Dramaturg – nimi kõlab hästi, aga kas me teame, mida dramaturgid tegelikult teevad? Müürilehe kutsel kohtusid linnateatri kirjandustoas ühel kaunil talvisel kevadpäeval neli selle ala esindajat: Triin Sinissaar Tallinna Linnateatrist, Anne-Ly Sova Rakvere Teatrist, Laur Kaunissaare NO99-st ja Mihkel Seeder Eesti Draamateatrist.

Millised on dramaturgide ülesanded erinevates teatrites?

Anne-Ly Sova: Näidendeid tuleb lugeda. See on samas asi, mida mina jõuan tavaliselt kõige vähem teha. Kavalehtede koostamine kuulub ka minu ülesannete hulka – tihti on sellega igavene piin ja vaev, et jõuda ideeni, mis oleks tõesti asjalik. Maakonnalehte tuleb artikleid kirjutada. Kui Rakvere teater läheb sama lavastusega neljandat korda Kapa-Kohilasse, siis tuleb kirjutada, et me nüüd jälle tuleme. Ja tuleb leida alati uus lähenemisnurk. See on üpris tüütu. Loomenõukogu töös osalen ka, aitan erinevaid reklaam- ja muid tekste koostada…

Mihkel Seeder: Kirjandustuba on teatriti erinev. Näiteks draamateatris on kirjandustuba väga administratiivne nähtus. Seal on kaks inimest: Ene Paaver, kes on kirjandustoa juhataja/dramaturg, ja mina. Kui küsisin tema käest, milline nimetus talle rohkem meeldib, siis ta ütles, et kumbki ei meeldi. Üks on liiga uhke, teine ei räägi tema kohta midagi. Ta ütleb, et ei ole dramaturg, sest dramaturg on loominguliselt kaasatud. Tema ei ole loominguliselt kaasatud, vaid täidab kõiki teisi ülesandeid, mida sa (Anne-Ly) siin kirjeldasid. Ja loomulikult kogu see suhtlus. Kui mingi tekst on valitud, siis uurid, kuidas on näiteks lood autoriõigustega. Aga seda meie teatris ei ole veel juhtunud, et keegi kutsuks proovisaali, et tule, ole lavastusdramaturgiks.

Triin Sinissaar: Aga see ongi minu meelest Eesti teatris väga harv. Alles viimastel aastatel on hakatud üldse teadvustama, et on olemas selline asi nagu lavastusdramaturg. Ma ei oska öelda, kuidas oli näiteks 20 aastat tagasi, sest minu teatrimälu ei ulatu sinna, aga viimase 15 aasta jooksul ei ole ma küll kuigi palju kohanud seda, et lavastaja oleks harjunud dramaturgiga töötama.

Laur Kaunissaare: Parimal juhul on dramaturg lavastuse puhul nii lavastaja kui näitlejate partner ja mõnes mõttes väline kõvaketas. Põhimõtteliselt on dramaturg esimene kõrvaltvaataja – vähemalt mina olen selle enda jaoks nii sõnastanud. Proovis oled sa esimene inimene, kes toimuvat kõrvalt jälgib, samal ajal kui lavastaja keskendub näitlejate juhendamisele.

T.S.: Meil on kirjandustoas kaks inimest dramaturgina tööl. Ametinimetus on mõlemal sama, kuigi ülesanded jaotuvad siin vähem ja rohkem loomingulisteks ja vähem ja rohkem administratiivseteks. Ma ise olen hetkel kodus lapsepuhkusel. Meil on tööl Kristiina Jalasto, kes on võtnud enda peale administratiivsete ülesannete põhiraskuse, ja siis on Paavo Piik, kes on võtnud just pigem loomingulise poole. Nii oli ka varem – mina olin ennekõike see, kes tegi kavalehti ja trükiseid ning haldas osakonna tööd. Vaatasin seda, et tekstiraamatud oleksid õigeaegselt olemas, et autoriõigustega oleks kõik korras, tõlked tellitud ja kuskil poleks kirjavigu. Väga oluline ülesanne oli ka näidendite otsimine, aga selles osas olen ma Anne-Lyga nõus, et kõigi muude tööde kõrvalt jääb paraku just lugemiseks väga vähe aega.

