Ameerika Ühendriikide ametist lahkuv president võib n-ö päriselus näida küll pretsedenditu isendina, kuid ometi leiame mitmesuguseid paralleele juba William Shakespeare’i suurte lurjustega – mässuõhutajate, mõrtsukkuningate ja muidu koletute tüüpidega.

Ameerikas etendub praegu sünge draama, mida enamik meist ei tahtnud ilmselt ette kujutada. Valimised kaotanud presidendi keeldumine kaotust tunnistamast, visa, ehkki tulutu kohtuskäimine, hämarad süüdistused ja apokalüptilised ähvardused, võltsisalikud manitsused, toetajate ülesässitamine ja kõige selle mõjul kasvav mure, et viimased võivad muutuda või õieti ongi juba muutunud vägivaldseks. Kõik see on andnud ingliskeelsele ajakirjandusele alust kirjeldada tema käitumist kui „klassikalist V vaatuse tegevust” ning võrrelda teda Shakespeare’i suurte lurjustega – mõrtsukkuningate, mässuõhutajate ja muidu koletute tüüpidega.

Lipitsejad ja meelitajad

Üht konkreetset „Trumpi” minu meelest Shakespeare’i loomingust siiski ei leia, küll aga leidub paralleele mitmes näidendis ettetulevate tegude, iseloomude ja taustasündmustega. Annab ju nartsissistliku eneseimetluse all kannatav kuningas Lear võimu ja riigi käest meisterlikema lipitsemise eest, jättes pärandusest ilma teda siiralt armastava, kuid lipitsemises saamatu Cordelia. Samamoodi on Trump nõuelnud imetlust ja kiitust, premeerinud lipitsejaid ja vallandanud üleöö pädevaid, kuid ausaks jäänud riigiametnikke. Seda, kas Trumpi langusest saab analoog Leari aeglasele vajumisele meeltesegadusse ja viletsusse, peaks näitama lähem tulevik, kui uus president ametisse vannutatakse ja Trump nii- või teistsugusel viisil ovaalkabinetist eemaldatakse.

Teatav analoogia Trumpiga on ka kuningas Johnil samanimelisest näidendist. Johnil pole ilmset õigust troonile, sest elus seisab temast pärimisjärjekorras eespool vennapoeg Arthur; Trumpi puhul on Ameerika valimissüsteemis kahtlejad toonud esile, et ehkki valijameeste häältega seaduslikult ametisse pandud, ei võitnud ta siiski rahvahääletust. Ent sellest – mööndavasti pingutatud – vormilisest paralleelist huvitavam on, kuidas John – või Trump – kohtleb oma konkurenti. Johnil õnnestub Arthur kätte saada, ja külvanud tema valvuri üle mesikeelsete meelitustega („Mu lahke Hubert…” jne), saab mehelt lubaduse, et „mis te ka ei käsiks teha / kui oleks surmgi jätkuks minu teole, / ma teeksin siiski”. Mispeale John teatab, et Arthur on tal põiki teel ees, ning lõpetab lakoonilise nõudega: „Surm.” Kui heitunud Hubert üle küsib, kinnitab: „Haud.” Trump on jäänud tagasihoidlikumaks, nõudes kõigest rivaali vangipanekut; kuid varjamatud üleskutsed vägivallale ei ole ta teenistusvalmeil löömameestel märkamata jäänud. Nt Washingtonis 13.12.2020 toimunud meeleavaldus lõppes vähemalt nelja inimese pussitamisega.

