esineb ka paljudel teistel liikidel, siis minu jaoks tundub ebaloogiline eeldada, et see on kujunenud inimestel välja mingil muul põhjusel. Kahtlemata on see arenenud inimesel tunduvalt kaugemale juba osaliselt seepärast, et me oleme õppinud nii hästi koostööd tegema, et meil on vaba aega tekkinud. Kindlasti ei kirjuta me raamatuid ega loo muusikat või kunsti puhtalt selleks, et vastassugu ligi meelitada. Need on lihtsalt algpõhjused, mis on andnud meile üldse võime selliseid asju teha.

Nii sinu kirjutatud artiklites kui ka „Evolutsioonibioloogi päevikus” kordub idee geneetilise materjali taastootmisele suunatusest, „soovist” saada replitseeritud – ehkki molekulidel ei ole agentsust. Kuidas sinu valdkonna inimesed seda mõtestavad?

See on loodusteaduslik ja matemaatiline paratamatus. Kui tegemist on kahe erineva genotüübiga, millest üks on nii-öelda suunatud enda replitseerimisele ja teine ei ole, siis paratamatult saab see üks eelise ja seda on järgmiste põlvkondade puhul rohkem. Sellest lähtuvalt on minu nägemuses peaaegu kõik, mida me näeme, tekkinud looduses sellise protsessi teel, mis prioriseerib enese taastootmisvõimet. Evolutsioonibioloogide hulgas leidub eri seisukohti. Mõned ütlevad, et väga suur roll on juhusel. Kuna evolutsioon on aga toimunud nii mitmete miljonite aastate jooksul, siis me võime siiski üsna julgelt juhuse rolli väiksemaks eeldada. 

Ma olen lugenud päris palju kriitikat ka selle nii-öelda iseka geeni idee kohta. See võib jätta mulje, justkui looduses oleksidki kõik hästi isekad. See ei pruugi aga sugugi nii olla, kuna isekus ei ole tingimata tunnus, mis annab eelise. Me ju hindame kõrgemalt inimesi, kes annavad teistele, hoolivad ja panustavad. See ei ole niimoodi ainult inimeste puhul. Samasuguseid mustreid näeme ka näiteks teistel primaatidel, elevantidel või delfiinidel. Nad kõik tahavad üksteist aidata, kuid mitte geenide levimise eesmärgil, vaid seetõttu, et paljudel liikidel on kaasasündinud vajadus aidata, olla kasulik, hoolitseda – kas või iseennast ohtu seades. 

Paljudel liikidel on kaasasündinud vajadus aidata, olla kasulik, hoolitseda – kas või iseennast ohtu seades.

Kaks keskset jõudu, mis liike evolutsiooni käigus juhivad, on looduslik ja suguline valik. Kas sa võiksid lühidalt kirjeldada, mis eristab üht teisest ja mis on nende kahe valiku järelmid?

Sugulist valikut peetakse loodusliku valiku üheks vormiks. Mõlema kaugem eesmärk on ikkagi geene edasi anda. Need eristuvad selle poolest, et kui loodusliku valiku puhul on eelkõige eelistatud tunnused, mis parandavad ellujäämist, siis suguline valik võib luua eelistuse tunnustele, mis halvendavad seda. Darwin ise ütles selle kohta ühes kirjas sõbrale, et kui ta mõtleb paabulinnu sabale, siis tal läheb süda pahaks. See ei klappinud kuidagi tema ettekujutusega, et looduslik valik on ratsionaalne ja toodab tunnuseid, mis suurendavad isendite ellujäämist. Selle põhjal ta töötaski välja sugulise valiku teooria (mida on hiljem edasi arendatud), mille kohaselt võivad tekkida tunnused, mis muudavad loomad näiteks kergemini kiskjatele märgatavaks või halvendavad nende liikumist. Näiteks paabulinnu saba on väga silmapaistev, raske ja kulukas. Üks sugulise valiku teooria edasiarendusi on kulukate signaalide teooria, mille sõnastas kahekümnendal sajandil täpsemalt Amotz Zehavi. Selle kohaselt teeb just signaali kallidus, totrus ja energianõudlikkus selle väärtuslikuks, kuna seda, mis on kulukas, on raske võltsida. 

