Polariseerunud ühiskondades ei kipu keegi käsikäes tõtt otsima. Inimkäitumise uurijaga vandenõuteooriate levikule vastumürki otsides jõuame ikka tagasi empaatiaharjutuste ja ühiskondliku sidekoe tugevdamise juurde.

Psühholoog Andero Uusberg on andnud viimase üheksa kuu jooksul koroonakriisi ohjeldamiseks valitsusele nõu. Ta on veendunud, et vaktsineerimise suurte otsustega pole riik mööda pannud. Pigem näitab praegune vaktsineerituse tase meile kätte ühiskonnast irdunud inimeste hulga. Lahendustena mainib ta portreelugusid koroonaohvritest, koroonaskeptikute ja vandenõuteoreetikutega väärtuste tasandil ühisosa otsimist ning riigiaparaadi sotsiaalse kirjaoskuse parandamist. Lõpuks võib kasu olla ka sellest, kui vaataksime kõik igal õhtul „Aktuaalset kaamerat”.

Sa oled ainus sotsiaal- ja humanitaarteaduste taustaga inimene teadusnõukojas ning sind kaasati nõukoja töösse üsna hilises faasis. Miks teadusnõukojas rohkem sotsiaal- ja humanitaarteadlasi pole?

Ühelt poolt küsib valitsus teadusnõukojalt enamjaolt sellist nõu, mida sotsiaal- ja humanitaarteadlased ei saa anda. Näiteks kui räägime sellest, millal ja kellele teha tõhususdoose, siis on selge, et kõige paremini teab sellele vastust biomeditsiin. Teine põhjus on logistiline: Irja Lutsar, kes nõukoda juhib, on olnud seisukohal, et see võiks olla väike. Kui nõukoda läheb väga suureks, siis tagatud on küll esindatus, kuid dialoog ja konsensuse otsimine võivad selle tõttu kannatada.

Kas sotsiaal- ja humanitaarteadlastel oleks viiruse leviku peatamiseks valitsusele midagi teistsugust pakkuda?

Teadusnõukoja liikmed pole sugugi kirjaoskamatud teemadel, mis puudutavad piirangute mittemeditsiinilisi mõjusid või laiemalt seda, kuidas rahvaga suhelda. Teadusnõukoda on näiteks olnud läbivalt seisukohal, et kaugõpet tuleks iga hinna eest vältida. Minu meelest on teadusnõukoja otsused olnud mõistlikud ja ka Eesti poliitilised valikud viiruse kontekstis on olnud enamjaolt mõistlikud. Kui vaadata võrdluses Euroopaga, siis me oleme olnud meetmete poolest läbivalt kõige liberaalsemad, minu jaoks kohati ehk isegi liiga liberaalsed. Paljudes küsimustes pole probleem mitte selles, et laual poleks häid ideid, vaid et head ideed üksi ei muuda suure laeva kurssi. Vaja on ikkagi seda, et kogu riigiaparaadi sotsiaalne kirjaoskus oleks parem.

Mida sa selle all silmas pead?

Lühidalt seda, kui hästi regulatsioonide ja lahenduste loojad suudavad ette kujutada, kuidas süsteemiväline inimene neid tajub. See on sisuliselt empaatiaülesanne – saada aru sellest, mida saab aru inimene, kes ei ole mina. Mida erinevam ja kaugemal see teine inimene minust on, seda raskemaks see ülesanne läheb. Kõigile, ametnikud pole siin kuidagi halvemad või paremad kui teised. Seepärast omistasingi kirjaoskuse riigiaparaadile, mitte üksikutele ametnikele. Aparaati disainides saab valida, mida see väärtustab, millist käitumist kultiveerib. Mulle tundub, et praeguse riigiaparaadi disainis on see empaatiline mõistmine natuke liiga teisejärguline. Näiteks kui koostatakse pressiteadet valitsuses vastu võetud uuest piirangute komplektist, siis on olemas inimesed, kes tagavad, et see tekst peaks vajaduse korral hiljem kohtus rünnakule vastu. Vähem on aga neid, kes tagaksid, et see tekst aitaks tavalisel inimesel mõista, mida ja miks ta nüüd teisiti võiks teha.

Hiljuti kõlas uudis, et Eesti ei suuda saavutada septembri lõpuks täisealiste 70% vaktsineeritust, nagu veel kevadel sooviti. Mille taha see sinu hinnangul jäänud on?