Vaikivad võimaldajad

Trump üksi olekski pelk haletsusväärne suurushullustuses narr; ohtlik on ta just oma järgijate tõttu. Shakespeare’i kurikuulsa kuninga Richard III ümber on Stephen Greenblatt[1] eritlenud mitut liiki „võimaldajaid”, kes saaksid türanni peatada, kuid ei tee seda, alates nendest, kes just tema kurjust ja kõlbmatust nähes ei pea ta võimuletulekut reaalseks, nendeni, kes loodavad ta võimuletõusust kasu lõigata ja terve nahaga pääseda (spoiler: ei pääse), kuni lõpuks nendeni, kes lummatult naudivad ta verise edenemise vaatemängu. Kui Richard laseb Buckinghami hertsogil rahvalt tema kuningaks valimiseks hääli nõutada, hüüavad Richardile poolehoidu vaid Buckinghami enda rahva hulka paigutatud käsilased, kõik ülejäänud aga vaikivad – vaikivad, mitte ei laida Richardi valimist maha. Greenblatti meelest on Shakespeare kirjutanud sellise pärilikus monarhias täiesti kohatu valimisstseeni just selleks, et rõhutada vaikivate kaasosaliste hukatuslikku rolli. Mis annab mõtlemisainet neile meie seast, kes ei viitsi minna valima, sest ilm on halb või nad usuvad, et nende kandidaat niikuinii võidab, või mis tahes muul põhjusel, mille tõttu valimistel osalemise protsent püsib arenenud demokraatiates nukralt madalana. Ja ei Richard ega praegu ilmselt ka Trump taha oma lootusetut võitlust lõpetada, enne kui see osutub paratamatuks. Richardi puhul tähendas see kodusõda ja surma – kuhu viib Trumpi põikpäisus, seda võime vaid murelikult oodata.

Trump üksi olekski pelk haletsusväärne suurushullustuses narr; ohtlik on ta just oma järgijate tõttu.

Kõnekas juhtum on mässava talurahva juht Jack Cade („Kuningas Henry VI”, II osa), kelle piiritu vassimine ja praalimine suhestuvad reaalsusega sama kehvasti kui Trumpi säutsud. Cade leiutab endale käigu pealt hiilgava suguvõsa, vaevumata selle kinnituseks tõendeid tooma – ega noid ju polegi. Neile, kes teda ei usu, heidab ta vaid: „Salake, kui võite.” Mis käib risti vastu nõudele, et tõendamiskoormat ei kanna üldtunnustatud tõe kaitsjad, vaid see, kes tuleb välja millegi senikuulmatuga. Ja ta püsib mässuliste juhina just tänu fantaasiamaailmale, mille rajab ja kuhu rahva kaasa tõmbab – „kui saan kuningaks – ja kuningas minust tuleb – […] – siis enam raha ei vajata” jne. Mida vähem reaalsust, seda parem – see näib mõnikord ja teatud piirini töötavat nagu nõiavärk. Tõsi, ka Cade lõpetab halvasti…

Huvitav kaasus on Richard II, kes Ernst Kantorowiczi[2] meelest illustreeris Elizabethi ajal levinud müüti „kuninga kahest kehast”: monarhi loomulik keha võib kannatada igasugu puuduste all, kroonimisel salvimisega omandatud poliitiline ehk püha keha on aga surematu, plekitu ja Jumala erilise kaitse all. Ajal, mil aadelkond oleks võinud jõude ühendades kukutada kergesti iga kuninga, aitas see müüt valitsejat kaitsta; kuid valitseja pidi suutma elada selle kõrgusel. Mis nii Richard II-l kui ka Trumpil näikse äparduvat. Richardi käitumine on ettearvamatu ja õigustamatu – ta laseb kahe aadlimehe tüli lahendades neil esmalt valmistuda lepituseks, siis duelliks, tühistab viimasel hetkel sellegi otsuse ning saadab nad hoopis pagendusse, jagades aga ka pagendusaega ebavõrdselt. Otsides teid tühja riigikassa täitmiseks, konfiskeerib ta seejärel hajameelse üleolekuga ühe pagendatu päranduse; ja kui viimane naaseb sõjaväe eesotsas pärandit tagasi nõudma, tuleb Richard välja tõeliselt „püha keha” vääriliste väidetega, kõneldes inglitest, kes tema poolel lahingusse astuvat, ning hüüatades: „Kas vürsti nimi üksi pole väärt / kahtkümmend tuhat nime?” Trumpki poetab krüptilisi märkusi oma valimisvõidust ja vihjeid vaenlaste salakavalale vandenõule, mille ta kavatseb purustada. See, et jumaldavat – või orjalikku? – truudust osutavad Trumpile paljud vabariiklased ja tema valijad, ainult võimendab paralleeli; ka ei paista kumbki tegelane tajuvat, et võim on kohustus, mitte meelevald teha, mis pähe tuleb. Ja ehkki ka Richard II lõpetab halvasti, ei saa jätta märkimata, et temagi kukutab alles kodusõda.

