Täna algava festivali Tartu Interdistsiplinaar raames esineb Eestis ka Austriast Linzist pärit kollektiiv raumarbeiterinnen (ee ruumitöölised). Grupp uurib läbi ruumipoliitika-, töö- ja ühiskonnateemaliste performance’ite avaliku ruumi tähendusi.

Monokroomsed maalrirõivad üll, küsib perfokagrupp raumarbeiterinnen oma kehadega teoreetilisi küsimusi, enamasti ruumi ja töö kohta. Liikmete Kerstin Reyeri, Simone Barliani, Sophie Netzeri ja Theresa Muhli koostöös sünnivad lavastused, sündmused ja performance’id, millega avatakse 23.–27. augustil toimuv Tartu Interdistsiplinaar. Kuidas sünnivad nende teatraalsed etteasted? Mida tähendab kohatundlik looming? Miks eeldab nende eesmärkide saavutamine absurditunnetust?

Esimene asi, mis teie esinemistel silma hakkab, on see, et kannate kõik valget vormiriietust. Miks nii?

Riietus kujunes välja Grazis toimunud projekti käigus, milles käsitlesime töötemaatikat. See puudutas värvide vastastikust mõju veskis, kus meie esinemine toimus, ja meile meeldis omamoodi vormiriietuse idee. See aitab meil inimeste ette astuda neljast inimesest koosneva ühtse kollektiivina ja seeläbi saada omamoodi projektsioonipinnaks (pool)avalikes ruumides.

Kuidas tutvustaksite end inimesele, kes teist ja teie tööst midagi ei tea?

Me oleme kollektiiv raumarbeiterinnen, mis koosneb neljast naisest, kes üksteist Linzi Kunstiülikooli ruumikursuse jooksul tundma õppisid. Transdistsiplinaarses kontekstis tõstatati seal palju teoreetilisi küsimusi kunsti kontseptsiooni teemal, mis haakusid hästi mõnede meie isiklike pürgimustega. Meie kõigi jaoks oli oluline nende teemade omavahelised seosed selgeks teha, kuna saime peagi aru, et tahame koos töötada ka väljaspool ülikooli.

Meie tööd eristab teistest see, et oleme tugevalt pühendunud avalikule ruumile ja soovime etenduste või sekkumiste abil algatada protsesse selle muundamiseks. Meie töö tulemusena sünnivad sageli sündmused või etendused, millel on teatraalne iseloom. Mängime ruumis oma kehade, aga ka objektide või väiksemate situatsiooniliste sekkumistega.

Mis teemad teid tõmbavad?

See, et neli naist vormiriietuses avalikku ruumi ilmuvad, ütleb ilmselt palju, õigemini piisavalt. Meie etendusi tuleb mõista kui sotsiaalfilosoofilist diskursust. Meid kõiki kisub teooria poole, kuid samas tahame teha praktilist tööd.

Pühendume intensiivselt tööteemale. Hämmastav on see, milliseid absurdseid tegevusi inimene elu jooksul teeb ja kuidas satub kohtadesse, kuhu võib-olla teadlikult ei oleks tahtnud minna. Selle kriitiline uurimine ongi keskne teema: me pühendame end kunstile ka vajadusest lihtsalt mitte liiga palju kohanduda. Tahame olla segav tegur ja leida oma vormid.

Loomulikult on keskseks teemaks avalik ruum, sest just siin saab vaadelda suhteid inimeste, looduse ja kohtade vahel. Meile meeldib töötada kohaspetsiifiliselt ja uurida etendustes kasutatavate kohtade tausta.

Kuidas leiate ruumid, kus töötate? Kuidas tööprotsess välja näeb? 

Lõppkokkuvõttes leiavad kohad meid ise üles, näiteks üks meie esimesi projekte oli Viini Zollergassel, mis muudeti paariks päevaks autovabaks ja me kasutasime seda avaliku ruumi nihet ära.

Grazis kutsuti meid projekti tegema ühte tühja veskisse. Uurisime selle kohta palju ning rääkisime endiste töötajate ja tehnikutega, et mõista, mis selles kohas toimus. Lisaks käsitleme nii teoreetilisi kui ka lüürilisi tekste, nagu Elfriede Jelineki, Thomas Bernhardi või Sybille Bergi omad. Nii saab meie tööst segu kohapeal omandatud teadmistest ja väljastpoolt tulevatest tekstidest, millest sünnib elluviidav projekt.

