Festivali logoks olev nurga peal seisev täring võib kukkuda mõlemale poole, jäädes seisma kas rõõmsa või õnnetu teatrimaskina. Aasta tagasi Iir Hermeliini käe läbi veerema lükatud täring maandus septembri esimese nädala lõpuks kindlalt naeratavana.

Teatrifestivalil Draama täitus sel sügisel kümme aastat täringu märgi all ehk Margus Kasterpalu juhtimisel, ühtlasi oli tegu neljanda kuraatorifestivaliga. „Ruumimaagia” nime kandnud festival oli senistest kuraatorifestivalidest kõige selgema ja vaatajale mõistetavama kontseptsiooniga. Loodetavasti suudavad selgepiirilist raamistust jätkata ka festivali järgmised kuraatorid. Aasta pärast on selleks võimalus kirjanik Tõnu Õnnepalul, kelle esimene lavastatud näidend „Sajand” kuulus tänavu festivali lisaprogrammi.

„Ruumimaagia” ja „Särts!”

Ruumimaagia tähendab Iir Hermeliini sõnul „isehingavat makromaailma, kus valitsevad omad mängureeglid. See on nihkes reaalsusega ruum, kus kõike võib juhtuda ja mis ei allu tingimata füüsikareeglitele. Ruumimaagia teatris on lavastuse eriline omaruum, see miski, mis tekib teatrisaali lavastaja, kunstniku, helilooja, valguskunstniku, näitlejate ja teiste loojate õnnestunud koostöös” (tekst Draama kodulehelt). Kõik kaheksa põhiprogrammi lavastust loovad lavale eriilmelise omaruumi, nihutades sõnarõhu kord rohkem „maagiale” („Faust”) ja kord „ruumile” („Bistro Beyond”), kuid ruumimaagiliseks saab siiski pidada neid kõiki.

Samuti võib öelda kiidusõnu kõrvalprogrammi „Särts!” kohta, mis oli tõepoolest oma nime vääriline. Tähelepanu väärib ka tõsiasi, et programmi kuulusid väga erinevat tüüpi lavastused: kolm tantsulavastust („Pung”, „Nox” ja „Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne, kui sured”), objektiteater („Metsik urisev õnn”), vestern („Hea, paha ja inetu”), muusikal („Boyband”), tehnoloogiline teater („Läbipõletajad”) ja live-film („Simulaakrum”). Siia nimekirja võib lisada veel põhiprogrammi kuulunud ooperi („Maria Stuarda”) ja sõnadeta visuaalteatri („Bistro Beyond”). Selle põhjal paistab vähemalt festivali kava vaadates silma, et hea ja huvitav teater ei tähenda enam üksnes tavalist sõnateatrit. Rõhk on asetatud mujale. Eks kevadel selgub, kas uus kuraator jätkab tänavust tendentsi või naaseb taas harjumuspärase vormi juurde.

Tundmatud üllatajad

Aasta tagasi (Müürileht nr 23) kirjutasin, et Draama pole jõudnud veel noore publikuni, vähemalt mitte sel määral, kui võiks. Usun, et käesoleval aastal tehti selles vallas suur hüpe edasi, sest kõrvalprogramm ja mitmed põhiprogrammi lavastused peaksid olema huvitavad just uuendusmeelse publiku jaoks. Kui NUKU on hakanud juba täiskasvanutele sobiliku nuku- ja objektiteatri vallas kanda kinnitama (tänavu „Metsik urisev õnn”, Draama 2012 programmist võis leida „Ajuloputuse”), siis Piip ja Tuut Teatri „Bistro Beyond” võib puhtalt teatri nime tõttu sobiva publiku ligi meelitamata jätta. Ometi on Piip ja Tuut Teater näidanud ennast selle lavastusega täiesti uuest küljest ning lastele mõeldud klounaadist pole laval alles peaaegu midagi. Olgu siinkohal veel mainitud, et tegu oli nii minu kui veel mitme inimese jaoks festivali säravaima, kuid senitundmatu pärliga. Loodetavasti etendatakse seda peent gurmeelavastust veel edaspidigi.

Huvi korral on võimalik lugeda programmis olnud lavastuste kohta Draama kodulehelt, Draama blogist või Draama eelraamatust, samuti teatrite endi kodulehtedelt. Soovin keskenduda siin hoopis muudele festivalil toimunud üritustele, mis on festivali kui terviku loomisel niisama olulised kui etendusprogramm, kuid pälvivad tavaliselt märksa vähem tähelepanu.