L.K.: Mulle kohati tundub, et on vajalik, et teatris oleks inimesi, kelle taust ei ole teatriga seotud. Muidu läheb kuidagi intsestimaiguliseks. Kellelgi teatris peaks olema ka pisut kõrvaltvaataja pilk. Eesti teatri minevik on ju nõukogudeaegses teatris, selle mõju on tohutu ja see seisneb suuresti ka asjaolus, et teater on kinnine asutus. Traditsioon kestab edasi selle näol, et teater on kunst kunsti pärast. See ei tähenda seda, et lavastus ei pruugiks olla hea. Siit me lähemegi kohe edasi ideoloogilistesse aruteludesse, kus ongi erinevaid seisukohti. Näiteks ma arvan, et Lembit Petersoni „Maarja kuulutamine”, mis oli väga hea lavastus, on samas just sellise mõtteviisiga tehtud, et see on kunst omaette. See meenutab pigem Jaapani lakk-karpe, mille tegemisoskust antakse põlvkondade viisi edasi. Selles ei pruugi midagi halba olla, teisalt peab ühiskond endale kuidagi tagasi peegeldama. Siin ei saa üle võtta ajakirjanduse meetodeid, aga mingisugune oma valdkonnaväline taju võiks igas teatris olla.

Kust tulevad tekstid?

M.S.: Aga kui tihti seda on, et dramaturgi kaudu läheb mõni tekst lavastamisele? Mulle tundub, et enamasti tulevad just lavastajad ise mingi ideega. Vähemalt draamateatris on see nii kujunenud. Suurem osa ettepanekutest tuleb lavastajatelt, mida haldab seejärel peanäitejuht. Kirjandustuba nii suurel määral kaasa ei räägi.

T.S.: Kirjandustuba jääb kohati tagaplaanile ka seetõttu, et sa võid ju igasuguseid enda meelest väga häid materjale välja pakkuda, aga need ei pruugi tingimata leida seda õiget lavastajat või kõnetada peanäitejuhti. Need jäävad sageli lihtsalt õhku.

A.S.: Ootus on küll kogu aeg, et noh, kas on midagi uut? Mõne teksti puhul tõesti tundub, et nüüd on nii õige aeg just seda tegema hakata. Ja hakataksegi, aga kui selle õige materjaliga pole kaasas seda kirglikult teha tahtvat lavastajat, siis on oht, et teatri asemel tuleb välja sport. Siis on halb tunne – raisatud võimalus.

T.S.: Aga rõõm on väga suur juhul, kui midagi tõesti läbi läheb ja lavastus õnnestubki. Linnateatri puhul ütleksin ka seda, et siin on mitmeid vanemaid ja kogenumaid kolleege, kes samuti loevad ja uurivad väga palju. Näiteks Anu Lamp, kes on teatris väga tooniandev isik. Ta oli vahepeal meil ka kirjandusala juhataja, aga nüüd on taas näitlejana hingekirjas. Paljud kavas olevad lavastused tuginevad näidenditele, mis on just Anu Lambi või siis näiteks Kalju Orro soovitatud.

Mille järgi valitakse repertuaari?

L.K.: Vahepeal tundub, et repertuaarivaliku puhul on kaks äärmust. Dramaturgi elukutse on suuresti Saksamaalt tulnud laen, ehkki kirjandusala juhataja on vist pigem Venemaalt pärit. Ühesõnaga, on kaks äärmust. Üks on see, et teatri repertuaariplaan on tohutult programmiline – Saksamaal juhtub vahel seda, et öeldakse, et nii, järgmised kolm aastat tegeleme antiiktragöödiatega. Ja mängitaksegi järjest kõik antiikkirjanikud läbi ja võetakse lavastajad, kes neid lavastavad. Teine äärmus on väga intuitiivne – ainult lavastajad ise tulevad oma mõtte ja materjaliga. See ei pruugi ka tingimata hea lahendus olla, sest see võib olla mingi väga isiklik kiiks, mis sind mingi näidendiga seob ja proovide ajal ära kaob.

