Douglas Dare on Londonis tegutsev laulja-laulukirjutaja, kelle muusika viib kuulaja melanhoolsetele heliradadele. Muusikute perest pärit Douglas on kogu elu klaverit mänginud, kuid Liverpoolis ülikoolis õppides hakkas ta ka muusikat kirjutama. Tema rikkalik lauluhääl ja painajalik lüürika poevad kuulaja naha alla ning jätavad sinna oma jälje. Maikuus ilmus tema esimene album „Whelm” plaadifirmalt Erased Tapes, kuhu kuuluvad veel näiteks Nils Frahm ja Fink, ning nüüd leiab artist tee ka Eestisse – teda saab kuulata Jõulujazzil pühapäeval, 14. detsembril.

Kuidas leidsid tee muusika kirjutamiseni?

Kasvasin üles muusika keskel. Mu mõlemad vanemad tegelesid muusikaga ning 4-5-aastasest saati käisin nendega pidevalt esinemistel kaasas. Sel ajal ei olnud see midagi erilist, pigem osa igapäevaelust. Alles 14-aastaselt hakkasin tõsisemalt klaverimängimisega tegelema – olin küll kogu elu klaverit mänginud, kuid alles siis hakkasin seda tõeliselt nautima. 18-aastaselt läksin Liverpooli ülikooli klaveri eriala õppima, kuid seal olles inspireerisid lauljad ja laulukirjutajad mind niivõrd, et otsustasin, et see on see, mida ka mina teha tahan.

Milline on sinu esimese kauamängiva loomiselugu?

Minu esimene album, „Whelm”, ei olnud konkreetse kontseptsiooniga – osa plaadilolevatest lugudest on paar aastat vanad ning osa alles kirjutatud. Mõnes mõttes näitab album, kuidas muusikakirjutamine on mind mõjutanud; minus toimunud muutused on albumil mu enda jaoks hästi tuntavad. Mul on väga hea meel, et esimesed lood, mis ma kirjutasin, on sellised, millega võin rahul olla.

Kui ma hakkasin albumile lugusid valima, hakkas neis ka mingi ühine läbiv joon tekkima. Sealt tuli ka nimi „Whelm” (ingl k. enda alla matma, kummuli keerama – toim.) ning sellepärast on ka plaadi kujundus selline, nagu ta on. Üks läbiv teema on loodus ning eriti meri. Ma kasvasin üles Lõuna-Inglismaal Dorsetis, mis asub mere ääres ning mul on alati olnud tugev tõmme mere poole – samas see suhe merega on olnud vastakas, sest kuni teismeeani oli mul mere vastu suur (au)kartus. Ühel hetkel hakkasin aga merd rohkem armastama ning seda muutuvat suhet merega tajub ka plaadil. Teine läbiv teema on ajaloolised sündmused, näiteks lugu „London Rose” räägib sellest, kuidas Teise maailmasõja ajal metroojaamu pommivarjenditena kasutati.

Kas need ajaloosündmused annavad kuidagi edasi ka sinu enda emotsioone?

Jah, seda on üsna raske vältida. Ma olen alati tahtnud kirjutada lugusid, millega kuulajad saaksid samastuda, mis ei oleks enesekesksed. Muusika, mis mind ennast kõnetab, on üldjuhul selline, mis paneb mind mõtlema: „See puudutab mind, ma tean täpselt, millest see laul räägib”. Kui sa oled ise samu emotsioone kogenud, millest laulus räägitakse, jätab see sinusse sügavama jälje. Ma olen muusikat kirjutades mõelnud ka kuulajate peale, ma ei räägi ainult enda elust.

„Whelm” on küllaltki tumedate varjunditega, võiks isegi öelda melanhoolne. Kas sa kuulad sarnast muusikat?

Ma elan koos kahe teise muusikuga, kes kirjutavad küllaltki sarnast muusikat. Irooniline on see, et me kuulame ka palju kergemat muusikat, meil on kõigil oma guilty pleasures.

Millised muusikud sind kõige enam mõjutanud on?

Sel aastal välja antud albumitest oli mu lemmik St. Vincenti uus album – ma olen teda aastaid kuulanud ning ta inspireerib mind just sellepärast, et ta lugude sisu on küllaltki tume, kuid muusikaline pool jällegi tantsulisem, viimane album on küllaltki helgetes toonides. Ma arvan, et minu kirjutatud muusikasse jääb alati mingi tume varjund, kuid ma arvan, et helitöö muutub kindlasti aja jooksul. Popmuusikast on mind insipireerinud veel Röyksopp ning kõige rohkem on mind mõjutanud PJ Harvey, Thom Yorke, Leonard Cohen ja Joni Mitchell. Paljud klassikalised laulukirjutajad on mind inspireerinud, olen neilt palju õppinud.

Kumb tuli enne – kas muusika või sõnad?

Luule on mind alati köitnud, kuid ise kirjutama hakkasin alles siis, kui hakkasin muusikat kirjutama. Luuletajatest rohkem on mind inspireerinud laulukirjutajad, nt Leonard Coheni lüürika on selline, mis annab mulle nii palju ilma lugusid kuulamatagi. „Whelmi” lugusid luues kirjutasin ma sõnad enne ning plaadiga tuleb kaasa ka väike luuleraamat „9 Poems” – seal on luuletused, mis on otseselt seotud albumil olevate lugude sõnadega. Tahtsin, et kuulaja saaks seeläbi rohkem aimu, kust need lood tulevad ja mis nende taga on. Siiski, paar lugu, näiteks „Unrest”, on sellised, millele kirjutasin viisi enne. Praegu kirjutan ma lugusid pigem nii, et viis enne ja siis sõnad.

Kas sa töötad juba järgmise albumi kallal?

Ma lihtsalt kirjutan muusikat, ma ei tea veel, kuhu ma välja jõuan. Algul tahtsime Fabianiga (Fabian Prynn – M.K.) teha muusikat kõige ehtsamas, tooremas vormis, kuid viimasel ajal olen hakanud ka elektroonilisemaid asju tegema. Samuti olen hakanud ka analoogsüntesaatoriga katsetama. Võimalik, et järgmine album tuleb veidi elektroonilisem, samas meil on plaanis ka palju live-esinemisi, kus tahaksime ainult päris instrumente kasutada.

Kuidas sa Fabian Prynniga koostööd tegema sattusid?

Me kohtusime ülikoolis, ta oli minu kursusel, avastasime, et meil on väga sarnane muusikamaitse ning saime sõpradeks. Mängisime koos mitmes bändis ning viimasel ülikooliaastal kutsusin ta enda projektis osalema. Muidugi oli ta nõus. Algul proovisime paari produtsendiga lindistada, kuid see polnud päris see ning otsustasime, et hakkame ise produtseerima ka. „Whelm” on esimene album, mille ta lindistas, kuid nüüd produtseerib ta ka teisi artiste.

Mis sul tulevikus plaanis on?

Ma tean ainult, et ei taha ennast kordama hakata. Seda põhimõtet järgin nii elus kui muusikas. Ma ei tea täpselt, kuhu ma teel olen: lähen tundmatusse. Ma tahan maailmale omalt poolt midagi anda, teha midagi uut. Ma ei tea veel, milline mu teine album tuleb, sest praegu lugusid kirjutades tuleb neid erinevates stiilides, küllaltki seinast seina. Millalgi tuleb see hetk, kui pean konkreetse suuna valima. See, mis praegu toimub, on eneseotsinguprotsess.

Douglas Dare esineb pühapäeval, 14. detsembril kell 20.00 Kumu auditooriumis.

Jõulujazz 2014 kavaga tutvu siin.