Eesti meediat lugedes näib, et ainsaks vastuseks on korralduslikud vead. See pole aga päris aus. Vigu on kindlasti tehtud, aga sotsiaalministeeriumi ametnike võimuses ei ole teha olematuks inimeste aastatepikkust ühiskonnast võõrandumist või nullida lokkava valeinfo mõju. See, mida oleks saanud täpselt paremini teha, vajab eraldi uurimist. Praegu oskan riigikantselei ja sotsiaalministeeriumi tellitud vaktsineerimisega seotud hoiakute uuringu alusel öelda, et kevadel oli probleeme vaktsineerimise logistilise korraldusega. Suvel muutusime selles loovamaks ja paindlikumaks ning see on andnud ka tulemusi.

Mulle tundub, et praeguse riigiaparaadi disainis on see empaatiline mõistmine natuke liiga teisejärguline.

Kas neid loovaid ja paindlikke lahendusi soovitas teadusnõukoda valitsusele juba varem?

Teadusnõukoda on hoidnud vaktsineerimisel pidevalt kätt pulsil, aga ma ei saa öelda, et meil oleks olnud mingi kuldvõtmeke. Minu meelest ei ole riik vaktsineerimise suurte otsustega mööda pannud. Alguses läheneti personaalselt ja riskirühmade vaktsineerimist korraldasid perearstikeskused. Vaktsineerimiskäitumise soodustamist puudutavate uuringutega on leitud, et arsti soovitus on üks kõige tõhusamaid soodustavaid tegureid. Õige oli ka otsus minna riiki jõudvate vaktsiinikoguste suurenedes perearstidelt üle massvaktsineerimisele, sest perearstid poleks suutnud kasvanud koormust ära hallata.

Probleemid on tekkinud osaliselt sellest, et vaktsineerimise korraldamiseks pole tagatud piisavalt ressurssi. Näiteks pole jätkunud ressurssi, et mõõta eri katsetuste efektiivsust. Kui inimestele minnakse vaktsineerimisbussiga lähemale, siis selle liigutuse mõju ei ole võimalik tuvastada, kuna vaktsineerimise andmebaasis on väli vaktsineeriva juriidilise isiku jaoks, aga mitte selle jaoks, kus süst täpselt tehti. Suure tempo puhul on ühelt poolt mõistlik, et me ei hakka midagi täiendavalt programmeerima ega vaktsineerivatele õdedele lisakohustust panema. Selle hind on aga selge pildi puudumine sellest, mida vaktsineerimises täpselt tehakse ja mis hoobasid liigutatakse. See on ka põhjus, miks teadusnõukoda pole läinud päris operatiivtasandile, et tehke nii või naa.

Kas see juba iseenesest ei ole probleem, et meil selline suur pilt puudub? See ju tähendab, et me tegelikult ei tea, mis ja miks töötas.

Ideaalses maailmas võiks vaktsineerimise korraldus toimida muidugi nagu veebifirmade A/B-testimine, mille kontekstis testitakse mingi teenuse või toote omadusi jooksvalt kasutajate peal, et saada kohe tagasisidet. Pärismaailmas tuleb aga valida, mida piiratud hulga raha ja inimestega teha. Praeguse vaktsineerimistiimi suurust arvestades arvan, et neil ongi päriselt tähtsamat teha kui oma tegevust dokumenteerida. Iseasi muidugi, kas vaktsineerimistiim peaks olema nii väike, nagu see on.

Üks mõõde võib siin olla see, et ilmselt ka riigi poolel loodeti väga, et kriis ei kesta nii kaua. Kui Eestis leviks endiselt algne Wuhani tüvi, ja võib-olla isegi siis, kui oleksime Briti tüve juures, oleks praeguste vaktsineerimisnumbrite juures kriis ilmselt sisuliselt juba läbi. Ehk on võimalik, et sellist kogemusest jooksvalt õppimise süsteemi ei pandud püsti ka põhjusel, et ei nähtud ette, kui pikalt me selle probleemiga silmitsi peame seisma.

Sa ütlesid, et Eesti on teinud viirusega seoses mõistlikke otsuseid, ometi domineerib meediapildis risti vastupidine arusaam. Kuidas seda selgitada?