T.S.: Siin on nüüd suur osa ka sellel, kas peanäitejuht usaldab neid lavastajaid, kelle ta palgale on võtnud, või mitte. Sellest kiiksust võib tulla geniaalseid lavastusi aastaid jutti või lihtsalt mitte midagi…

L.K.: Mina olen üritanud mõelda kuidagi nii, et dramaturgi ülesanne on olla radar. Tunnetada seda, mis on õhus. See ei tähenda, et peaks tingimata tegema tohutuid poliitilisi lavastusi, aga on oluline aru saada, mis jõujooned inimeste käitumist määravad ja mis inimesi puudutab. Tihtilugu on raske leida selle jaoks valmismaterjali. Näiteks tahaksin ma leida materjali, mis kaasab endasse globaalse tähelepanuväljaga keskklassi sisemise toimimise jõujooni. Sellise nagu Tallinnas elab näiteks Kalamajas. Kelle tähelepanuväli on justkui rahvusvaheline, aga sa elad siin ja sellest tulevad hõõrdumised. Mul on selle kohta mingi taju ja ma olen veendunud, et see on teema, mida tuleks käsitleda, aga milline oleks materjal? Dramaturgina on siin võimalus minna lavastaja juurde ja öelda, et näe, selline mõte. Soovitatav oleks võimalikult tihti rääkida, tal on ju ka huvitav kellegagi vestelda. Lõpuks võid hakata ise sellest mõttest mingit teksti aretama või siis hakata koos lavastajaga ikkagi mingit valmismaterjali otsima. Nii et hästi oluline on see radari funktsioon. Aga nagu ikka – teatris muutub kõik keerulisemaks sel hetkel, kui on vaja mõelda, kui suur on omatuluprotsent ja mis on eelarve täitmise kohustused. Selles mõttes on see paras seitsme palliga žongleerimine.

A.S.: Meie teatris küsitaksegi minu käest sageli: „Kus on meie komöödia- ja lastenäidendite portfell?” Ma võin lugeda ainult komöödiaid ja lastenäidendeid, aga on väga vähe sellist materjali, mille puhul kõik naeraksid end saalis tagurpidi ja millel oleks lisaks ka mingi sügavam taustmõte. Ja kui ma leian sellise teksti, siis kuidas ma panen ta sinna portfelli oma aega ootama? Selle aja peale on kõik teised teatrid jõudnud sama teksti kaks korda ära lavastada. Selliste tekstide puhul kehtib ikka kes-ees-see-mees-reegel.

T.S.: Me oleme selles mõttes omavahel konkurendid küll, et kui tuleb uus hea eesti näidend, siis vaadatakse, kes sellele esimesena käpa peale saab. Näidendivõistlustel hoitakse silma peal. Näidendivõistlus on väga tänuväärne. Muidugi, alati võib Kivirähalt uue näidendi tellida… Aga eks näitekirjanikud on ka teatrite vahel ära jagunenud. Draamateatriga võib seostada Kivirähki, meil siin omal ajal oli Jaan Tätte. Kahjuks pole ta enam ammu meile midagi kirjutanud. Enamik häid autoreid lihtsalt niisama inspiratsioonist ei kirjuta. See on üldiselt ikkagi suur ja ajamahukas ettevõtmine. Ta lihtsalt ei saa seda endale lubada. Tal ei ole nii palju aega ja raha, et oma kenas metsamajakeses istuda ja luua. Näidendeid tellitakse. Näidendivõistlus on üks väheseid kohti, kuhu kirjutatakse ka siis, kui keegi ei telli. Muidugi, teist korda samad autorid enam naljalt ei kirjuta, sest siis võtavad neil juba tellimustööd aja ära. Aga õnneks on linnateatriga liitunud värskelt lausa kolm näitekirjanikuks õppinud inimest: Paavo Piik, Diana Leesalu ja Kristiina Jalasto. Esimesed tulemused on juba ka laval.