Ka inimese käitumises on kujunenud sugulise valiku teel välja tunnused, mis tegelikult halvendavad ellujäämist. Näiteks see, et noorukid teevad väga palju lollusi, seavad oma elu ohtu, hüppavad pea ees vette… Selle kaudu ongi võimalik demonstreerida, kui tugev isend keegi on. See riskialdis käitumine suurendab tõenäosust, et olend saab lihtsalt hukka. Seega on see potentsiaalselt väga kulukas signaal.

Tahaksin küsida su käest ka evolutsioonibioloogilise mõtlemise piiride kohta. Milliseid inimühiskonnas või looduses toimuvaid asju evolutsioonibioloogid ei oska selgitada?

Inimese puhul on raske mõista, miks me oleme oma vaimselt võimekuselt niivõrd teistsugused, niivõrd kaugele arenenud teistest liikidest. Nii abstraktset mõtlemist, tuleviku ja mineviku analüüsimist, iseenda analüüsimist ei ole vaja selleks, et ellu jääda, järglasi saada. Väga palju liike saab hästi hakkama ilma selliste tunnusteta. Ühe teooria kohaselt on aju ka nii-öelda sugulise valiku kaudu kujunenud signaaltunnus nagu paabulinnu saba – rumalalt energianõudlik ja kulukas, aga võimaldab meil signaliseerida seda, kui head on meie arengutingimused, kui head meie geenid, kui hea meie tervis. Kogu inimkultuuri areng on ju toimunud väga hiljuti. See tähendab, et väga pikka aega elas homo sapiens oma suure ja keerulise ajuga ikkagi tüüpilist küti-korilase elu.

Inimese puhul on raske mõista, miks me oleme oma vaimselt võimekuselt niivõrd teistsugused, niivõrd kaugele arenenud teistest liikidest.

Sa uurid praegu lestade kohastumust vähki tekitava keskkonnaga Läänemere põhjas. Milliseid positiivseid näiteid sellest, kuidas liigid on suutnud antropotseeniga kohastuda, saaksid jagada?

Just reostuse kontekstis, mida mina lestade kaudu uurin, tuleb meelde üks näide Lõuna-Ameerika rannikult, kus eeldati, et üks kalaliik sureb naftareostuse tõttu välja. Vastupidi ootustele suutsid nad hübriidistuda ühe teise sisse toodud kalaliigiga, saades sealt geeni, mis aitas neil kehas reostust lagundada. Loomulikult levis see geen nende kalade hulgas väga kiiresti.

Me ei räägi enam sellest, kuidas keskkonda mitte muuta või kuidas inimmõjust lahti saada. Euroopa Liidust ja teistest institutsioonidest tulevad teadusteemad ja üleskutsed ongi sõnastatud nii, et uuritakse kliimamuutuste või inimtegevusega kohastumist. Ja selleks on tegelikult võimalused olemas. Evolutsioon saab mingeid lahendusi pakkuda, aga selleks on vaja, et oleks võimalikult suur geneetiline mitmekesisus, et leida just need geenivariandid, mis uude muutunud keskkonda sobiksid. Selleks on vaja, et organismide elupaigad oleksid omavahel ühendatud, et loomad ja taimed saaksid omavahel geene vahetada ja oleks võimalikult suured populatsioonid, nii et kohastumiseks oleks materjali.

Sest kui organismid on isoleeritud pisikesele alale, siis seal ei ole piisavalt geneetilist rikkust, et liik oleks elujõuline, eks?