Möödunud sügisel oli kõigil ootus, et kui me talve üle elame, saab see kõik lõpuks läbi. Selle ootusega astuti kevadesse, vahepeal lisandus uudis, et vaktsiinid said valmis. Mulle tundub, et paljud arvasid seepeale, et nüüd on korras. Kui aga selgus, et ei ole korras, vaid tuli hoopis kõige hullem laine, siis inimesed kalkuleerisid oma peas, et järelikult on süüdi siinsed ametnikud. Tekkis kollektiivse näidispoomise vajadus. Keegi peab olema süüdi selles, et asjad nii halvaks läksid. See oli selles mõttes üsna hirmutav olukord, et seekord ei toiminud avalik arvamus nii, nagu see enamasti toimib, kui keegi käib välja väga äärmusliku seisukoha. Tugev seisukoht avab ruumi sellega oponeerimiseks ja nii jõuab avalik arutelu lõpuks mõistlikku kohta. Koroonateemal muutus arutelu aga kiiresti nii ühepoolseks, et ühel hetkel ei julgenud enam keegi teisiti arvata ega öelda, et võib-olla on vaktsineerimine Eestis normaalselt korraldatud.

Ma ei ole nõus avalikus arvamuses tekkinud konsensusega, et kõike oleks saanud teha lihtsate võtetega kardinaalselt paremini. Meil on inimesi, kellel on juhe nii seinast väljas, et ükskõik mida see sein ka ei teeks, nendeni on ikkagi väga raske jõuda. Praegune vaktsineerituse tase näitab meile kätte ühiskonnast irdunud inimeste hulga. Meil on umbes 30% vanemaealisi, kes pole mitte sõjakad vaktsiinivastased, vaid nad lihtsalt ei usalda kedagi. Nad ei võta ilmselt väga tõsiselt valitsust ega peavoolumeediat ega pruugi võtta tõsiselt ka oma perearsti. Neid iseloomustab passiivne resigneerumine. Mõeldakse, et ah, mis nüüd mina, ma suren varsti niikuinii ära, kui nüüd veidi lihtsustada.

Kas 60+ inimeste vaktsineerituse tase on jõudnud siis platoole, mida polegi võimalik ületada, sest usaldamatus on tekkinud juba niivõrd pika aja jooksul? Või on ka seal lahendusi, kuidas need inimesed vaktsineerima tuua?

Ma arvan, et meil on võimalik jõuda veel terve hulga inimesteni. Opereerin praegu sellise hüpoteesiga, et võime jagada selle järelejäänud 30% 60+ elanikkonnast kolme sihtrühma. Ühes on inimesed, kes on selgelt otsustanud, et nemad ei soovi vaktsineerida, ja keda ei too vaktsineerima miski muu peale vaktsineerimiskohustuse. Ülejäänud kahte rühma nimetasin ma ühes hiljutises memos „hirmunud kõhklejateks” ja „solvunud kõhklejateks”. Nende ühisosa on see, et nad kardavad vaktsineerimist eelkõige kõrvalmõjude pärast. Vanemad inimesed võivad mõelda, et nende tervis on nõrk ja nad ei tule kõrvalmõjudega toime. Neid gruppe eristab hirmu ratsionaliseerituse aste. On mingi hulk inimesi, kelle jaoks on kõik vaktsineerimist puudutav väga segane. Neil on tugev tunne, et nad ei taha seda teha, sest see on kahtlane. Kui keegi küsib neilt intervjuu käigus, et miks sa seda ei tee, siis võib-olla nad ütlevad vastuseks, et vaktsiinid arendati välja liiga kiiresti, aga see pole tegelikult põhjus. See on seletus, mille nad endale ja teistele annavad. Ma arvan, et selline inimene pole põhimõtteline vastane, vaid ta on hirmul ja segaduses.

 Meil on inimesi, kellel on juhe nii seinast väljas, et ükskõik mida see sein ka ei teeks, nendeni on ikkagi väga raske jõuda.

Aga solvunud kõhkleja?

Kui hirmunud kõhkleja puhul saame rääkida postratsionaliseerimisest – ta kardab enne ja seejärel toob selle põhjenduseks mingi argumendi –, siis solvunud kõhklejal on vaktsiinivastasus natuke läbimõeldum. Ta on süüvinud rohkem vandenõuteooriatesse ja ehitanud endale põhjuse, miks kõik talle vale tundub. Lisaks võib ta kuuluda kogukonda, kus mittevaktsineeritus on nagu sissepääsupilet. Tema nägemuses on vaktsiin tõeline vene rulett ja talle tundub ühtäkki, et nii riik, kolleegid kui ka inimesed tänaval sunnivad teda seda ruletti mängima.

