Sel nädalavahetusel, 14.–15. veebruaril Paavli Kultuurivabrikus toimuv Dreamscape festival ühendab kontserdiprogrammi, klubiöö, visuaalse kunsti ja töötoad ning püüab juhtida tähelepanu sellele, kuidas me muusikat kuulame ja mida see meiega teeb. Festivali korraldajad Tanel Mütt ja Kersten Kõrge räägivad, kuidas nad kuulamiskogemust soosivat ruumi ja programmi kujundanud on.

Neile, kes Dreamscape’i looga tuttavad pole – kuidas see festival alguse sai?

Tanel Mütt: See sai alguse väiksest klubiõhtust 2023. aasta augustis, kus live’idega esinesid Kenn-Eerik Kannike, Rando Arand ja Marten Limbach ning katsetasime audiovisuaalset formaati. Tahtsin alustada sarjaga, mis oleks keskendunud eksperimentaalmuusikale ja sealt edasi hakkasin mõtlema, et võiks sellest üldse festivali teha ning võtsin Kersteniga ühendust. Meil olid mõtted, kuhu see muusikaliselt läheb, aga siis tekkis idee, et võiks ka füüsiliste meediumitega katsetada – anda inimestele platvorm näiteks installatsioone teha. 

Kersten Kõrge: Minu meelest oli puudus sellisest abstraktsemast festivalist, mis oleks ühe otsaga klubi- ja teise otsaga eksperimentaalsemate artistide maailmas, kes ei ole mingisuguse skeene osa. Pluss ma polnud ammu ühtegi festivali korraldanud.

Kui te eelmisele aastale tagasi vaatate, siis mis õnnestus ja mis mitte? Mida seekord teistmoodi teete?

Tanel: Programm on suurem – meil on kaks lava ning lisandunud on reedene klubiöö. Rohkem rõhku on pandud erinevate meediumite kokkusulatamisele. Näiteks osad installatsioonid on seotud muusika endaga, kuid on ka täiesti eraldiseisvaid töid. Lisaks oleme kaasanud installatsioonide tegemisse rohkem inimesi. Kuna festivaliala on üsna suur, tahtsime anda kunstnikele rohkem platvormi.

Kersten: Eelmine aasta olid meil installatsioonid üle Paavli ala, ent seekord tõime kunstnikud rohkem majja sisse. Lisaks on seekord kaks lava, mis loovad rohkem vaheldust – me saame kutsuda rohkem inimesi esinema, anda publikule just õhtuses pooles enam valikuvabadust ning rõhuda avastuslikkusele.

Minu meelest oli puudus sellisest abstraktsemast festivalist, mis oleks ühe otsaga klubi- ja teise otsaga eksperimentaalsemate artistide maailmas, kes ei ole mingisuguse skeene osa. 

Kersten Kõrge

Te olete Dreamscape’i puhul rõhutanud muusikasse süvenemist ja kuulamise olulisust ning nagu Kersten mainis – avastuslikkust. Kuidas müüa publikule maha aeglasemat kulgemist ajal, kus domineerivad kiired ja intensiivsed muusikastiilid?

Tanel: Ma arvan, et meil on iseeneslik nõudlus juba olemas. Eelmine aasta oli juba näha, et  tagasiside oli väga positiivne ja inimestele meeldis. On väga spetsiifiline hulk inimesi ülemaailmselt ja arvestatav hulk Eesti-siseselt, kelle jaoks on see formaat ja muusika atraktiivne. Nagu Kersten alguses ütles, on see midagi, mis on Eestis puudu olnud. Ka programmi osas ei ole meil väga ilmselgeid artiste. 

Kersten: Mul ei tule pähe üritust, kus sellises line-up’is oleks näiteks Maria Faust.

Tanel: Maria on meil see erand, kes mängib päris instrumenti festivalil, kus elektroonika on väga fookuses. Eelmine aasta oli meil Kitty Florentine, kes tegi harfiga akustilist live’i. 

Kersten: Ka Gregor Kulla on selline artist. 

Tanel: Eestis on sul niiehknaa nende muusikute hulk limiteeritud, kes viljelevad eksperimentaalmuusikat ja kes on üldse nõus live’i tegema. Paljud väga andekad inimesed – pole vahet kui palju sa veenad – pole nõus lava peale tulema. 

Miks nii?

Kersten: Paljud inimesed on loomingu peal väljas, mitte raha või esinemise. Live’i läbimõtlemine nõuab set-up’i ja kui sa oled seda vähe või üldse mitte teinud, võib see olla üsna suur ärevuse mootor. Selles mõttes ongi vaja teha ka selliseid üritusi, mis oleksid intiimsemad, et ka artistid tunneksid ennast mugavamalt. Üldine ööelu line-up on üsna stereotüüpseks ja formuleerituks muutunud ja ei katsetata. Suurem osa asju, mida ka meie teeme, on varem tehtud, kuid kui see mõjub järsku uuenduslikuna, siis see tähendab, et skeene on mugavaks muutunud. Sul on väljakujunenud ürituste formaadid ja kõik täidavad samu kaste. 

