Eestlaste IT-optimismi on peetud aastaid piirituks. Piiri tahagi on suudetud eksportida edukalt kuvand hiirekliki kaugusel olevast e-riigist. Ometi on viimasel ajal kuulda sekka üha valjemat nurinat. On’s e-tiigrist saanud topis, e-kodanikust e-tarbija ning entusiasm asendunud skepsisega?

Riigipeks on moes. See pole meie väiksel maalapil midagi erandlikku, vaid globaalsete paanikanootide kaja. Kriisist kriisi liikudes, olgu parasjagu maailmalõpusõnumite peategelaseks kliima, kreeklased või pagulased, on raske säilitada tasakaalukust ja kainet mõtlemist. Vaadake kas või mõnda Ameerika vabariiklastest presidendikandidaatide debatti – tegu oleks justkui katsetega kurjami rolli täitmiseks mõnes Batmani-filmis. Käib kirglik rebimine, kes suudab osutada rohkematele asjadele, mis maailmas valesti on. Lahendusi ja alternatiive sama lahkelt välja ei käida, kui mõningad radikaalsevõitu lipukirjad välja arvata. Sageli viib see kõik mõtteni, et suure visiooni puudus pole samuti meie erahäda, vaid 21. sajandi alguse laiem katsumus.

Uus suur narratiiv, Estonian dream, püsib pikkade otsingute kiuste senimaani peidus, aga kui on olemas üks kandev diskursus, mille edumeelsuses harva kaheldakse, on selleks kõik, mis puudutab e-eesliitega rikastatut. E-riik on muutunud uhkuse ja optimismi allikaks, omaks ja armsaks, justkui millekski peaaegu personifitseerituks, ideaalkuvandiks Eestist praeguse pooliku kodumaa sees, mida sarnaselt Lennart Meri või Marju Lauristiniga suurt ei kritiseerita. Miski peab ju ka niivõrd usukauges maailmanurgas ometi püha olema. Kui innovatsiooninarratiiv üksinda müüks, oleks aga tõenäoliselt vähem pettumust, häbitunnet ja minemakibelemist ka muudes valdkondades.

Suures plaanis on e-riigi-optimistide ja selles kahtlejate vahele jäänud lõhe puhul tegu ühe võimaliku tekstuuriga laiemas ühiskondlikus kihistumises. E-pirukas on nii avaliku kui ka erasektori arendustena küll kõigile ampsamiseks saadaval, kuid kõhtu täidab tunduvalt vähematel. Lisaks võib küsida, kas riigi lokkav tehnoentusiasm ei sisalda endas ka peidetud ohtusid sidusa ühiskonna arendamisel? Kui TEDxTartul rääkis Mooncascade’i kaasasutaja Priit Salumaa sellest, kuidas Tartust võiks saada uus Silicon Valley, ja Taavi Kotka innustab jätkuvalt visiooniga kümnest miljonist e-eestlasest, siis TEDxTallinnal viskas ajaloolane Aro Velmet õhku hoopis kartuse, kuidas e-riigi muutumine e-patriotismiks pole sugugi ihaldusväärne ühiskondlik areng.

Velmet on arvustanud e-riigi mütoloogiliseks muutumist ja rahva etnose osaks pookimist kriitiliselt ja tabavalt ka Vikerkaares ning Sirbis. Tema käsitluses sisaldab e-riigi arendamine väga palju sisulisi, lausa põhimõttelisi küsimusi demokraatia toimimise ja võimusuhete kohta, mille üle aga avalik diskussioon sisuliselt puudub. E-riik, kuigi olemuselt poliitiline ja sellisena kõiki ühiskonna liikmeid puudutav, on jäänud väheste tehnokraatide pärusmaaks, mis muudab selle arengu ülejäänutele kaugeks ja pidevalt kultiveeritud e-patriotismi tõttu justkui etteantuks – võta, kiida ja kummarda. Kuna e-riigi arendamise loogikaks on neoliberaalses turumajanduses aga tuludel-kuludel põhinev efektiivsus, muutub kodanik selles võrrandis aktiivse e-osaleja asemel passiivseks e-tarbijaks.

Teise, vähem poliitilise ja rohkem uuenduste tempot puudutava küsimusena on õhku visatud, kas e-tiiger on muutunud nüüdseks vabalt lippamise asemel rohkem loomaaia põhiatraktsiooniks, halvemal juhul lausa topiseks, tolmunud museaaliks. Sageli tundubki, et digiallkirja ja -retsepti üle vaimustutakse rohkem väljaspool Eestit kui siin seda kõike igapäevaselt nautides. Nagu kirjutas Praxise ekspert Hille Hinsberg Sirbis: „Alatihti on mul avatud valitsemise konverentsidel tunne, et mu vari on minust suurem. Seda heidab Eesti kui e-riigi eesrindlase staatus. Igast eestlasest heiastuvad asjatundjatest koosnevale kuulajaskonnale X-tee, e-valimised, „Tiigrihüpe” ja ettevõtte registreerimine seitsme minutiga.” Kodus aga tõdeme, et kogu meie tarkuse ja eesrindlikkuse kiuste ei meelita me siia ei omi ega võõraid ajusid ning jookseme oma teadmistepagasi kohta vähemalt majandusliku lati alt läbi.