Ma arvan, et mõlemad sihtrühmad on mõjutatavad, kuigi võtted võivad olla erinevad. Esimese rühma puhul võib abi olla sellisest sõbralikust survest, mida avaldab tervisetõendi süsteem. Umbes nii, nagu inimene ei lähe hambaarstile enne, kui kuskilt hakkab tuikama. Samamoodi võiks eri teenuste tarbimiseks testide tegemine olla selline tuikamine, mis ajendab lõpuks selle neetud vaktsineerimise ära tegema.

Solvunud kõhkleja puhul suurendab surve aga pigem trotsi, et siis ma nimme ei tee. Selle tõttu oleks oluline hoida tervisetõendi süsteemi proportsionaalsena, et mittevaktsineeritule pakutav alternatiiv ehk testimine oleks küll ebamugavam kui vaktsineerimine, aga mitte liiga ebamugav ja kindlasti mitte rahaliselt nii kallis, kui see praegu on. Lisaks oleks solvunud kõhkleja puhul vaja muutust toonis. Ei ole mõtet ega põhjust vaktsineerimata inimest süüdistada. Suhtumine võiks olla umbes nagu hea purjus sõbraga, kes tahab rooli minna: „Ma saan aru, et sa tahad sõitu minna. Pole muidugi mingit varianti, et ma sulle need võtmed annaksin, sest ma hoolin sinust. Aga kui sa ikkagi tahad minna, siis ma tellin sulle takso.”

Hiljuti arutasime ühel koosviibimisel, et kuigi raadiouudistes loetakse koroonastatistikat jätkuvalt ette avauudisena, siis kõrv justkui eirab neid numbreid ja uudised algavad teisest segmendist. Millest see tuleb, et isegi muidu vastutustundlikud inimesed soovivad ennast nüüdseks koroonateemadest lihtsalt välja lülitada?

See on loomulik emotsiooni regulatsioon. Negatiivsed tunded annavad meile mingi signaali, mis aitab meil mõistlikult käituda – mingit ohtu vältida või ennetada. Meie psüühikasse on aga ehitatud sisse masinavärk, mis on võimeline neid negatiivseid tundeid maha keerama, kui psüühikale tundub, et see signaal ei ole tegelikult asjakohane. Inimesed on nüüdseks aru saanud, et oma isiklikus elus pole jätkusuutlik selle teema pärast aasta otsa muretseda.

Kui kaua meie aju suudab üldse valvel olla?

Vaimselt terveks jäädes kaua ei suuda, eriti kui tegemist on kontrollimatu ohuga. Aga koroonast lähtuv oht pole tingimata kontrollimatu ja seega ma ei ole nõus nendega, kes süüdistavad riiki ja meediat koroona teemal hirmutamises. Ohtudest ja nende kontrollimise võimalustest ausalt rääkimine ei ole hirmutamine. Olen tabanud ennast paaril korral mõtlemast, miks meil Eestis nii vähe selle haiguse ohvreid portreteeritakse. Kui seda oleks rohkem, siis ehk oleks meil vähem inimesi, kes leiavad, et see haigus polegi nii hull. Andmetest jääb silma, et inimesed, kes tunnevad isiklikult kedagi, kes on koroona läbi põdenud, võtavad haigust üldiselt tõsiselt. Need, kes ise ühtegi nakatunut ei tunne, saavad kogu oma kogemuse meediast. Kui see kogemus on pelgalt statistiline, jääb selles elusust väheks. Statistika jääb oma mõjukuselt alati loole alla. Sellest perspektiivist oleks meil vaja rohkem koroonaohvreid portreteerivaid lugusid.

Statistika jääb oma mõjukuselt alati loole alla. Sellest perspektiivist oleks meil vaja rohkem koroonaohvreid portreteerivaid lugusid.

Sa kritiseerisid ühes varasemas intervjuus meediat, öeldes, et ajakirjanduse toon on olnud vaktsineerimise puhul liiga süüdistav. Too mõni näide, kus sinu hinnangul on mindud üle piiri.

Esiteks häirib mind see, kuidas kujutatakse vaktsiini suhtelist riskikalkulatsiooni. See oli teema näiteks siis, kui vaktsiinid alles muutusid kättesaadavaks ja õpetajad läksid vaktsineerima. Meediareaalsusest võis siis jääda mulje, et vaktsineerimine tekitab sellise gripi, nagu sul on ehk kord viie aasta tagant; et see on peaaegu garanteeritud, et teed süsti ära ja kohe oled siruli. See on psühholoogiliselt ohtlik, sest meie tõenäosushinnangud eri stsenaariumitele on kogemuslikud. Sellisesse kalkulatsiooni saab anda sisendit vabalt meediapildiga. Eriti olukorras, kus meil puudub isiklik kogemus, nagu see koroonavaktsiinide puhul alguses ka oli. Samas polnud mingi uudis see, kui vaktsiin töötas, inimene ei tundnud midagi ja jäi hiljem ka elama. Siin on küsimus toimetaja vastutuses. Võib-olla peaks sellise loo alguses selgitama, kuidas suhtelised riskid toimivad. See lisaks konteksti – mis on mingi sündmuse tõenäosus ja sagedus.