Just nii. Meil on Tartus väga palju ägedaid rohealasid, kus looduslikel liikidel oleks palju ruumi elada ja toimetada, aga need kipuvad olema isoleeritud. Putukad ei saa üle suurte asfaltplatside ja maanteede, rääkimata siis taimeseemnest. Väljaspool linna on samamoodi – maastikke lahutavad suured põllumassiivid. Kui me hakkaksime nägema rohevõrgustike toimimist ja seda, kuidas looduslikud liigid tänu nendele püsiksid ja toime tuleksid, lihtsustaks see märgatavalt looduskaitset.

Kas sa – ja teised inimesed, kes siin majas töötavad – tajud institutsioonide siirast tahet seda võimalikuks teha?

Jah, kindlasti. Ma olen täiesti üllatunud, et kui lähen oma projektiideedega Tartu linnavalitsusse, siis saan sageli jaatava vastuse. Võib-olla neil pole aega, et mulle vastu vaielda. Kui ma ütlesin, et tahaksin Toomemäele lambad tuua, vastasid nad „jajah!”. Juba see, et kuuleme loodusega seotud probleemidest nii palju, näitab, et midagi on muutunud. Võib-olla paarkümmend aastat tagasi ei oleks keegi Haapsalus maha võetud puudest isegi mingit nupukest teinud. Jah, olukord ei ole praegu hea, aga see, et me sellest nii palju kuuleme, on positiivne.

Teadlasetöö igapäev on viimase saja-kahesaja aastaga sügavalt muutunud. Millised struktuurid sind kõige enam toetavad?

Minu jaoks on üllatav, kui palju kasu on sellest, kui ma inimestega suhtlen, näiteks lähen konverentsil õhtul baari õlut jooma ja saan seal mõne ajakirja toimetajaga tuttavaks. Selle töö sotsiaalne aspekt mängib teadlaskarjääris suurt rolli, aga samal ajal on enamik teadlasi loomult introvertsed ja see on nende jaoks raske…

Kas seda on uuritud – keskmise teadlase intro- ja ekstravertsust?

Peaks vaatama, kas teadusandmed toetavad seda või on see lihtsalt mingi stereotüüpne arvamus. Minu isikliku kogemuse põhjal on paljudel väga headel teadlastel suured raskused just sotsiaalse suhtlusega, nii enda väljendamisel kui ka teiste ärakuulamisel. Võib-olla koonduvad heasse teadlasesse kokku sellised tunnused nagu akadeemiline võimekus ja natuke kehvemad sotsiaalsed oskused. Samal ajal saavad teadlased, kes on heade sotsiaalsete oskustega, sellest väga suure eelise, kuna nad oskavad võrgustikke ehitada.

Praegu nähakse teadlase karjääriredelil Eestis ette teises riigis järeldoktorantuuris käimist. Päris paljud vaidlevad sellele vastu, küsides, miks seda tegema peab, ja kurtes, kui keeruline see on, eriti kui võtta arvesse lapsi ja abikaasat. Jah, see ongi keeruline, aga see andis mulle tohutult palju. Inimesed on mulle öelnud, et ma olen hoopis teine inimene pärast kaht Ameerikas veedetud aastat. 

Teadlased, kes on heade sotsiaalsete oskustega, saavad sellest väga suure eelise, kuna nad oskavad võrgustikke ehitada.

Mis muutus?

Ma olen nüüd palju avatum ja palju parem suhtleja, palju enesekindlam – see kõik on vajalik selleks, et võrgustikke ehitada ja koostööd teha. Ma sain kogemuse, kuidas töörühma paremini juhtida. Ma töötasin mitme professori juures. Ma arvan, et sellel on tõesti hindamatu väärtus. Kuid kõik ei ole valmis selliseks sammuks.

Teisena tooksin välja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia, mis pakub mulle väga palju tuge.

Sa olid üks asutajaliikmetest, eks? Miks Noorte Teaduste Akadeemiat vaja oli?

Teaduste Akadeemiasse jõuavad teadlased pigem oma karjääri lõpuosas. See on küll praegu natuke muutumas – nüüd võetakse sinna juba ka nooremaid teadlasi. Samuti on seal väga suur sooline lõhe. Selle moodustavad põhiliselt meesteadlased ja võib-olla 7–8 naisteadlast.