Milliseid lisaväärtusi kirjandustoad loovad?

M.S.: Draamateatril on näiteks eesmärk publikule võimalikult palju kodumaist dramaturgiat esitleda. Mõnel aastal õnnestub see paremini, mõnel halvemini. Ene Paaver on korraldanud alates 2004. aastast esimesi lugemisi, kus loetakse ette just eesti autorite teoseid. Sealt on tulnud meie repertuaari ka päris palju valikut. Muu hulgas saab seal materjali ka näitlejate peal testida. Meil on ka draamateatri raamatute seeria, kus ilmub omadramaturgia, mis meil lavastatud on.

A.S.: Sellised asjad aitavad teatri kuvandi loomisele kaasa.

M.S.: Just. Samas on teatri peamine ülesanne teha lavastusi, kõik ülejäänu on lisaväärtus ja oleneb sellest, kui palju on inimesi, aega ja jaksu seda teha. Mõnes teatris, näiteks Vanemuises ja Estonias, on spetsiaalsed inimesed, kes tegelevad koolidega ja mõtlevad välja lisaprogramme. Me oleme draamateatris ka üht-teist mõelnud, aga meil ei ole sellist järjepidevat programmi veel tekkinud. Me anname kaks korda hooaja jooksul välja Draamateatri lehte.

T.L.: Meil tegeleb lisaväärtuste teemaga suuresti just avalike suhete juht.

L.K.: Ühelt poolt ei ole teater ainult see, mis on laval. Teater on ideaalis ühiskondliku mõtte koondamise koht. Eeskätt tehakse seda muidugi laval. Aga näiteks NO99-st oleme nii mina kui Eero Epner käinud erinevates Tallinna koolides ja rääkinud, kuidas vaadata kaasaegset teatrit ja kaasaegset kunsti. Nii eestikeelsetes kui venekeelsetes koolides. Teisalt – see oli vist kuus-seitse aastat tagasi, kui Volksbühne dramaturg lasti lahti. Kuskil intervjuus öeldi selle põhjenduseks, et teater ei ole filosoofia proseminar. Ehk siis kõrvaltegevusi oli nii palju, et põhiaur ei läinud enam lavastuste peale.

T.S.: See on õige. Kõik need lisaüritused on toredad, aga vajavad ühtlasi lisaenergiat. Teatri põhiülesanne on siiski lavastuste väljatoomine ja etenduste andmine. Seda ei tohi igasuguste loengute ja raamatuesitluste organiseerimise vahel ära unustada.

M.S.: Siin on muidugi teine küsimus. Kuidas teha nii, et lavastus ei jääks millekski, mille inimesed ühe korra ära vaatavad, lähevad koju ja kõik. Tuleb mõelda, kuidas pakkuda neile lisavõimalusi sel teemal arutlemiseks. Me kõik unistame sellest, et publik räägiks rohkem kaasa. Väga tänuväärt oli, kui Ott Karulin koostas oma tudengitega „Võlanõudjatele” õppematerjali. Me riputasime selle kodulehele üles, et näiteks õpetajad saaksid seda oma õpilastele jagada. VAT Teater toimetab sarnasel põhimõttel, pea iga lavastuse juurde kuulubki neil selline laiendatud kavaleht. Ideaalis räägib lavastus muidugi enda eest, aga kuidas koondada vaatajate mõtteid ja arvamusi selle ümber?

L.K.: Ideaalis võiks teha selliseid asju nii, et nende eesmärk pole see, et rohkem inimesi käiks lavastust vaatamas. Kõrvaltegevuste siht on ühiskondliku debati laiendamine.

T.S.: Samas, ega selliste üritustega ei tekigi piletimüüki väga. Ma kujutan ette, et need inimesed, kes tulevad diskussioonile või kohtumisele, on juba etenduse ära näinud ja nad on niikuinii huvilised. Kui kohtumisele tuleb 50 inimest, on väga hästi.