Miks meie aju tahab neid üsnagi haruldasi ja ebatõenäolisi juhtumeid vaktsineerimise muidu küllaltki hallist argipäevast esile tõsta? Kas selle taga on mingi evolutsiooniline põhjus?

Antud juhul mängib rolli see, et vaktsiin on ikkagi hirmus asi. Seda tajutakse justkui mikroskoopilise vägivallana, et keegi teeb midagi minu kehaga. See tekitab ebamugavust. Nii tekib ka huvi lugeda uudiseid sellest, kuidas kuskil ongi vaktsiiniga halvasti läinud.

Kui need lood hakkasid ilmuma, siis paljud vaktsiinide pooldajad tõid välja, et ibuprofeeni või beebipillide kõrvaltoimed on vaktsiinidega võrreldes kordades sagedasemad. Miks just vaktsiine peljatakse, kuid teiste ravimite manustamisel sellist skepsist ei esine?

See on fookuse ja raami küsimus. Me aktsepteerime elus mitmel sammul päris tõsiseid riske, näiteks liikluses. Nendel puhkudel on fookuses see, mida ma tahan teha. See, et asi võib halvasti lõppeda, on kuskil tagaplaanil. Mind huvitab väga, kas me saaksime tõsta vaktsineerimise puhul samuti fookusesse selle, et sa tahad ju oma eluga muretult edasi minna – tee siis see suts ka ära!

Kui tegelik elu on keeruline süsteem, siis sellega on meie psüühikal raske toime tulla. Meil on lihtsam tajuda kedagi asjade põhjuslikkuse taga.

Vaktsiinivastaste juurest on ainult kukesamm vandenõuteooriate manu. Mida psühholoogia vandenõuteooriate kohta öelda oskab? Kas teil on vastus sellele, miks inimesed nende lõksu langevad?

On olukorra omadusi ja inimese omadusi, mis seletavad vandenõuteooriate kütkestavust. Olukorra omadus, mis suurendab kütkestavust, on segane ja kontrollimatu aeg. Sellistes tingimustes jääb inimestel tihti kustutamata psühholoogiline janu oma maailma mõista ja kontrollida. Vandenõuteooria pakub sellises olukorras lihtsama seletuse. Kui tegelik elu on keeruline süsteem, siis sellega on meie psüühikal raske toime tulla. Meil on lihtsam tajuda kedagi asjade põhjuslikkuse taga. 

Kas see, et näiteks avalikkuses tekkis vaktsineerimise alguses ametkondade süüdistamise vajadus, on ka selles mõttes sarnane mehhanism, et otsiti üht agenti – olgu selleks siis ametkond –, kes on kõiges süüdi?

Just nimelt, selles ei ole iseenesest midagi vandenõulist, aga see illustreerib säärase seletuse köitvust. Päris pikka aega on olnud hõõguva söena üleval näiteks küsimus, kes peaks tagasi astuma. Nüüdseks on juba rodu inimesi tagasi astunud. Ma saan muidugi aru, et demokraatlikus süsteemis on oluline, et keegi vastutaks, kuid teisalt tekib küsimus, et mis sellest siis muutub. Kas me tõesti usume, et üks inimene oli mustvalgelt niivõrd ebakompetentne, et tema asendamise järel saab kõik korda? See peegeldab sedasama lihtsustatud põhjuslikkuse otsimist. 

Kas vandenõuteoreetiku psühholoogiline profiil erineb kuidagi märgatavalt keskmise inimese omast?

Üks oluline erinevus ongi selles, kui palju sa talud ambivalentsust või ebakindlust. Mida vähem sa seda talud, seda suurem on su janu selguse järele. Uuringud on lükanud nüüdseks ümber väite, et vandenõuteoreetilise mõtlemise taga on tingimata mõni hariduslik puudujääk. Hariduse mõju on pigem väike. Vandenõuteoreetilisest mõtlemisest võib olla kütkestatud ka doktorikraadiga inimene. Sageli on need inimesed ka mingil moel ühiskonnast irdunud – pettunud, solvunud, heitunud, sotsiaalselt passiivsed. Teisalt kuuluvad nad ilmselt mingisse kogukonda, kus on levinud vandenõuteoreetiline mõtlemine. 