Olen kogenud rahvusvahelise avatud valitsemise partnerluse algatuse raames Eesti kogemust jagades ise sama, mida kirjeldab Hinsberg. Isegi kui koomik John Oliver oletas oma sketšisaates „Last Week Tonight” Tallinna pilti näidates, et siin kardetakse Shreki rünnakuid, seostuvad välismaal Eestiga ikkagi peamiselt nooruslikkus ja tehnoloogiline avantürism. Tudengite juhitud riik, riik justkui start-up, eksole. E-eesliide müüb ja mitte vähe. Mainitud avatud valitsemise partnerlus põhineb vabaühenduste ja valitsuste koostööl riigijuhtimise läbipaistvamaks muutmiseks suuresti just e-vahendite kaudu. See võib tähendada nii riigi rahastamise röntgenpilti vastavas veebirakenduses kui ka riigikogu komisjonide protokollide avalikustamist internetis. Praeguseks pea seitsmekümnesse riiki jõudnud algatuse murekohaks on aga see, et müügiargumendi olemust ning väärtust tajuvad hästi ka need valitsused, kelle jaoks sisuline avanemine vähemalt siitpoolt vaadates prioriteetide seas ei ole – linnukeste kirjasaamine tähendab ju rahvusvahelist prestiiži ja salongikõlbulikkust. Eks arenda oma e-riiki ka näiteks Hiina, demokraatia ja avatusega on sel aga üsna vähe pistmist.

Velmet viitabki sellele, et e-riik pole mingi abstraktne tervik, vaid kogum erinevatest tehnoloogiatest ja lahendustest. Ja et sageli unustatakse, et need – mis tahes määral igapäevast toimetamist kellegi tarbeks lihtsustavad – ei kanna automaatselt ja iseeneslikult kaasas demokraatlikke väärtusi. Kaasnema peab ka vastav poliitiline tahe. Tundub, et ka Eesti e-riigi ehitamisel on saamas peamiseks piiranguks justnimelt mittevirtuaalsete struktuuride valmisoleku puudulikkus. Näiteks lõputute andmehulkade avaandmeteks tegemiseks on tarvis vastavat algatust, poliitilist valmisolekut. Selle algatuse tekitamiseks peab aga olema nõudlus ja see nõudlus omakorda ei tohiks toetuda pelgalt prestiižile või müügiargumendile.

Jõuame tagasi küsimuseni, kas praegune e-riigi arendusmudel muudab meid nõudlike e-kodanike asemel loidudeks e-tarbijateks. Mulle tundub, et probleemiasetus taandub laiemale mõtlemis- ja käitumismustrile kui pelgalt riigi tehnoloogilise näoga tõtt vaatamine. Tarbijalik roll on turumajanduslikus mudelis, meeldigu see või mitte, võrdlemisi möödapääsmatu, kuid tarbimisaktis pole iseenesest midagi väära. Selles on alati sees ka mõne alternatiivi mittetarbimine, seega potentsiaalselt ka osalemis- ja otsustamiskomponent, olgu see kuitahes marginaalne. See ei kehti alati ega kõige puhul, kuid tarbijale jääb nii oma tarbimiskäitumise kui ka selle kõrvalt antava tagasisidega võimalus ümbritsevat reaalsust mõjutada. Riigiga on lood muidugi märksa keerulisemad. Võib ju kodumaa valitsuse kukele saata ja teise riigi e-residendiks hakata, aga füüsilises ruumis võib see ikkagi päädida paariastaatuse või halvemal juhul kohaga trellide taga. Poliitiline ruum ja virtuaalne ruum peavad seega arenema koos.

Poliitilise ruumi areng põrkub aga täpselt samade probleemidega, millega e-riikki. Tarbijalikkus vs. osalus, kusjuures hea poliitika kui teenuse tarbimine oleks taas täiesti mõistetav, kui tegu oleks läbimõeldud ja teadliku tegutsemisega. Kord nelja aasta tagant hääle andmine kõige valjemini karjujale seda aga kahtlemata pole. Sisulisemaks osalemiseks kutsutakse enamasti üles olema aktiivne kodanikuna, lööma kaasa oma arvamuste, eelistuste ja oskustega, osalema mõnes vabakondlikus algatuses ja lihtsalt pahameelepilves vindumise asemel mõnele ärritavale probleemile pead ja käsi külge panema. Sama peaks kanduma üle e-riigi diskursusesse, sest poliitilise ja tehnokraatliku elitarismi kaugus tavakodanikust ei erine kuigivõrd. Kokkuvõtlikult ei välista (e-)tarbija roll (e-)kodaniku oma.

Eelnevas langesin õigupoolest mitmeti sarnastesse üldistustesse, millesse takerdub suur osa diskussioonist e-riigi teemal, lubamata seetõttu sageli kriitilisemat ja sisukamat arutelu, millele Velmet üles kutsub. Lõpuks taandub suur osa protsessidest ju inimestele ja nendevahelistele suhetele. Tehnoloogilised abilised on vahendid, mitte eesmärgid omaette, ja kes tahab neid näiteks avatud diskussiooni summutamiseks või ühiskonna arengu ülaltpoolt juhtimiseks kasutada, saab seda teoreetiliselt teha. Samal ajal ütleb vähemalt isiklik kogemus, et Eestis võib säilitada selle suhtes ettevaatliku optimismi. Mitte sellepärast, et meil on digiallkiri või X-tee, vaid põhjusel, et pealekasvanud põlvkond ametnikke mõtleb e-teenustele ja -rakendustele tõepoolest kodaniku seisukohast ning ootab just altpoolt sisendit sellele, millist e-riiki me tahame. Mitte ainult passiivsete tarbijatena, vaid ka aktiivsete kodanikena. Seega, käsi külge nii virtuaalses maailmas kui ka väljaspool seda.