Tanel: Mingil platool oleme me praegu küll. Üritussündmuste formaadis, ja ma ei ütleks, et ainult ööelus, on tekkinud üleüldine kristalliseerumine. Eesti kasv klubikultuuris ja live-muusikas oli väga kiire, tekkis väga palju pakkujaid, aga see areng ei liikunud kuhugi. Enamik asju, mida me teeme, oleme me juba väga palju teinud, mis tähendab, et selline lihtne dopamiinilaks või ükskõik, mis emotsionaalne väljund, mida sa sellest otsid, muutub stabiilseks. Minu enda jaoks on Dreamscape’i puhul kõige olulisem see kuulamissituatsioon, kus sa saad istuda, lamada või ringi liikuda. Me proovime sellesse nii palju panustada kui võimalik. Selles on kindlasti palju õppimist ja katsetamist ning inimeste tagasiside on ülioluline. See ei ole lihtsalt see, et seisad, kokteil käes, keset ruumi ja kõlarid mängivad valjult muusikat, vaid on mingid teistmoodi lahendused, kuidas sa saad olla inimeste keskel natuke üksinda. Need lahendused muutuvad sõltuvalt sellest, mis osa programmist parasjagu käsil on. 

Kersten: Kõige tugevam vahe on see, et meil on hästi palju sisekujundust ja dekosid. Tartus SÜNK push’is seda väga palju, aga Tallinnas ei ole üritustel aastaid tegelikult dekoratsioonidega väga mängitud. Sotsiaalsuse, mida inimesed tavaliselt üritusel otsimas käivad, me võib-olla isegi rikume ära. (naerab) Meil on seekord eksperimentaalne plaan, et laupäevase kontserdiprogrammi ajal on baar avatud ainult live’ide vahepeal, et toetada muusika kuulamist ja luua mugav situatsioon, sest baari vahel jooksmine tekitab nii palju müra. 

Minu enda jaoks on Dreamscape’i puhul kõige olulisem see kuulamissituatsioon, kus sa saad istuda, lamada või ringi liikuda.

Tanel Mütt

Teil olid eelmisel aastal ka töötoad ja loengud. Mida te seekord selles osas pakute?

Kersten: Eelmine aasta oli meil kaks töötuba, mis olid seotud kuulamisega. Andrus Aaslaid rääkis heli kogemisest, kuulamispsühholoogiast ja akustikast ning teine pool oli seotud eksperimentaalmuusikaga ehk Patrick McGinley jagas oma kogemusi keskkonnalindistustega. Seekord on kohal Alice Pehk Muusikateraapia Keskusest, kes räägib, mida kuulamine psüühikaga teeb, kuidas see aitab sul ennast tunnetada ja kuidas see meile neuroloogiliselt mõjub. Teise töötoa eesmärk on avada ühe festivalil üles astuva välisartisti loomeprotsessi ning see on mõeldud neile, kes Eestis muusikat teevad või lihtsalt huvituvad, kuidas artistid teevad seda, mida nad teevad. Kui eelmine kord rääkis Carl Finlow oma produktsiooniprotsessist ja meetoditest, siis seekord räägib Barker enda live set-up’ist. Need on kaks külge, millele oleme üles ehitanud laupäevase programmi esimese osa, mis on kuulamine ja artistide lähemale toomine inimesele. 

Me rääkisime juba natuke sellest, et kohalike artistide mõttes on täiesti unikaalset line-up’i kokku panna üsna keeruline. Millest te muusika valimisel lähtute?

Tanel: Selle peale läks meil omavahel kindlasti kõige rohkem aega. Mitte isegi kes, vaid kuidas ja kus nad paiknevad. Seda ümbertõstmist, kes kuhu läheb ja mis loob terviliku lahenduse, oli Google Sheetsi failis päris palju, aga päeva lõpuks sa ei saa ikkagi ette ennustada, mida inimesed laval teevad. Me teame, mis muusikat nad teevad, aga alati võib midagi muutuda. Meil on kolm välisesinejat ehk Glayden, Croatian Amor ja Barker, ülejäänud on eesti muusikud, kes elavad Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Me jooksime kohati selle probleemi otsa, et me ei taha korrata eelmist aastat, aga mingid artistid meeldivad meile väga ja tulevad uuesti ka. Žanriliselt me ei mõtle näiteks.