Erinevus on ka selles, et Teaduste Akadeemia on võtnud endale teadlikult rolli, et nemad ei sekku ühiskonnas akuutsetesse probleemidesse, väldivad poolte valimist ja teravamat arvamuse avaldamist. Samas algatas Teaduste Akadeemia ise Noorte Teaduste Akadeemia asutamise, mis näitab, et vajadus noorte teadlaste pildile toomiseks on olemas. Vajadus nooruse uljuse järele ütelda asju teravalt, välja astuda, korraldada demonstratsioone. Ma arvan, et Noorte Teaduste Akadeemia on leidnud oma koha ühiskonnas.

Viimase viiekümne aasta jooksul on teaduse positsioon ja roll teatud määral politiseerunud. Kas sa pead enda tehtavat teavitustööd poliitiliseks?

Kui võrrelda eri ühiskonnagruppide usaldusväärsust ühiskonnas, siis teadlased on hästi kõrgel, aga poliitikud kõige madalamal. Paraku on nii, et kui teadlane hakkab poliitikuks, siis ta usaldusväärsus kukub kohe. Tegelikult oleks meil ju vaja, et poliitikas ja ühiskonna kujundamises osaleks rohkem teadlasi. See, et teadlased poliitikasse minnes oma usaldusväärsust kaotavad, on suur probleem ja ma ei tea, kuidas seda lahendada.

Paraku on nii, et kui teadlane hakkab poliitikuks, siis ta usaldusväärsus kukub kohe.

Õnneks on alati olemas nõuandev positsioon. Järjest rohkem doktorikraadiga tegevteadlasi töötab valitsuse nõunikena. Seal on väike vastuolu, sest poliitik peab otsuse vastu võtma ja ütlema täiesti enesekindlalt, kuidas asjad on. Teadus toimib hoopis teistmoodi. Seal otsitakse põhjuseid, miks miski ei tööta, proovitakse ümber lükata nii iseenda kui ka teiste hüpoteese, leida paremaid võimalusi, uusi lahendusi…

Eksisteeritakse teatavas positiivses teadmatuses selleks, et edasi sammuda.

Jah, ei saa öelda, et nii on, sest mina ütlen, et nii on. Tihtipeale ei kiirusta teadlased poolt valima, sest nad tahavad rohkem andmeid. Nad on alati valmis ümber mõtlema, kui tulevad uued andmed. See on poliitikaga võrreldes hoopis teistsugune viis maailma nägemiseks. Aga ma usun, et kui säärast teaduslikku paindlikkust oleks poliitilistes otsustes rohkem, tooks see ilmselt väga palju kasu.

Ma astusin korraks erakonda. Kui loodi Elurikkuse Erakond, tundus selle idee mulle nii hea. Seda serveeriti nii, et nad proovivad juhtida riiki teaduspõhiselt ja keskkonda tähtsustavalt. Ma olin seal seni, kuni nad said esimesed viissada inimest kokku, et erakond asutada, ja siis ma astusin sealt välja.

Ka sotsid kutsusid mind kandideerima. Ma tean, kui tähtis roll on sellel, kui inimene, kes väga tahab midagi muuta, annab endast kõik, aga minul ei olnud võimalik sel ajal endast kõike anda.

Kust on tulnud sinu oskus kirjutada keerulistest ideedest arusaadavalt, seletada kontseptsioone inimesele, kes ei tegutse selles valdkonnas?

Ma arvan, et nagu väga paljud teised oskused, on ka see treenitav. Paljud teadlased ei ole selle oskuse arendamist väärtustanud.

Miks?