Kes on üldse vandenõuteoreetik? Kas näiteks see, kui ma usun, et Ameerika tungis Iraaki ja Afganistani peamiselt relvatööstuse kasumi suurendamiseks, kuigi ühtegi ametlikku dokumenti, mis sellist seost kinnitaks, pole avalikustatud, siis kas ma olen juba vandenõuteoreetik? Kas põhimõtteline võimuskepsis, mille tõestuseks otsitakse selektiivselt fakte, teeb minust vandenõuteoreetiku?

Inimene, keda sa kirjeldad, teeb küll mõned põhimõtteliselt kognitiivsed vead, näiteks ta eeldab, et asjadel on ainult üks põhjus, kuigi enamasti on neid mitmeid, kuid see ei tee teda veel vandenõuteoreetikuks. Ka valikulises tõendusmaterjali otsimises pole midagi vandenõuteoreetikutele unikaalset. See käib igasuguse maailmatunnetuse juurde. Raske on panna näppu peale mingile ühele tunnusele, mis teeb kellestki vandenõuteoreetiku. Pigem iseloomustab konspiratiivset mõtlemist see, kui sinu seletus on irdunud tugevalt alternatiivsetest seletustest ja sa pole valmis neid alternatiive kaaluma, põimides oma teooriasse sisse igasuguseid vastuargumente. 

Sa mainisid, et vandenõuteooriaid uskuvatele inimestele on omane selguse poole püüdlemine, et neil oleks muutuva maailma üle teatav kontroll. Samas kõnelevad need teooriad ju paradoksaalselt ise sellest, et kõike juhib mingi varjus püsiv eliit. Kuidas selline arusaam kontrollitunnet tekitab?

Tõsi, see on justkui paradoksaalne, sest selline seletus jätab sulle vähem agentsust. Sellele pakutakse selgituseks, et vandenõuteoreetikud asendavad maailma kontrollimise n-ö epistemoloogilise kontrolliga – sa kontrollid seda, kuidas sa sellest maailmast mõtled. Sa kustutad janu kontrollitunde järele aktidega, millega sa keeldud uskumast peavoolu narratiivi, ja see keeldumine annab sulle omakorda agentsuse tagasi. Tekib tunne, et kõik ülejäänud on lambad olukorras, millest sina läbi näed. Seega saad sa maailmatunnetuse tasandil sellist kontrolli praktiseerida, elades paralleelselt kontrollikaoga, mida need narratiivid endas kätkevad. 

Uuringud on lükanud nüüdseks ümber väite, et vandenõuteoreetilise mõtlemise taga on tingimata mõni hariduslik puudujääk.

Mõtleme tihti, et vandenõuteoreetikud on lihtsameelsed. Olen ise suhelnud inimestega, kes usuvad, et 5G on oht meie tervisele. Nad teadsid väga hästi, mis on kehtivad piirmäärad, rääkisid väga spetsiifilistest ohtudest, viitasid konkreetsetele teadlastele ja nende tehtud uuringutele ehk nad olid ennast 5G-teemasse palju rohkem sisse lugenud kui mina, kes ma pidasin ja pean seda kõike siiani lihtsalt vandenõuks, kuigi ma ei tea elektromagnetlainetest tegelikult mitte midagi. Sel hetkel tekkis mul küll küsimus, et kes siin ikkagi see ignorant on. Millele toetudes saan ma 5G-vastaste väiteid diskvalifitseerida, kui ma tean ainult seda, et neid vastaseid peetakse ullikesteks?

Üks eristav joon on see, kas sa usaldad traditsioonilisi maailma seletavaid institutsioone või oled ise maailma seletaja. Näiteks mina ei ole paljudel teemadel ise maailma seletaja. Kui keegi küsib, kuidas vaktsiinid täpselt töötavad, siis ma ei hakka ise seletama, vaid ütlen, et kuulake Andres Meritsat. Ma ei näe selles midagi halba, see on üks ühiskonna toimimise oluline eeldus: oleme loonud institutsioonid, mida me usaldame. Muidugi teevad ka need institutsioonid vigu, aga neis on ka mehhanismid nende vigade korrigeerimiseks. Isegi kui ma ei usalda täielikult, ei vaheta ma strateegiat tervenisti välja ega hakka kõike oma kätega tegema.