Raekojaplatsi ümberehitustööd

Harjumuspäraselt on festival pööranud tähelepanu linnaruumile, mistõttu väliskülalised juba mitmendat aastat terve linna kaasamise osas kiidusõnu avaldavad. Tänavu püstitati raekojaplatsile ja Küüni tänavale sinistest ehituskonteineritest pop-up-näitus „27”, mis hõivas ajutiselt liikumisruumi, kuid pakkus samal ajal võimalust oma harjumuspärasel teekonnal midagi huvitavat ja tõenäoliselt ennenägematut kogeda.

Maret Kukkuri kureeritud näitus tõi 27 konteineri sees lähedalt vaatamiseks kokku erinevate lavastuskunstnike loomingu nii kaasajast kui ka 20. sajandi algusest. Konteinerite sisemused varieerusid väga erinevate stiilide vahel. Ajaloolised eksponaadid kujutasid endast seinale kinnitatud kostüümijooniseid ja ajalehepaljundusi, tegevkunstnikud näitasid oma töötube, üksikuid tehtud rekvisiite/kostüüme ja muid eriskummalisi objekte, kuid mõningatel juhtudel loodi anonüümsest sinisest ehituskonteinerist midagi ülimalt omanäolist ja kontseptuaalset, mis sobiks sama hästi mõnele kaasaegse kunsti näitusele. Võimaluse korral võikski seda teha, sest üks nädal avatud olemist on sellise näituse jaoks ilmselgelt liialt vähe.

Konteinerimaagia

Tooksin nimeliselt välja näiteks romaanist „Hälin ja raev” inspiratsiooni saanud festivali Draama kunstniku Maret Tamme ekspositsiooni, mille külastajad liikusid mööda aina kitsamaks muutuvat labürintlikku tunnelit, et jõuda käigu lõpus nutva lapseni. Teekond muutus sujuvalt aga nii kitsaks, et lõpuni ei olnud võimalik jõuda, tagasi pöörata oli samuti keeruline, kõik ümberringi oli kliiniliselt valge ja klaustrofoobselt rõhuv ning lapse nutt lisas juurde uue ärevust ja ängi tekitava faktori.

Kristiina Põllu loodud töötuba oli nagu töötoad ikka, ainult et täiesti tagurpidi. Lakke olid kinnitatud voodi, kirjutuslaud, põrandalamp, televiisor ja kõikvõimalikud pisidetailid, mis suuremaid esemeid harjumuspäraselt katavad. Muidu ülimalt detailitäpse ruumi üldmuljet rikkus üksnes inimeste jalge all ehk ruumi mõttes laes olev liiv. Seintele oli riputatud lavastuse „Naised valitsevad maailma” fotod, mis sobisid veepeegelduste tõttu vaatamiseks mõlemat pidi ning muutsid tagurpidisust justkui õigepidisemaks.

Arthur Arula „Kühmnokk-luik” kasutas ära konteinerit kui keskkonda ja tekitaski sinna tõetruu ehitusmeeste puhkenurga, kust ei puudunud mikrolaineahi ega Maaja ajakirjad. Keset tuba oli loodud kõikmõeldavast ehitusprahist kühmnokk-luige pesa, mille otsas troonis uhkelt majesteetlik luik ise. Tõsi, muidugi mitte elusal kujul, kuid illusiooni tekkimist see ei takistanud. Loodusliku ja tehisliku kokkupõrge oli rabav.

Teravalt jäid meelde veel Liina Undi ja Triin Hoogi seinast eenduvate harilike pliiatsitega täidetud ruum, Nele Soovälja Von Krahli teatri „Kollaste ööde tolmu” miniversioon ja Liina Tepandi puujuurtega täidetud konteiner. Neis kõigis loodud efektne keskkond võiks kanda samuti nimetust ruumimaagia.

Rambivalgusesse varjus olijad

Näitus tervikuna oli väga põnev ja vajalik ning nagu Maret Kukkuri konteineri seinale loodud ajajoon tõestas, siis ka suur ettevõtmine. Roman Nymani näitusepinnal oli paljundus 1932. aasta 14. oktoobri Postimehest, kus kirjas olnud mõtet sobib tsiteerida ka 81 aastat hiljem: „Meil korraldatakse liialt vähe kunstnike erinäitusi. Sellest on kahju. /—/ See näitus võimaldab kuigi puuduliku, siis ometi ülevaatliku pilgu kunstniku elutööst. Kahjuks ei ole võimalik ajalehe joonealuses sellele erilisele, võib-olla N. elus ainukordsele näitusele pühendada ses ulatuses tähelepanu, mida see vääriks.” Kirjutan sellele mõttele alla ja avaldan lootust, et „27” saab ka põhjalikumalt analüüsivat kajastust ning taoline näitus ei jää viimaseks.

Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas olevad butafooriatudengite näitus „Puust(?) ja punaseks” ning kostüümi- ja maketinäitus „Aeg ja ruum” (kuraator Maarja Meeru) juhtisid samuti tähelepanu laval nähtava materiaalsele poolele. Kostüümid ja maketid on huvitavad nii neile, kes on vastavaid lavastusi näinud, kui ka teistele – paljastub detailsus, milleni on kõik viimistletud. Kas siin võiks olla uus seni katmata valdkond Müürilehe intervjuusarjas, mis uurib varju jäävaid lavataguseid jõude?

Analüüsiv pilk väljastpoolt

Kolmel festivalihommikul toimusid Tartu Uue Teatri prooviruumi loodud Draamamaa lesilas põhiprogrammi lavastuste üle arutlevad vestlusringid festivali väliskülalistega. Varasematel aastatel kinniste uste taga toimunud arutelud olid sel korral kõigile huvilistele avatud. Nelja erineva valdkonna spetsialisti tagasiside oli kindlasti arendav nii arutluse all oleva lavastuse tegijatele kui ka kuulajatele. Oma arvamusi jagasid Yulia Kleiman Venemaalt, Christian Römer Saksamaalt, Narelle Sissons USAst ja Giorgio Madia Itaaliast.

Tuleb aga tõdeda, et kõige elavam diskussioon toimus laupäeva õhtul pärast „Koera südame” etendust aset leidnud vestlusringis. Diskussioon oli hoogne peamiselt seetõttu, et aktiivselt võttis sõna arutluse all oleva lavastuse kunstnik Rosita Raud. Just lavastusmeeskonna aktiivsem osalemine diskussioonis on võti kahepoolse ideedevahetuse ning põnevate aruteludeni. Kuna avalik arutelu toimus alles esimest korda, siis on lootust, et järgmistel aastatel söandavad nii tegijad kui ka publik julgemalt sõna sekka öelda. Arvamus nähtu kohta on ju kõigil vaatajatel, miks siis mitte kasutada juhust ja segaseks jäänud kohtade asjus selgitust küsida või õnnestumiste eest kiita?

Uus näitekirjandus avalikkuse ees

Möödunud aastal programmis olnud Esimese Lugemise koha täitis uues formaadis üritus Draama Slam, kus viis Eesti Teatri Agentuuri korraldatud näidendivõistluse laureaati lugesid ette 8-minutilised katkendid oma võidutöödest. Oma näidendeid tutvustasid Toomas Suuman, Martin Algus, Viktor Kingsepp, Andra Teede ja Ott Aardam. Draama Slami formaat võimaldab saada kiirelt aimu mitme erineva näidendi stiilist, kuid erinevalt Esimesest Lugemisest ja sellele järgnenud Esimesest Mängimisest, ei paku see näitlejatele kiirreageerimise ega publikule nii hoogsa kaasaelamise võimalust. Loodan, et uute näitekirjanduse teoste tutvustamine jääb ka edaspidi festivali programmi, olgu selleks formaadiks kas või midagi kolmandat.

Sammud tuleviku nimel

Lõppu veel mõned sõnad Draama blogi ja selle funktsiooni kohta. Blogi tegutseb juba neljandat aastat, tehes iga aastaga uusi samme arengu suunas. Tänavu toimusid blogi töös mitmed muutused, mis suurendasid märgatavalt selle kajastusvõimet. Alates käesolevast aastast kirjutavad blogi Teatriteaduse Üliõpilaste Looži liikmed, mis peaks tagama ilmuvate kirjutiste veidi teadlikuma ja struktureerituma sisu. Blogi on löönud käed seni paberkandjal ilmunud Draama ajalehega, mille artikleid saab samuti veebist lugeda. Ühtlasi kajastavad blogijad lisaks etendustele ka muid festivali sündmusi (raamatuesitlused, vestlusringid, loengud), tuues festivali sellega lugejatele koju kätte.

Lisaks festivali kajastamisele on blogil aga teine ja võib-olla isegi olulisem funktsioon. Draama blogi saab vaadelda kui tulevaste kriitikute koolitamise platvormi, kus kirjutajatel on juurdepääs etendustele, koht oma tekstide avaldamiseks ning seeläbi ka lugejaskond. Ühtlasi praktiseeritakse kiirkirjutamist, sest oma tekstid tuleb avaldada võimalikult kiiresti. Senini on olnud koolitamise asemel õigem kasutada sõna koolitumine, sest puudu on jäänud hilisem tagasiside oma avaldatud töödele. Sel aastal on plaanis see viga parandada ja küsida blogis avaldatud tekstidele professionaalseid kommentaare ja näpunäiteid kirjutavatelt tegevkriitikutelt.

