Düsentroop – Düsentroop (Trash Can Dance, 2024)
Lugemisaeg 2 minDüsentroobi väljalase on stiilipuhas näide soomeugrilikust hardcore’ist, mis ületab põlvkonnabarjääre.
★★★★☆
Müürileht teeb täna eneseplagiaati: „Alati leiab ka traditsioonilisemat hardcore-punkrokki, mis on muutunud paljude sõnul pisut järsemaks ja agressiivsemaks (Skoone, Keskkool, Düsentroop jpt).” Kuid miks „leiab alati” hardcore’i ning kas punkarid ei peaks juba vanadekodus olema? Illustreerimiseks väike tõsieluline anekdoot. Kirjatüki autor käis suvel Tartus festivalil Punk & Rock ning julges J.M.K.E. esinemise ajal oma (vara)keskealiste kontidega lava ette ronida. Leidsin end sealt ühe elu karmima mosh-pit’i keskelt, kuid mind ei šokeerinud minust peaaegu kaks korda vanema Villu Tamme räuskamise intensiivsus, vaid fakt, et vasakule ja paremale vaadates tundsin end oma 30+ eluaastaga ühe vanima inimesena.
Düsentroop, nagu nendega lähedalt seotud Skoone, kergitab minu keskeakriisi põhjustelt kardinaid. Ma ei pea enam vaatama endast vanemate iidolite või isegi samaealiste asjaarmastajate poole, et tunda oma liigestes tõsist hardcore-punki. Väide, et punk on igavene, ei ole sõnakõlks. Düsentroobi alla 20-minutiline väljalase on stiilipuhas näide soomeugrilikust hardcore’ist, mis ületab põlvkonnabarjääre (ent kindlasti mitte klassibarjääre). Samas ei ole tegemist been-there-done-that’iga – hoolimata selgest East Coast hardcore’i pärandist on tegemist omaette zuumerliku hardcore-sitapostitusega. Düsentroop näitab pässidele õiguse ning rõveda elegantsiga koha kätte – annaks vaid jumal, et see juhtuks kunagi ka nende endiga.