Loll lurjus ei pruugi olla sugugi ohutum kui tark lurjus.

Hukutav kiitus

Kodusõja ja mässuõhutamise vallas on õpetlik „Coriolanus” – seekord küll mitte türanni, vaid valitud rahvaesindajate, nimelt rahvatribuunide tegevuse poolest, kes on otsustanud juba konsuliauks vajalikud hääled kogunud Coriolanuse ülbe käitumise pärast otsemaid ka ametist maha võtta. Selle saavutamiseks käsib üks neist rahvahulga üles kütta, tema kõnele takka kiitma ässitada ning mitte lasta inimestel vaikida, enne kui karistus on välja kuulutatud ja kohe täidegi viidud: „[L]as lärmi lüües / nad nõuda silmapilkset täideviimist, / ükskõik, mis otsustame.” Kellele ei meenuks siinkohal „Lock her up!”… Aga Shakespeare’i kihutuskõnede kullafondini Trump siiski ei küündi. Selleks et maalida kellestki vihatud vaenlane ainult tema kiitmise teel – nii nagu Antonius „Julius Caesaris” rahvahulga Brutuse ja teiste türannitapjate vastu üles kihutab, neid otsesõnu ainult kiites („kuid Brutus ütleb, et ta [Caesar] ihkas võimu, / ja Brutus on ju austusväärne mees…”) –, on vaja säutsumeistrist sihiteadlikumat sõnaseadjat. Küllap tuleb teistegi Shakespeare’i lurjuste veenvus, kohati kurjuseski austust äratav loomus kanda pigem poeedi kui tema ajalooliste prototüüpide vooruste hulka – mis seletab, miks ehedat Trumpi Shakespeare’i loomingus ei leidu. Bardi lurjused on lihtsalt arukamad ja vaimukamad. See aga ei tähenda, et Trumpi tehtud kahju USA demokraatiale väiksem oleks – loll, kuid lurjus ei pruugi olla sugugi ohutum kui tark lurjus –; või et asjakohased ei oleks Antoniuse lõppsõnad, kui rahvas juba märatsema on ässitatud: „Las käia! Pahandus, nüüd oled jalul / ja leiad ise teed.”

Lühidalt – vähe on tänapäevagi maailma näitelaval seda, mida vana Will ei oleks ette ja läbi näinud. Kui mõningast lohtu toobki tõik, et tema lurjused üldiselt langevad ja võimule pääseb uus ning parem valitseja, sünnib see riigi sügavate vapustuste ja vennatapusõdade hinnaga. Kas demokraatidel, kohtuvõimul ja korrakaitsjatel Ameerikas õnnestub seda Antoniuse n-ö pahandust veel pidurdada ja selle käest demokraatia „püha keha” riismeid päästa, seda näitab ainult aeg.

Tekst on kirjutatud 2020. aasta detsembri keskel.

[1] Greenblatt, S. 2018. Tyrant: Shakespeare on Politics.
[2] Kantorowicz, E. 1957. The King’s Two Bodies: A Study in Medieval Political Theology. 

Triinu Pakk on lugeja, kes vahel oma loetut ka tõlgib või teiste tõlkeid toimetab ning mõnikord ka kirjutab sellest, mida on lugenud. Argipäeviti Vikerkaare keeletoimetaja.