Progressiivsemad kunstnikud, moeloojad ja subkultuuride esindajad pööravad ilustandardid oma silma järgi pea peale ning lõhuvad meedia ja tööstuse villitud kuvandeid.

Viimasel poolel aastal olen jõudnud Instagramis tuhnides korduvalt kontodeni, kus ootavad ees kitš ja näiline flirtimine 90ndate turukauba esteetikaga. Laienevad velvetid, suusakostüümiga kombineeritud kasukad, plastist juveeliimitatsioonid, kõhtu paljastavad võrktopid, satään. Või naised, kelle lainerijoon ei ole tõmmatud nii korrektselt, kui seda vlogides õpetatakse, ja kelle silmalaud on värvitud toonidega, mille võis leida 90ndate alguses ema kotis vedelenud meigipaletist. Ning filtrivõõbad, mis asetavad neil paiknevad kujud justkui suitsu mattunud korteripeole. Eespool kirjeldatu mõjub hoolikalt sätitud selfidest, klantsitud moefotodest, tervislikest hommikusöökidest ja kaunitest interjööridest tulvil sotsiaalmeediavoos esialgu robustse ja võõrana.

Kuigi Eestis on tegemist suhteliselt uue nähtusega, leiab taolise esteetika praktiseerijaid üha rohkem. Hoolimata klišeeks kulunud õpetussõnadest „ilu on vaataja silmades” on meie mõttemaailmad mõjutatud üha kõrgemale kerkivatest ilustandarditest. Ilutööstus ja meedia söödavad meile ette šabloone, mille järgi me end kas teadlikult või alateadlikult kujundame, ning kõrvalekalle nendest on silmale harjumatu. Kuid nagu ma teksti alguses mainisin, on inimesi, kes julgevad tekitada lühise – astuda vastu traditsioonilisele ilumudelile ning defineerida oma riietuse, käitumise ja erinevate objektide fookusesse seadmisega ümber selle, mida me oleme harjunud nägema ilusana.

Üritades antud fenomeni kaardistada, sattus mulle ette Aleks Erori artikkel, milles ta räägib ilu kontrakultuuri tekkest – anti-ilu esteetikast –, mille erinevus seisneb nii-öelda ebastandardse ülistamises. Ta võtab lähtepunktiks gruusia päritolu moelooja Demna Gvasalia loodud riidebrändi Vetements, mis ülistab oma kandjat atraktiivsemaks vorpiva toodangu asemel hoopis ebaproportsionaalseid vorme ning viib meid mingisse moeröögatusperioodi, millele me endiselt pisut põlastusega tagasi vaatame või mis pole kunagi maitsekas olnudki. „See on kole, sellepärast see meile meeldibki,” on Gvasalia oma loomingu kohta öelnud, pöörates sama mõtte ümber väitega, et ilu leiab kõigest, kui osata seda otsida.

Ka Vetementsi stilist, Vladivostokist pärit Lotta Volkova, kellest on saanud lühikese ajaga stigmade murdmise musternäidis, jagab sama mentaliteeti. „Mulle meeldib näidata asju teise nurga alt, mida mina ilusaks, tõeseks ja huvitavaks pean. Mind ei huvita konkreetselt kitš ega halva maitse alla lahterduv, aga see on miski, mida ma vaatan teise pilguga,” räägib Volkova ilu leidmisest asjadest, mida me tihtipeale selle mõiste alla ei koonda. Volkova tõestab oma vaatenurki nii oma töödes kui ka Instagrami kontol, kust peegeldub kõik see ja enamgi veel, mille ma üritasin artikli alguses sõnadesse panna.

Kuigi kasumile orienteeritud ettevõtmiste sihtidega on keeruline arvestada, on moetööstus üks viis, kuidas inimeste silmi avardada, ning oleks tore loota, et tegemist pole pelgalt mööduva nähtusega, mille järgmisel sügis-talvisel hooajal koos Vetementsi riietega prügikastist leiab. Kuigi Vetements pole esimene, kes mehed kleitidesse riietab, näen ma nende suhtumises sihti hägustada soostereotüüpe ning laiendada meie kitsukest nägemust sellest, mida me tajume normaalse ja ilusana.

Vabadus mitte alluda mallidele

Kunstnik Pire Sova on üks neist, kes tegeleb siinmail ilu ümberdefineerimisega nii oma töödes, Instagrami konto @atheball kaudu kui ka eksperimentaalse ja kontseptuaalse performance’i-sarja Lipsync Open Mic raames, laskmata kommertsliku ilu ja patriarhaalse ühiskonna domineerimisel tekkinud standarditel endale midagi ette dikteerida.

