„Pauline à la plage” (1983, Prantsusmaa, Les Films Ariane ja Les Films du Losange). Režissöör ja stsenarist Éric Rohmer, produtsent Margaret Ménégoz, operaator Néstor Almendros, osades Amanda Langlet, Arielle Dombasle, Pascal Greggory, Féodor Atkine jt. 94 min.

Kui Pauline mere äärde jõudis, olid teised juba seilama läinud. Kündsid mööda kirelaineid, otsides sadamat või lahesoppi, kuhu ankur hiivata. Teismeline tüdruk soovib samuti „purjetama õppida” ja seda ta ka teeb, kuid ausamalt ning vooruslikumalt kui ta täiskasvanutest eeskujud.

Pauline ja ta äsja lahutatud nõbu Marion tutvuvad rannas kahe meesterahvaga – Pierre’i ja Henriga. Henri kutsub rannalised enda juurde õhtustama ning jagades üksteisega oma unistusi ja tõekspidamisi, sõlmub armukolmnurk.

Prantsuse filme vaadates võib jääda mulje, et naistel Prantsusmaal ongi kombeks kahte kosilast käe otsas hoida. Tõesti, neid kino- ja muid kunsttükke võiks loetlema jäädagi ja see lugu kordub ka kõnealuses linateoses. Lugu oma trikitamisega meenutab Shakespeare’i „Suveöö unenägu” ja võib luua ka assotsiatsiooni mulluse „Noore ja ilusaga”, ainult et Ozoni Isabelle omandab „lainete ületamiseks” teistsuguse stiili kui Rohmeri Pauline ning Shakespeare’i komöödias leiavad kõik karakterid oodatud lunastuse ja keegi päriselt eesliks ei muutu. Kuid Rohmer ei pea kartma oma sidet 500 aasta vanuse inglise kirjamehega, vastupidi. Armukade Pierre proovib läheneda oma noorpõlve armastusele, naine aga tõrjub teda, eelistades Henrit – nomaadi (nagu ta ise armastab öelda), kes lööb üle aisa, pakkudes keelatud vilja korraga mitmele nõrgema soo esindajale. Vana Testamendi Esimese Moosese raamatu 3. peatükk algab sõnadega: „Aga madu oli kavalam kui kõik elajad, kes väljapeal ning kelle Jehoova Jumal oli teinud, ja ta ütles naise vastu: On’s see nõnda, et Jumal on ütelnud: teie ei tohi ühestki rohuaia puust süüa?”. Seekord paradiisist välja heitmist ei tule ja Marion ennast viigipuulehtedega ehtima ei hakka, vaid mida edasi, seda rohkem ta end paljastab. Kui on üks asi, millega režissöör oleks võinud tagasihoidlikumaks jääda, siis Henri samastamisega maoga Eedeni aiast. Alustades Pierre’i süüdistustest ja lõpetades tätoveeringuga Henri käel, leidis linateosest mitmeid kõnekaid paralleele.

Filmi kinematograafiline pool on meisterlikult allutatud maapealse paradiisi kujutamisele. Rohmer on öelnud: „Mu filmid põhinevad meteroloogial. Kui ma ei helistaks iga päev ilmateatesse, siis ei saaks ma oma filme teha, sest filmin neid lähtuvalt ilmast. Mu filmid on ilma orjad.” Rohmeri ja Néstor Almendrose koostöö vilju on lihtsalt lummav vaadata, eriti mis puudutab loodust. Loomuliku valguse kasutamine ja värvide vaheldumine ühe kaadri jooksul küündib lausa impressionistlikuks saavutuseks. Ja nii meeldiv-flirtivat kõlavärvi kui Arielle Dombasle’i häälepaelad välja kannavad, kuuleb harva.

„Pauline mere ääres” väärib igati FIPRESCI auhinda ja Hõbedast Karu, mille Rohmer linateosega Berliini filmifestivalilt noppis. Meeldiv vaatemäng selle sõna kõige lihtsamas ja mängulisemas mõttes.

„Pauline mere ääres” linastub 4. märtsil kell 19.00 kinos Sõprus.