Põhiliselt hinnatakse teadlasi teadusartiklite ja grantide alusel. Siis tekibki tunne, et populaarteaduslike asjade kirjutamine on aja raiskamine. Mina näen seda hoopis teistpidi. See, kui ma olen proovinud teaduspõhimõtteid ja -avastusi avalikkusele selgitada ja tuua sisse laiemat pilti, on pannud mind lugema väga palju raamatuid ja artikleid, mis ei ole otseselt seotud minu teadustööga. See on aidanud panustada tagasi sellesse, kuidas ma teadust kirjutan ja uurin, olgu need teadusartiklid või grandiprojektid. Ka need on ju tegelikult lood, mida peab olema huvitav lugeda. Kui kirjutad väga tehniliselt ja detailselt, hoomamata suurt pilti, suutmata panna sisse inimlikke aspekte, siis seda on lihtsalt igav ja raske lugeda. Ehk ei võeta artiklit seepärast vastu? Ehk ei rahastatud projekti sel põhjusel, kuigi teaduslik sisu oli väga tugev? Ma arvan, et üks, mis peaks teadlaste hulgas muutuma, on arusaam sellest, kui väärtuslik on populaarteaduslikult kirjutamise oskus ka igapäevases teadustöös.

Ma usun, et mul olid algusest peale päris head eeldused hästi kirjutamiseks. Ma tulin oma kirjatöödega juba kooliajal suurepäraselt toime. Lõpukirjand sada punkti. (Mõlemad naerame)

Minu kahekümnendates kirjutatud populaarteaduslikud tekstid ei ole nii head kui praegused. Nüüd tulevad need mul tunduvalt kergemini ja kiiremini kui tol ajal. Kellelgi ei maksa arvata, et tema ei oska. See on arendatav oskus.

Ja mis on selle oskuse alaoskused?

Esiteks kindlasti laiem silmaring, empaatia lugeja suhtes. Vaja on osata luua seoseid ja näha seda, mis inimesi tegelikult huvitab, mis tekitab neis mingisugust ühendust. Oleme püüdnud Noorte Teaduste Akadeemias seda arusaama levitada. Meil on väga häid teadusest kirjutajaid, nagu Jaan Aru või Katrin Tiidenberg ja veel mõned, ja siis on teised, keda me proovime kaasa tõmmata. Oleme avaldanud populaarteaduslike artiklite sarju eri väljaannetes, minevikus Postimehes ja Delfis, nüüd Õhtulehes. Me toimetame neid ühiselt, anname üksteisele nõuandeid. Ka mina olen sealt kasulikku tagasisidet saanud. Mõni kirjutab teadusteksti nii, et üks lõik on terve lehekülg. Samas ajakirjanduslikes tekstides piisab lõiguks kolmest lausest. 

Ehk liigendamine! 

Just. Oluline on ka see, et inimesed tahavad näha tekstis kirjutajat ennast, tema isikut. Soovitakse midagi tema kohta teada saada, mingisugust tunnet, et ahaa, ta on nagu mina, ta mõtleb samamoodi või samadele asjadele kui mina. Kui sa kirjutad anonüümse populaarteadusliku artikli, siis see mõjub nagu ülikooli reklaamtekst või mingisugune pakendi infoleht. Vaja on osata tajuda, mis inimestel silmad särama paneb.

Mis on see, mis inimestel silmad särama paneb?

Tekstid, mis tegelevad asjadega, mis on inimestel iga päev südamel. Kuidas ma saaksin oma lapsi arendada? Miks ma tahan nii väga magusat süüa? Miks mu õunapuud vilja ei kanna? Need on sellised igapäevaelu probleemid. See, kui teadus pakub neile lahendusi (ja tõesti, need lahendused on ju olemas), näiteks aju arendamise, toitumise või kas või ökoloogia kohapealt. Kui inimesed mõtlevad ja muretsevad nende asjade pärast, aga neile ei serveerita teaduslikku teadmist söödaval kujul, vaid antakse mingisugune loetamatu telliskivitekst, siis sellega ei haakuta. Kõik teemad, mida teadlased uurivad, on ju relevantsed, muidu neid ei rahastataks. Aga sellest rääkimine nii, et inimesed saaksid aru, et see on nende igapäevaelus oluline, nõuab empaatiat või lihtsalt, nagu öeldakse, elevandiluust tornist alla tulemist.