„Tundsin konflikti selle vahel, milline ma tahtsin välja näha ja mis oli minu arvates see, mis teistele meeldib või mis on sotsiaalselt aktsepteeritav,” selgitab Sova, kuidas ta antud praktikani jõudis. „Olen suhtunud riietumisse kogu elu väga kirglikult, ent täiskasvanuikka jõudes hakkas see minus ka palju ärevust tekitama. Hakkasin uurima ja jälgima, miks see nii on, ja sain aru, et ma pole selles üksinda. Valisin selle teema ka oma kunstipraktikaks. Suhtun oma kehasse kui lõuendisse, esteetilisse mängumaasse ja tähenduste loomise pinnasesse.” Teda huvitab soolisus ja see, kuidas välimus mängib rolli meeste ja naiste omavahelises romantilises ja seksuaalses läbikäimises: „Olen olnud oma elus suhetes meestega väga saamatu ja kinnine ning see oskamatus, paljude vigade tegemine on võimaldanud mul antud teemat sügavamini tundma õppida. Tahan olla seksikas ennast reetmata; et keegi ei ütleks mulle, milline ma pean olema, et seksikas olla. Tahan seda ise defineerida ja kehtestada.”

Pire töödes ning päriselus mängivad olulist rolli meik ja erinevad riietused. Ta võib poseerida vanas siidist padjapüüris, mille ta on endale seelikuks ümber keeranud, kanda ribikardinaid keebina või näidata end pesus, millele on tõmmatud peale katkised sukad. Kui nii-öelda klassikaline tee, mille järgi enamik meist oma välimust kujundab, lookleb läbi tänavapildi ja meediarefleksiooni, siis mille alusel vormib oma nägemuse tema? Sova meelest on meedia ilustandardid orienteeritud kasumile ning seal vaadatakse asju konstantselt läbi teiste silmade, läbi Teise. „Kasutan juba väljakujunenud tähenduste ja ilu tavasid ja reegleid ning nihestan neid oma isikliku tunnetuse kaudu, mis tähendab oma sisemise hääle kuulamist ja selle välisesse vormi valamise õppimist. Mida rohkem autentselt iseka ja subjektiivselt ilusana mu look mulle näib, seda õnnestunum see minu jaoks on.” Sova lisab, et tema töö on suhtes välise maailmaga ja omandab tähendusi selle kaudu: „Mu stiil avaldab austust nälgivatele poeetidele, vastuvoolu liikuvatele subkultuuridele, kõikidele emadele ja vanaemadele, kes on õpetanud oma tütardele õmblemist ning muid koduperenaiste toimetusi, avaldab austust seksitöötajatele, kellesse suhtutakse tihti nagu kõntsa, avaldab austust kõikidele kannatavatele ja püüdlevatele hingedele,” seletab Sova oma tegemiste sotsiaalseid tagamaid.

Kuna Sova praktika on seotud tugevalt soolisuse temaatikaga, leiab ta inspiratsiooni ka drag queen’ide, queer– ja transsooliste kultuurist: „Drag’ide puhul on tajutav mängulisus ja vabadus mitte alluda mallidele, vabadus mehe pilgust, vähemalt heteromehe omast. See andis mulle julgust teha ennast ilusaks, ilma et ma tunneksin, et teenin meeste huve, ja teeksin seda nende rahuldamiseks, vabastas mind häbitundest, mis sellega kaasneb. Meetodit kohtab nii mu kunstipraktikas kui ka igapäevaelus, mis on omavahel tihedalt läbi põimunud.”

Üks asi on idee, mis nõuab palju julgust, teine aga reaalsus, kuidas ühiskond selle vastu võtab. „Tegelikult näen ma enamasti suhteliselt tavaline välja, mu praktika ei välista üldse tavalisust. Naljakas on see, et enne oli lihtsalt tunne, nagu seda ei võiks teha, aga kui teha, siis tuleb välja, et sellest pole midagi,” kommenteerib Sova küsimust, kas meie ühiskond on tema arvates valmis asju teistmoodi nägema ja patriarhaalse pilgu mõjuvõimust eemalduma. „Palju inimesi liigub sinnapoole ja sellest rääkimine aitab kaasa. Õnneks saan meie ühiskonnas ise naisena valida, et ma ei allu sellele pilgule ega teeni seda, selles mõttes on suhteliselt hästi, et keegi ei käsi midagi kanda või mitte kanda, välja arvatud alastuse puhul.” Sova tõdeb, et Tallinnas on surve hulga tugevam kui suurlinnades ja kui sellele vastu astuda, võib olla hinnaks see, et alati ei pruugi kõigile meeldida. „Aga kõigile ei peagi meeldima,” lisab ta.

