„IRISIRI” on ameerika artisti Alexandra Drewchini alias Eartheateri kolmas album. Eelkäijatega võrreldes liigub see mööda eksperimentaalsemat trajektoori, viies kuulaja kaugemale harjumuspärastest helimaastikest.

Kontseptuaalselt on plaat täis eripäraseid ideid tehnoloogiast ja seksuaalsusest. On selge, et tahetakse väljendada kindlameelselt midagi olulist, raputada kuulajat, kuid selgusetuks jääb, mis see siis täpselt on. Paolo Sorrentino filmis „La grande bellezza” on seik, kus peategelane intervjueerib performance-kunstnikku, kes eelnevalt peaga vastu seina jooksis. Küsides selle põhjuste kohta, selgub, et selle taga on mõned napakad ideed, aga peamiselt oma identiteedi eksponeerimine laiemale publikule. Albumit „IRISIRI” kuulates tekkis mul mitmeid sarnaselt humoorikaid hetki ja kahtlusi. Kui võtta eelduseks, et maailma kohta ei ole võimalik saada universaalseid vaatlejast sõltumatuid teadmisi, jääb sellest järgi hulk vaatlejatest sõltuvaid enesekirjeldusi. Kunstimaailma teiseneb see nii, et kavatsus tabada midagi huvitavat inimese kohta asendub isikliku identiteedi konstrueerimise ja eksponeerimisega.

Ühesõnaga, selle plaadi kuulamisel ei saa minna mööda artisti persoonist. See väljendub nii laulmisviisis kui ka sõnades ja kunstis, mis plaati saadavad ning kohati väsitavad ja nõutuks teevad. Kui see kõrvale jätta ning keskenduda muusikale, on tegemist väga hea asjaga. Erinevad elemendid kohtuvad siin ootamatutes suhetes, luues kõlasid ning atmosfääre, millel on ilu ning salapära. Kuuleme nii klassikale omaseid helikatkeid kui ka tantsumuusika tehislikke kõlasid, mis on komponeeritud nii, et see tõesti toimib. Helilise eksperimendina on see selles mõttes kindlasti õnnestunud teos. Rohkem kauamängivat „IRISIRI” sõnadesse tõlkida oleks väärtusetu, seda helilist küllust peab ise kogema.