Kui inimesed mõtlevad ja muretsevad eluliste asjade pärast, aga neile ei serveerita teaduslikku teadmist söödaval kujul, vaid antakse mingisugune loetamatu telliskivitekst, siis sellega ei haakuta.

Ma olen oma populaarteaduslikesse tekstidesse päris palju inimesi just nimeliselt sisse toonud, eriti teisi teadlasi, sest mul on tunne, et on oluline näidata, kui ägedad on eesti teadlased ja kui ägedaid asju nad uurivad ja kui targad nad on. Nad vääriksid laiemat tuntust. Kas või see, milline on noore või üldse teadlase elu, kui palju seal on põnevust – kirjutan grandi ja mis sellest nüüd saab, teatud võistluslikkus! Ja välitööd – kuidas mingid asjad välja tulevad või ei tule. Seal on igasugused seiklused peidus. Ma tõesti usun, et see on kasutamata ressurss. 

Miks ei võiks meie ühiskonna staarid olla teadlased? Okei, võib-olla nad kõik ei ole väga karismaatilised, aga päris palju leidub ikkagi väga karismaatilisi teadlasi, keda oleks huvitav avalikkuses rohkem tunda. Nad võiksid olla sama tuntud kui kunstnikud, lauljad, kirjanikud…

Ma küsiks veel ka praeguse poliitilise, sõjalise olukorra kohta. Kui mõelda sõja kui nähtuse peale, siis kas sellele on loomade maailmas mingit paralleeli? Kuidas mõtestatakse sõda, niivõrd ulatuslikku hävitamist ja inimelude kaotust, evolutsioonibioloogiliselt?

Territooriumide hõivamine, oma kodu eest võitlemine on ka teistel loomadel väga igapäevane asi. Kui vaadelda mingeid grupieluviisiga loomasid, näiteks šimpanseid, kes lähevad ja võtavad teiselt territooriumi ära, võib seal näha selgeid sarnasusi. Küsimus on ju ikkagi lihtsalt mastaabis. Meie oleme võimelised tunduvalt suuremaks hävitustööks. Koos meie võimekusega keskkonda niivõrd ulatuslikult ümber kujundada või niivõrd paljusid inimesi oma tegevusega mõjutada peaks käima kaasas ka vastutus sellega mitte halba teha. On päris kohutav, et seda vastutust ei tajuta.

Koos meie võimekusega keskkonda niivõrd ulatuslikult ümber kujundada või niivõrd paljusid inimesi oma tegevusega mõjutada peaks käima kaasas ka vastutus sellega mitte halba teha.

See ongi minu meelest üks koht, kus appi tuleb evolutsioonibioloogiline iseenda mõistmine, mingisuguste soovide või tungide lahtimõtestamine. See võimaldab küsida endalt, kas see ikkagi on ratsionaalne või on see mingisugune evolutsioonibioloogiline relikt, mis on tänapäevases keskkonnas täiesti kohatu. Võib-olla aitaks ka sõja algatajaid see, kui nad suudaksid niimoodi mõelda. Evolutsiooniline mõtlemine ei ole selleks, et õigustada kõike seda, mida me teeme, vaid selleks, et mõista ja proovida ühiskonda negatiivselt mõjutavat käitumist vältida.

Ma olen liitunud Facebookis mitmete Ukraina aitajate gruppidega. See, kui palju inimestes on lahkust ja omakasupüüdmatut aitamist – see mastaap on ikka tohutu. Kui palju on eestlased annetanud, kui palju me võtame põgenikke vastu, tahame neid toetada. Kui vaadata seda, kui palju ruumi on meie eludes aitamisele, siis võib ju mõelda, et inimesed on ilusad ja head.

Mihkel Ernits on vabakutseline fotograaf, lavastaja, etenduskunstnik. Pildistab peamiselt portreesid ja dokumentaalprojekte.