Viies teema suhtlusvõrgustikele, uurin kunstnikult, kui olulist rolli mängib tema vaadete levitamisel sotsiaalmeedia. Sova arvab, et Instagrami puhul on tegemist superformaadiga, mis sobib suurepäraselt igapäevaelu identiteediloome dokumenteerimiseks ja levitamiseks, millega seal ka palju tegeletakse: „Sellel on potentsiaal jõuda kiiresti laia publikuni. Facebook on samuti tähtsal kohal ürituste ja lehekülgede funktsiooniga, aga päris galeriid ükski neist ei asenda, sest galeriid saadab võimas tähendusväli.” Kõrvale toob ta näite suhtlusrakendusest Tinder: „Tinder on täiesti omaette teema. Mul olid mõnda aega Instagrami pildid Tinderiga ühendatud ja oli põnev jälgida, kuidas neile reageeritakse. On mehi, kes on olnud huvitatud sellest, mida ma teen ja kuidas need pildid on sündinud.” Paljudele loeb Sova arvates ainult see, et nähtaval on paljas ihu, ja on täiesti ükskõik, milline stiil seda saadab: „Kord kirjutas mulle mees, kes andis õnneks väga kiiresti mõista, et tal on ihukarvafetiš. Mul on paaril pildil kehakarvad näha ja ta arvas, et see on hea match. Minu jaoks oli see kindel deal breaker. Mitte ta fetiš otseselt, aga tema suhtumine. Ta ei tahtnud naist, kes otsustab ise, kas tal on parajasti karvad või mitte, ta tahtis naist, kellel oleks need kindla peale.” Samas on ta puutunud kokku ka teistsuguse suhtumisega, näiteks mehega, kes katkestas temaga suhtlemise pelgalt seepärast, et tal olid kaenlaalused karvased: „Tundsin, kuidas reaalsuslaine mind läbistas, mitte et ma oleks sellest haiget saanud, ta oli suvaline inimene, aga olin juba nii ära harjunud oma sõprade ringi ja Instagrami maailmaga,” räägib Pire.

Weird is the new thing

Pirega jagab samasugust visuaalset mentaliteeti ka Jette Loona Hermanis, äsja Amsterdami School for New Dance Developmenti koreograafia erialale õppima asunud neiu, keda paljud tunnevad ka tema Instagrami konto @veteneitsi kaudu. Lisaks sellele, et Hermanis figureerib ise oma satäänivärvides fotodel, pildistab ta veidrate nurkade all üles ka erinevaid igapäevaobjekte serviisidest kummalise konsistentsiga vedelikeni välja. Ühest küljest kannavad Hermanise fotod endas ülimat lihtsust, mida on võimendatud teisalt aga korraliku annuse kitšiga. Hermanise enda sõnul ta oma fotodega tahtlikult mingit sõnumit ei levita, kuid nendib, et mingil määral annab ta edasi mõtet, et weird is the new thing ja kõik oma iluvead tuleks enda kasuks pöörata. „Mulle lihtsalt meeldib jäädvustada teatud situatsioone, mis mingil põhjusel minule isiklikult visuaalselt köitvad on. Ajaga on see esteetika kuidagi niisuguseks kujunenud, aga kuidas seda ise defineeriksin, ei tea. Võtan veteneitsi Instagrami kontot kui nii-öelda kunstiprojekti. Kujundan justkui oma isiklikku lõpmatut kollaaži,” vastab ta küsimusele selle kohta, kust ta üsnagi selgelt eristatava stiili üles korjas.

Jette vaatenurk ilule sarnaneb ka eespool mainitud Lotta Volkova omaga ja sellega, kuidas me peaks oskama vaadata kaugemale meile ette söödetud normidest: „Otsin ilu alatasa kõigest. Olgu selleks näiteks mingi sünteetiline riie, mille materjal või muster mulle huvi pakub või mis valguse käes ehk tol hetkel naljakalt helgib, mõni röökiv outfit, mis on kohapeal spontaanselt kokku stiliseeritud, või suvalised iluvidinad või objektid, mida aksessuaaridena välja kanda annaks. Mulle meeldib varieerida ja mängida õrna, süütu ja naiseliku ning, vastupidi, veidi labase, väljakutsuva ja teatud attitude’iga temaatikaga. See stiil on mingil määral väga ülepingutatud ning osaliselt maitsetu, odava maiguga, aga selle push’imine on meelt lahutav ja enda selle kaudu väljendamine ning enda näitamise mittepelgamine on igati loomulik. Enda keha aktsepteerimine ja armastamine on positiivselt loogiline sõnum igaühele.”

Uurin Hermaniselt, kas ta arvab, et tema praktiseeritav visuaalne esteetika on ehk mööduv trend, mis varsti millegi muuga asendub, või on tegemist millegagi, mis võib ühiskonda ka pikemaajalise jälje jätta. „Ma ei ütleks, et enese võimalikult veidralt väljendamine on mingi uus ja varsti mööduv nähtus. See on alati popp olnud ja võimendub aina edasi, eriti nüüd, mil teemas on kõik soo ja seksuaalsuse visibility’t puudutavad küsimused. Peavoolu ilustandarditest lahtiütlemine ja millegi põneva ja uudse katsetamine on rahuloleva minapildi jaoks palju tervislikum. Kõik püüdlebki selle poole, et ilu peitub kõikides ulatustes ja massist välja paista on šeff.”

Hermanisel on nüüdseks konkreetne jälgijaskond, kes teda pigem komplimenteerib ja kellele ta pildid meeldivad, kuid on ka neid, kes ei näe selles mingit esteetilist rahuldust ja leiavad, et see, millega ta tegeleb, on tobe. „Ja mingil määral see ongi vägagi tobe, aga sellel tasandil on teiste arvamus tähtsusetu,” ütleb ta lõpetuseks.