Millest see tunnistust annab, et vandenõuteoreetikud tegelikult otsivad süstemaatiliselt uuringuid ja infokilde, mis nende teooriat tõestaksid? Et nad lihtsalt ei ütle, et see on nende arusaam või veendumus, vaid selle taga on terve hunnik viiteid.

Kognitiivne tegevus, millega vandenõuteoreetik infokilde noppides tegeleb, ei erine väga teadlase tööst või sellise inimese püüdlustest, kes üritab mingit mõistatust lahendada. Teaduses jääb lihtsalt vähem ruumi kognitiivsete vigade tegemiseks, sest teadlane on koolitatud endas kõhklema ja lisaks on kõhklus süsteemi sisse ehitatud, näiteks eelretsenseerimise kujul. Vandenõulises kogukonnas sellised kõhklemise mehhanismid puuduvad. Nende inimeste mõtlemist saadab vastandus meie versus nemad. Tunnetatakse, et ollakse pideva surve all. Meid üritatakse ära lämmatada, mistõttu on oluline kaitsta oma tõde.

Millest see tuleneb, et vandenõuteoreetikud soovivad iga hinna eest oma tõde kuulutada ja igasuguste argumentide ees suletakse kõrvad?

Argumentide tarbimisel on väga erinevad tagajärjed sõltuvalt sellest, mis on primaarne motiiv. Mõnikord domineerib tõe teadasaamise motiiv. Näiteks kui mind huvitab, mis kell Tallinna rong väljub, siis ma kaalun infot võimalikult tasakaalukalt. Teinekord domineerib kuulumise motiiv. Näiteks kui ma tahan sulle meeldida, siis ma töötlen su argumenti kallutatult sellega nõustumise suunas. Ja kolmandates olukordades domineerib motiiv endaks jääda ja mitte petta saada. Näiteks kui müügimees püüab mind ära moosida, siis ma töötlen tema argumente kallutatult mittenõustumise suunas. Kui mõni teema on hakanud ühiskonda polariseerima, siis me töötleme omade argumente kuulumise motiivist lähtuvalt ja oponentide omi endaks jäämise motiivist lähtuvalt. Sellist käsikäes tõe otsimist naljalt ei teki.  

Esimene reaktsioon, mis meil vandenõuteoreetikutega kokku puutudes tekib, on minu meelest soov neid naeruvääristada, seejärel soov nendega vaielda ja tõestada, et neil pole õigus. Kas nendele refleksidele tuleks järele anda, kui meie soov on vandenõuteooriatesse uskujate hulka ühiskonnas vähendada?

Siin tuleb arvestada ka seda, kes on selle reaktsiooni auditoorium: kas selleks on ainult vandenõuteoreetik ise või ka kõrvaltvaatajad, näiteks sotsiaalmeedias. Esimeses olukorras pole säärased reaktsioonid abiks, viimase puhul võivad aga olla igati õigustatud. Facebooki kommentaariumil võib olla lugejaid, kelle jaoks pole vandenõuteoreetiline mõtlemine sugugi identiteedi tasandile juurdunud. Seal on argumenteerimine kohane ning ka naeruvääristamine võib töötada, kui on näha, et valdav osa kogukonnast selliseid hoiakuid tõsiselt ei võta. Kõige parem on publiku olemasolu korral siiski viisakas, sõbralik ja empaatiline argumentatsioon, mis keskendub inimese vaadetele, mitte tema isikule.

Kirjandus ütleb, et argumenteerimine veendunud vandenõuteoreetikuga on nii ebaefektiivne, et seda ei tasu ette võtta.

Aga kui meie auditooriumiks on ainult vandenõuteoreetik?

Sellisel juhul ei ole ümberveenmine ilmselt eriti viljakas strateegia. Sellises olukorras on väga raske austavalt debatti lõpuni pidada. Alltekst kipub olema ikkagi see, et sa oled lollakas. Pane nüüd ennast teise inimese kingadesse, kelle juurde tullakse sellise alltekstiga dialoogi pidama. Ka kirjandus ütleb, et argumenteerimine veendunud vandenõuteoreetikuga on nii ebaefektiivne, et seda ei tasu ette võtta. Pigem soovitatakse mõelda ennetuse peale, et inimestel ei tekiks väärarusaamu. Kui need on juba kujunenud, siis kasulikum on otsida mingite väärtuste tasandil ühisosa. Järsku leidub miski, millest me mõlemad hoolime? Näiteks koroonaga seoses võime olla piirangute suhtes eriarvamusel, aga äkki me mõlemad leiame, et on mõistlik, et poed oleksid lahti. Tuleb leida mingi punkt, milles me näeme ühist väärtust. 