Kersten: Kui me omavahel räägime, siis otsime pigem mingisuguseid nurki, mis kellelegi muusikas olemas on. Me ei kutsunud Maria Fausti või Gregor Kullat ainult sellepärast, et nad oskavad päris pilli mängida. Oluline on avastuslikkus, et see ei muutuks n-ö cookie cutter ehk vormi järgi lõigatud line-up’iks. Mõtleme, kas kuskil on intensiivsust puudu, kas on piisavalt palju meloodilisust versus müra, sämplipõhiseid versus pehmemaid asju, rütmilist versus arütmilist. Väga palju loksutasime seda, kes esinevad reedesel klubiööl, kes laupäeva kontserdiprogrammis, mis asi on üldse piisavalt klubi. Aga ma arvan, et see on niisugune line-up, kus sa koged väga erinevaid esteetikaid. Kahte väga ühesugust asja üksteise otsa ei ole pannud. 

Me ei saa ignoreerida fakti, et tehnoloogia on inimesi fundamentaalselt muutnud. Küsimus on, kuidas sellega kohanduda või mida saad sina korraldajana teha. 

Tanel Mütt

Lõpetuseks tuleksin tagasi süvenemis- ja kuulamiskogemuse juurde. Palju on olnud juttu sellest, kuidas inimesed istuvad teatris telefonides ning jutustavad. Klubides on filmimise ja pildistamise vältimiseks ning hetkes olemiseks võetud kasutusele kleepsud. Kas me oleme lihtsalt oma viisakuse minetanud või tuleb see jutustamine ja telefonis olemine süvenemisprobleemist, et meil on vaja kiiret ja kohest dopamiinilaksu?

Tanel: Mis klubiperspektiivi puudutab, siis minu arust inimesi natuke häbistatakse selle eest, et nad n-ö patustavad ja lähevad telefoni. Minu arust sul võibki olla fundamentaalselt raske telefonist lahti lasta, kui su ekraaniaeg ongi seitse tundi päevas, su töö nõuab seda või su elu nõuab seda. Minu arvates peaks rohkem toetav olema ja mõtlema, miks inimene seda teeb ning kuidas teda aidata. See on tema enda legitiimne valik – sa ostad pileti ja sul on õigus teha seda, mida sa üldjoontes soovid, kuniks sa ei häiri selle tegevusega teisi. Küsimus on selles, kas eksisteerib mingi sisemine või väline regulatsioon. Kui sul on väga tähendusrikas õhtu, sa tahad teha ühe või kaks klippi ja kui see on sulle oluline mälestus, siis see võib ju olla. Mulle vahel tundub, et eriti kui asi puudutab alternatiivset või põrandaalust, siis on soov, et me peaksime 90ndate ja 00ndate põhimõtete juurde naasma, nagu kõige õigemal ajal asju tehti. Isolatsioonis vaadates võiski see mingites aspektides parem kultuur olla, aga me ei saa ignoreerida fakti, et tehnoloogia on inimesi fundamentaalselt muutnud. Küsimus on, kuidas sellega kohanduda või mida saad sina korraldajana teha. Eelmise aasta festivalil inimesed ei olnud tegelikult nii väga telefonis. Ööklubid ja alternatiivsemad kohad tegutsevad tihti mitte selleks mõeldud ruumides, mis tähendab, et neil ei olegi seda kolmandat ruumi, kus sa saad sotsialiseeruda. Kui sa tuled välja, et inimesega rääkida ja sul on ainult üks suur saal, siis see nagu ei töötagi. Õnneks meil Paavlis seda kolmandat ruumi on, kuhu sa saad minna ja rääkida nii valjult kui tahad.

Kersten: Sellistes keskkondades, kus sa tahad hullu panna, ma saan pildistamise keelamisest aru – võibki tekkida see ärevus, et sa võid kuidagi kompromiteerivalt pildi peale jääda ja see lekib kuskile, aga ma arvan, et meil ei ole seda probleemi. Normaalne on see, et kui keegi istub telefonis, paneb ta oma ekraani veidi tumedamaks. Mind ei häiri inimeste telefonis istumine, aga ma arvan, et sa rikud pigem iseenda kuulamiskogemuse ära. Tänapäeva muusika ei ole väga dünaamiline – see tiksub ühe ja sama helivõimsuse peal, aga kui sa lood ruumi, kus muusika on dünaamiline ja võimaldad seal erinevaid olemise viise, et istuda või lamada, on ka inimestel kõrgem tähelepanu, kus nad viibivad. Sa paned rohkem tähele, kui tegemist on dünaamilise muusikaga, mis ei ole viimase piirini valjuks keeratud. Minu meelest on Dreamscape ka omamoodi tähelepanuharjutus. Kuulmine ja kuulamine on kaks erinevat asja ja see on see festival, kuhu me ootaks inimesi kuulama, mitte lihtsalt muusikat kuulma.

Üritus Facebookis