A.S.: Igasuguste õppematerjalide loomise puhul tundub mulle küll, et kui kuskil tuleb välja näiteks Shakespeare’il põhinev lavastus, mis on kooliprogrammiga seostatav, siis võib ju teater selle õppematerjali teha, kuid sellisel juhul oskab õpetaja seda lavastust ka ise programmiga siduda. Aga selleks, et leida loomingulisemaid seoseid ja põnevamaid ülesandeid, on vaja spetsialiste – minu teadmised nii ainekavadest kui pedagoogikast on selleks liiga vähesed. Ja lihtsalt vormitäitena õppemapi koostamine ei ole mõttekas.

T.S.: Minu meelest, kui sa tood klassitäie lapsi vaatama ja neil on vaja, et keegi hakkaks lavastust otseses mõttes lahti seletama, siis ei täida see lavastus päriselt oma eesmärki.

A.S.: Me korraldasime sel aastal konkursi, et õpetajad mõtleksid noortele meie lavastuste põhjal kooliülesandeid välja. Üldmulje, mille ma sealt sain, oli suur must masendus, kuigi läbimõeldud ja lahedaid ülesandeid oli loomulikult ka. Paraku oli päris palju teostamatuid sulalollusi stiilis „laenutame koolidele teatrist kostüümid ja siis õpilased käivad nendega nädal otsa järjest koolis”.

L.K.: Teatriinimesed võiksid ideaalis käituda pisut nagu arstid. Arstide tähelepanuväli on globaalne. Ehk siis nad peavad kogu aeg uurima, mis on sinu valdkonnas uudist. Kui kuskil leitakse kaheaastase lapse puhul moodus, kuidas HIVist lahti saada, siis Eesti arst teab seda ja oskab kommenteerida, sest lõppude lõpuks on siinsed kaheaastased lapsed samasugused nagu seal. Ma mõtlen, et teatris võiks midagi sarnast olla. Minu meelest on hästi oluline hoida mõtet värskena. Nii palju, kui ma olen rääkinud tuttavate kujutavate kunstnikega, siis nemad on suhteliselt kadedad teatriinimeste peale, sest teater on institutsioon. Teatriinimestel on oluliselt tugevam kindlustatus. Teisalt loob seesama institutsioon ka teatavat inertsi ja mingil hetkel peletab see inimesed teatrist eemale.

A.S.: Küsimus on selles, kuidas raputada inimesed rutiinist lahti. Ma ise tunnen küll, et kui ma ei ole tükk aega Rakverest välja saanud, siis mõnikord tulen Tallinnasse ainult ühe etenduse pärast või mingit näitust vaatama ja lähen tagasi ja elu on kohe ilus ning tahaks jälle igasuguseid asju teha.

T.S.: Selles mõttes on oluline, et ka kirjandustoa inimesed pääseksid aeg-ajalt välismaale festivalidele, kas või lihtsalt kolmeks päevaks Londonisse teatrit vaatama. Teisalt on juhtunud ka seda, et käid kuskil ära, tuled tagasi ja saad aru, kui ägedaid asju me ise siin teeme.

M.S.: Siin tekib jällegi küsimus, et mis peaks olema kirjandustoa ülesanne? Kas siit peaksidki tulema teatri uued impulsid? See oleneb suuresti ka konkreetsest inimesest, kes täidab dramaturgi ülesandeid. Kõige enam uusi impulsse oodatakse ikkagi lavastajatelt. Me jälgime draamateatris huviga, mida tehakse kirjandustubades üle maailma. Mõne inglise teatri kirjandustoad on suured kooslused, mis korraldavad igasuguseid loengusarju, kohtumisi näitlejatega, ekskursioone, rollimänge… Või ongi siis teatril terve meeskond inimesi, kes tegelevad vaid uute näidendite lugemisega. Eesti kontekstis võiks mõneti öelda ka seda, et kõik jääb tööjõu taha, ei saa seda kõike ühelt-kahelt inimeselt oodata, kes niigi täidab kümmet ülesannet.