Ütleme, et keegi minu lähedane või tuttav jagab Facebookis infot vaktsiinide kahjulikkuse kohta. Mida sa soovitaksid mul teha, et teda teaduse poolele üle meelitada? Kas ma peaksin ta hoopis jalutama kutsuma?

Sellises olukorras on mõistlikum kirjutada privaatsõnum. See leevendab tunnet, et tähelepanu keskpunktis on inimese identiteet. Mingil hetkel on optimaalne strateegia hoopis mingite teemade mahamatmine ja edasiliikumine. Näiteks Eesti peredes on vaktsineerimine praegu mõnes mõttes EKRE asendanud.

Mis hetkel on keeruliste ja polariseerivate teemade mahamatmine parem strateegia kui nende läbiarutamine?

Näiteks siis, kui pole tegelikult aega, et nende teemadega empaatiliselt ja argumenteeritult süvitsi minna. Ja muidugi siis, kui suhe vestluspartneriga on tegelikult olulisem kui kõnealune teema.

Kas sa toetad mõtet, et vandenõuteoreetikute sotsiaalmeedia grupid või veebisaidid tuleks eemaldada, et takistada ligipääsu säärasele infole?

Ma arvan, et tehnoloogiline lahendus peaks olema osa lahenduste komplektist, sest vandenõuteooriate leviku põhjus on tehnoloogiline vaid osaliselt. Seejuures ei pea kasutama otsese tsensuuri kirvemeetodit, olukorra parandamiseks on ka elegantsemaid viise. Sotsiaalmeedia muudab ahvatlevaks asjaolu, et mulle näidatakse minu inimesi, mis tähendab, et tekivad grupid ka ilma selleta, et ma ühegi grupiga liituks. Võib-olla on võimalik luua selliseid algoritmi versioone, mis tooksid inimeste uudisvoogu veidi rohkem ideede paljusust.

Sa oled maininud intervjuudes väljendit „väärinfo vastu kaitsepookimine”. Kuidas see praktikas välja näeb?

Need on lähenemised, mis aitavad pakkuda inimestele arusaama üldisest meedia kirjaoskusest ja millega näidatakse spetsiifilisemalt, et meedias tegutsevad mingid huvidega pooled, kelle huvides võiks olla soov levitada vandenõuteoreetilist infot. Näiteks meenub uuring, milles osalejad mängisid mängu, kus nende eesmärk oli levitada väärinfot ja maksimeerida oma halba mõju. Kui sa selle rollimängu läbi tegid ja panid ennast manipulaatori positsiooni, siis sul tõepoolest paranes võimekus uudistest läbi näha. 

Milline võiks olla meie ühiskonna pikk plaan vandenõuteooriate leviku vähendamiseks?

Minu südamel on ühine meediaruum. Elasin järeldoktorantuuri tõttu kolm aastat Ameerikas ja jälgin siiani kõrvalt selle ühiskonna allakäiku. Seal toimuva põhjal võin öelda, et see on väga suur väärtus, kui inimestel, kes toimetavad suuresti eri inforuumides – keegi loeb Telegrami ja keegi teine Müürilehte –, on vähemalt mingi ühisosa, näiteks mõlemad vaatavad õhtul „Aktuaalse kaamera” uudiseid. Kui nii säilib mingisugune ühine reaalsus, siis on veel hästi. Ameeriklaste meediadieedid enam ei kattu – tarbitakse kallutatud meediat ja mitte midagi muud.

Kui ma vaatan ka meie uuringuid vaktsineerimise kohta, siis üks, mis hakkab silma ja ennustab seda, kas inimene plaanib vaktsineerima tulla, on meediadieedi koostis. Inimesed, kes saavad oma uudised peamiselt sotsiaalmeediast või iseseisvalt infootsinguid tehes, on vaktsiinide suhtes skeptilisemad. See illustreerib kujukalt, et kui sa ei usalda ühiskondlikku aruteluruumi, siis sa jääd tõe konstrueerimisel üksi ja muutud tundlikumaks oma isiklikele kontaktidele, olgu need sotsiaalmeedias või väljaspool seda.

Mana Kaasik on fotograaf ja disainer. Kui ta ei pildista parasjagu 2024. aasta kultuuripealinna Tartu sündmusi või ei askelda TYPA trüki- ja paberikunstikeskuses, matkab ta koos kaameraga Rootsi mägedes või Eesti rabades.