Kas on õige väita, et teie lühiajaline ülesastumine kohtades tegeleb nende kohtade konkreetse problemaatikaga või püüate neid kohti hoopis laiendada, säilitada või mälus hoida?

See oleneb täielikult kohast – veski puhul oli kindlalt tegemist väga spekulatiivse kinnisvaraga, mis tehti üle pika aja esimest korda avalikkusele kättesaadavaks. Lõppkokkuvõttes oli selge, et hoone igal juhul kuidagi muutub, isegi kui seda ei lammutata ja selle asemele ei hakata ehitama elamuid. Küsimus oli selle taaselustamises ja teiste kunstnikega koostöös selle mineviku taas kättesaadavaks tegemises.

Kunst on selles mõttes alati utoopia, et annab võimaluse asju proovida, ette ja taha vaadata, ütlemata, et edaspidi peab tegema just nii. Selline avatud viisil ruumiga tegelemine võimaldab katsetamist, mille teostamine muidu oleks raske.

Kui teiega rääkida, puutub sageli kokku absurdse ja ebamõistlikuga, näiteks etenduses „Ebamõistlikkuse teater”. Mis selle absurdiga on?

Avalik ruum vajab segajaid, et hetkeks peatuda. Oleme avaliku ruumi suhtes väga kriitilised, sest seda käsitletakse sageli nagu kiirteed, lihtsat vahendit eesmärgi saavutamiseks. Ebamõistlikkust ja absurdi on vaja omamoodi pausinupuna, et mõtteid üheskoos mõelda. Kunst teeb selle võimalikuks: asjade tagurpidi keeramine või seinale maalimine põhjustab pausi.

Meie arvates viib meritokraatia ja selle rangus arutu võrdsuse ja homogeensuseni. Alati käiakse samu radu ja mida sagedamini me neid kõnnime, seda korrapärasemaks ja kinnistunumaks need muutuvad. Sa jõuad alati samasse punkti, kuid uute ideede leidmiseks on vaja kõrvalekallet. Põhjendamatu kõrvalekaldumine, peatumine ja paus on väärtused omaette, mis ei tähenda lihtsalt stagnatsiooni ehk midagi „negatiivset”, vaid jätavad ruumi ka järelemõtlemiseks.

Millist rolli mängib teie jaoks tehnoloogia ja kuidas see mõjutab see kunsti ja ruumi suhet?

Kunst ja tehnoloogia on teineteisest sõltuvad ning kasutame tehnoloogiat koha lisatasandina. Tehnoloogia on nagu teine​​ meedium, mis lisab täiendavaid perspektiive, mida me analoogvahenditega avada ei saaks. Samas on meil tegemist digiteeritud maailma ja ühiskonnaga, mistõttu vajame oma töös tehnoloogiat, et saaksime kõigi nende ühiskonna aspektidega tegeleda.

Tehnoloogia aitab meil oma töös virtuaalsuse ja reaalsuse piire hägustada. Samas ei taha me töötada ainult digitaalselt. „Ebamõistlikkuse teatri” tegi põnevaks asjaolu, et kõigil pealtvaatajatel oli oma seade ja kõrvaklapid ning seega individuaalne kogemus kollektiivsusest. Liikmed olid heliliselt eraldatud, kuid samal ajal liikusid ühise rühmana ringi.

Milline tähtsus on teie kehadel teie esinemistes? Ja see, et olete neli naist?

Kehad on meie jaoks materjal. Meie kehad toimivad nagu sotsiaalsed skulptuurid ehk materjal, mis läbib hetkeks ruumi, kuid jätab siiski sinna mingi tähenduse alles. Ehkki soovime, et see oleks iganenud, tundub praegu, et sugu mängib ühiskonnas liiga suurt rolli. Meie jaoks on naiselikkusest olulisemgi kollektiiv, mis toob sisse vanu mustreid murdvaid vaatenurki.

Meie tööd tuleks mõista kui selget seisukohta, et naiste vaatenurk avalikus ruumis on muuhulgas vajalik seetõttu, et seda planeerivad ja domineerivad paljuski mehed – see on uskumatult oluline ja tõhus, kui neli naist nõuavad oma kohta ja seisavad soolise mitmekesisuse eest kõigis valdkondades.

Rühmitus raumarbeiterinnen esineb performance’i ja näitusega festivali Tartu Interdistsiplinaar raames 23. augustil kell 16.45. Kaasa tuleks võtta täis laetud nutiseade ja kõrvaklapid. Rohkem infot festivali kohta leiad siit.