Draama ei tähenda Tartule üksnes külalisetenduste nädalat, vaid linnaruumi teatrimaagia süstimist erinevat tüüpi ürituste kaudu, mida tuleb osata ise programmist üles leida. Linnarahva teatriteadlikkuse tõstmise ja tulevaste teatrist kirjutajate arendamise kaudu antakse panus Eesti teatri arengusse. Areng on aga ometi hea.

Mõtteteri Draama blogist

NO99 „Suur õgimine”: „„Suur õgimine” mängib väga julgelt fiktsioonisiseste ja -väliste tasanditega, paneb auditooriumi etendust nautima ja vihkama, kurnab ja ergutab, lummab ja tülgastab. „Suurest õgimisest” kirjutamine teeb täpselt sama.” (Maarja Helena Meriste)

Ugala „Sajand”: „Ma ütlen veel: kogu lavastuses oli kõik nii paigas, et oleks kohe vägisi tahtnud, et midagi selle juures häiriks, jätaks kripeldama, et miks nii, laseks visata enda pihta kritiseerivaid nooli, kuid ei. Mitte midagi.” (Brita Rikkolas)

VAT Teater „Faust”: „Probleem on keerulisem, kui tegemist on lavastusega, mis põhineb näidendil, mille tekst iseenesest on sügavasisuline: kas sel juhul piisab ainuüksi süžee läbimängimisest, et olla kvaliteetne? /…/ Osati sarnaneb Toikka „Fausti” sisuline probleem Võigemasti „Hamleti” probleemiga: kui tekst iseenesest loob mitmekihilise maailma, aga lavastus üritab millelegi muule rõhku panna, jättes teksti maailma omamoodi õhku rippuma, tekib paratamatult vastuolu.” (Mirt Kruusmaa)

MTÜ R.A.A.A.M. „Tühermaa”: „Tunda nii suurt kontrasti idee ja teostuse vahel oli esmakordne, samuti on esmakordne olukord, kus pärast negatiivset etendusekogemust tunnen siiski tohutut sümpaatiat loometrupi suhtes ja sooviksin väga näha sama julgete mõtete edukamaid teostusi.” (Maarja Helena Meriste)

Piip ja Tuut Teater „Bistro Beyond”: „Taas üks kogemus, mida ei raatsi ühe vaatamiskorra järel ära sõnastada, lahti lobiseda. Usun seda tunnet ikka pigem hea ja mitmekihilise teatri tunnuseks, kui tahe rohkem mõista hakkab kriipima, kui esimene nägemine mõjub unenäomaastikuna, kus orienteeruda ei oska ega söanda, ent väga-väga tahaks.” (Priit Põldma)

VAT Teater „Hea, paha ja inetu”: „Kaspar Jancis ütleb lavastuse kavalehel, et ta on olnud alati indiaanlaste poolt. Mina olen mitmekesise teatri poolt.” (Liisa Pool)

NUKU „Metsik urisev õnn”: „Laval avanev mäng on mõõtmetelt hulga avaram, haarates lõpupaatoses enda alla koguni kosmilise ruumi, mille tõttu, lugenud siit-sealt sissejuhatavaid tekste, milles noorsooteater eredalt silma torkab, mõjub sildistamine kogemust pärssivalt ja lavastuse mitmekülgsuse kõrval imelik.” (Mirt Kruusmaa)

Tallinna Linnateater „Hamlet”: „Isegi kui näitlejad on head, sooviksin ma teatrist midagi enamat. Siinkohal sobib meenutada Priit Raua 2011. aasta Draama festivali ühte juhtmõtetest: „Suurepärane näitlejatöö on elementaarne, ainult sellepärast veel kedagi festivalile ei kutsuta.” Kas on mõtet üksnes seetõttu ka „Hamletit” lavastada?” (Liisa Pool)

Twisted Dance Company „Nox”: „Köstrite dream team on lavastuslikult ja koreograafia poolest loonud midagi, mis võiks kanda tiitlit „Ka nii võib tantsuteatrit teha”.” (Kristi Ruusna)

Cabaret Rhizome „Mutantants”: „Kahtlemata ambitsioonika ettevõtmise puhul mõjuvad paratamatud teostuse vajakajäämised isegi siiralt, vahetult, humoorikalt. Balletipooside mõneti kohmakas järeleaimamine või aeg-ajalt sassi läinud käed-jalad panevad isegi rohkem kaasa elama, tundma ja mõtlema.” (Merete Väin)