Praegu East India Youthina nime tegev William Doyle oli 2010. aastal 19-aastane briti nooruk. Kirjutas indie-bändis Doyle and the Fourfathers lugusid, figureeris ninamehe rollis ja tuuritas mõned nädalad ringi – ehk kõlab nagu üsna klassikaline lugu, mis lõppeb tihtipeale puändiga, et kõigile tähesära ja keldri-venue’de backstage’is üle kolme kasti õlle ei jagata. Doyle’i hakkas aga tol perioodil üha rohkem tõmbama aladele, kus eksperimenteerivad Brian Eno ja Tim Hecker, kus valitseb Arvo Pärdi, Philip Glassi ning Dmitri Šostakovitši klassikaline võim ning Björki ja Sufjan Stevensi elektroonilis-orkestraalsed katsetused. 2012. aastaks oli noormehe bänd küll laiali triivinud, kuid tema isikliku muusikalise renessansi läbi oli sündinud 2014. aastal välja tulnud debüüt „Total Strife Forever”. Kriitikud viskasid selle elektroonilise, ent klassika, roki ning ka robustsema klubimuusika puudutusega plaadi suunas enamjaolt ainult positiivseid kriitikanooli ning tulemata ei jäänud ka Mercury Prize’i nominatsioon. Sel aastal ilmus Doyle’lt teine kauamängiv „Culture of Volume”, mis on endiselt äratuntavalt East India Youth. Küll julgem ja popim, kuid endiselt intelligentne ning erinevate žanrite vahel põiklev. Täna õhtul ka Lätis Positivus Festivalil üles astuv muusik rääkis oma loomingust lähemalt.

Oma kodulehel oled sa oma esimese albumi „Total Strife Forever” sünnikronoloogia üsna pikalt lahti seletanud, kirjutades loomingulistest kahtlustest seoses oma tollase bändiga Doyle and the Fourfathers, kuid samas kirjeldad ka seda, kuidas sa vaikselt uue muusikalise identiteedi leidsid. Kas „Total Strife Foreverit” võib pidada mõnes osas nii-öelda autobiograafiliseks albumiks, mis salvestas helisse su elu aastatel 2010–2013? Millised olid su emotsioonid sooloprojekti suhtes?

See on kindlasti üks isiklikumaid asju, mille ma loonud olen ja tundub, et üsnagi emotsionaalne aeg, mil see valmis, on sellele värvi andnud. See oli sama põnev kui ta oli ka närviline, kuid see kõik andis protsessile ja muusikale juurde.

Sinu esimese ja teise albumi vahel on ainult aasta. Viimase peal on rohkem popmuusikale omast suhtumist, kuid su heli püsib endiselt üsnagi minoorses võtmes. Võrreldes „Total Strife Foreverit” ning „Culture of Volume’i”, siis millised muutused on toimunud sinu elus, loomeprotsessis ning helis selle aja jooksul?

Ma muutusin palju sotsiaalsemaks ja avatumaks, samal ajal kui esimese albumi loominguperiood oli palju isoleeritum ja introspektiivsem. Lisaks tõstis vahepealne tuuritamine ja laivide mängimine mu enesekindlust ning tekitas tahtmise, et teine plaat oleks tugevama ja võimsama kõlaga.

Sa oled öelnud, et „Culture of Volume’il” üritasid sa vastandada ideesid, mis üksteisega tegelikult üldse kokku ei sobi. Mida sa selle all täpsemalt mõtlesid? Kas ainult muusikalisi stiile või midagi muud veel?

Enamasti erinevaid žanre. Mitte kõik ei säti süntpoppi või ambient’i industriaaltekno kõrvale ning just need kombinatsioonid mulle põnevust pakkusidki.

„Culture of Volume’i” nimi pärineb inglise luuletaja Rick Hollandi luuletusest „Monument”. Hollandile on omane kirjutada psühhogeograafilises stiilis, mis keskendub sellele, kuidas mõjutab ümbruskond indiviidi käitumist. Sa oled ka ise palju erinevates kohtades elanud ja ringi reisinud. Kas see on üks põhjuseid, miks Holland sinus ka tähelepanu äratas?

Ümbruskond on üks mu suuremaid mõjutajaid, nii et jah, võib-olla on see üks põhjuseid, miks see mulle mõjus. Ta viitab oma töödes ka kindlatele kohtadele Londonis ja Inglismaal, millest mõnedega on mul eriliselt tugev side, näiteks Bethnal Green ja Winchester.

„Total Strife Foreveri” laulusõnad kirjutasid sa väidetavalt vähem kui ühe päevaga. Kuidas sul see õnnestus ning kas „Culture of Volume’i” puhul käis asi sama lihtsalt?

See tähendas pigem seda, et see võttis mitme erineva päeva peale laiali jaotatuna ühe päeva. Ma ei raisanud sõnadega töötamise peale eriti palju aega, kuna tahtsin, et lüürika oleks võimalikult hetkeemotsioone haarav. Ega seal väga palju sõnu ju tegelikult polegi. Teise albumiga läks kirjutamine aga palju keerulisemalt ja see oli protsess, mida ma eriti ei nautinud. Ma töötan hetkel sõnade kirjutamise kallal palju, et järgmiseks korraks rohkem valmis olla. Loodetavasti naudin ma seda siis kõvasti rohkem!

Sinu muusikat on mõjutanud mitmed artistid ja heliloojad, kelle seast on kõige rohkem esile kerkinud sellised nimed nagu Brian Eno, David Bowie, Arvo Pärt, Tim Hecker, Sufjan Stevens ja Björk. Millised elemendid muusika juures kõige rohkem su tähelepanu tõmbavad?

Tavaliselt on minu jaoks tähtis meloodia, kuid meeleolu, atmosfäär ja see, kuidas muusika neid kaht esile võib kutsuda, veetleb mind kõige enam.

Kuulates su üsna reivise kõlaga lugu „Entirety” tekib küsimus, milline on su suhe klubimuusikaga?

Väga hea. Kui ma Londonisse kolisin, hakkasin ma palju Lõuna-Londonis reividel käima ning „Entirety” ongi nagu kummardus tantsumuusikaskeenele, millega ma end viimastel aastatel lähemalt sidusin. Mu laivid kipuvad tihtipeale teknoga kulmineeruma.

Mis järgmiseks?

Tuuritamine, tuuritamine ja tuuritamine. Loodetavasti leian ka natuke aega hinge tõmmata ja uute projektide kallal tööd teha. Uue muusika jaoks on aga samas veel pisut liiga vara.

Kõikide Positivuse esinejatega tutvu siin.