Seekord esmaesitleme laulja ja laulukirjutaja Pille-Riin Karro ehk ELLIPi esikplaati „Four Words”, mis näeb ilmavalgust juba homme, 13. mail, mil toimub ka veebipõhine kuulamispidu. Mis tunded teda albumi ilmumise eel valdavad ning mis väljakutsetega ta silmitsi seisis, saab lugeda järgnevast intervjuust.

Tutvusta, kes on ELLIP ning mis sulle muusika loomise juures meeldib?

ELLIP on laulja-laulukirjutaja, eneseületaja ning „jah”-naine. Mulle tundub see „mis sulle loomise juures meeldib” sellise hobi kohta käiva küsimusena, nagu „mis emotsioone sulle siis see vahepeal esinev nähtus pakub”. Oskan vaid öelda, et see pakub mulle kõige enam rõõmu ja kõige rohkem katsumusi, tirib kogu aeg enda poole ja lükkab vahel eemale. Pakub pinget, mida mitte miski muu ei paku. Teeb nii rõõmsaks, et paneb nutma ja teeb nii kurvaks, et ühtegi pisarat ei ole. Muusika sünd läbi enda käe, aju ja mõtete on kõik.

Kuidas on kujunenud sinu helikeel?

1) Protsessi käigus.
2) Hästi.
3) Kujuneb, kuni elu kord lõpeb. Teeme kordusintervjuu samas kohas 60 aasta pärast!

Õppisid vahepeal Inglismaal Ormskirkis. Mis see periood sulle kui muusikule andis?

Ma olen muusikatudeng, võtsin aineid muusikaprodutseerimises, järeltöötluses, multimeedias ja laulukirjutamises. Sain seal kinnitust, et kõik, mis mu peas ja tegudes seni on toimunud, on täitsa ausad asjad ja nii suvaliselt ma kütnud ei olegi. Andis julgust, SELGUST ja aitas veidi lahti mõtestada informatsioonikogumit, mis ajusse oli ladestunud, ning viis tükid õigete kujunditega kokku. Seal sai täieliku kinnituse ka fakt, et tahan muusikat praegu, veidi hiljem ja väga palju hiljem oma ellu ükskõik mis kujus ja mismoodi.

Oled öelnud, et pärast Inglismaad oli soov oma loomingut jagada suurem kui hirm selle ees. Mis olid need hirmud, mida sa ületama pidid?

Kartsin, et muusika, mida teen ei mahu ühtegi kategooriasse ja seda ei saa ühe sõnaga määratleda. Nüüd pakub see mulle hoopis suurt rahulolu. Erineda on lahe! Keskkond, kus ma olin, näitas seda eriti – inimesed on nii värvikad, ei tunne häbi ega kahetsust tühiste asjade pärast ja elavad täiel rinnal. See oli nii värskendav ja nakkav, et jäi külge. Samal ajal valdas mind ka tunne, et mul pole piisavalt sinised juuksed ja piisavalt veider stiil, et silma paista. See müra viis aina kaugemale sellest, mis päriselt loeb – ennast väljendada ja luua muusikat, mitte imidžit. Olla mina ise. Täielikus õuduses ja täielikus ilus.

Mis on peamised teemad, millega plaadil tegeled ning mis osutus suurimaks väljakutseks?

Lasin ennast täielikult muusikast inspireerida. Helid, akordid ja emotsioonid nende taga toovad minus esile konkreetsed tunded ja tuletavad meelde situatsioone, mille üritan riimuvate sõnadena kuulatavaks seada. Suurim väljakutse oligi võitlus endaga, et „need lood ju ei ole tavalise loo ülesehitusega, äkki see ei meeldi ühelegi inimesele jne”. Tühja kah, enne ju ei tea, kui ei proovi. Peaasi, et tagasi vaadates saab öelda, et see on praegusel ajahetkel läbinisti mina, sain sellest protsessist midagi edasiseks arenguks ja looming ei jäänud sahtlisse. Kurb oleks 60-aastaselt tagasi mõelda „mis oleks olnud kui…”.

Plaat valmis Lõuna-Eestis isolatsioonis. On sul mingid kindlad keskkonnad, kus su loominguline pool aktiveeruma kipub?

Nii mõnus küsimus, ma polegi sellele mõelnud. Mulle tundub, et mida vähem on müra, mida rohkem loodust ja muusikat ning mida suurem on isolatsioon, seda kergem on mul keskenduda, oma mõtetes seilata ja lasta, nagu enne öeldud, muusikal ennast suunata.

Mis tunded valdavad sind sinu esimese debüütalbumi ilmumise eel?

Tänulikkus, kergendustunne ja uhkus, et hakkasin lõpuks oma loomingut võtma kui ühe inimese kunstilist eneseväljendust, mitte kui produkti, mida peab alati teistega võrdlema. Olen nii kaua esitanud teiste muusikat, et enda loo kirjapanemise, valmimise ja väljatulemise juures leidsid kõik küsitava kujuga pusletükid justkui oma õige koha ning nüüd saab nautida täisväärtuslikumat pilti iseendast. Lisaks olen ma nii tänulik, et mul on elu jooksul ümber kogunenud need inimesed, kes tahavad enda aega investeerida, et mul hästi läheks. Midagi on vist õigesti tehtud. Tänu neile inimestele saan ma eelnevalt nimetatud emotsioone tunda. Jääb vaid loota, et lood leiavad endale kuulajad ka, seda tunnet juba kirjeldada ei saaks.

Palun sinu kolm kultuurisoovitust.

1) Kuulake üks plaat otsast lõpuni läbi nii, et te midagi muud ei tee.
2) Siis kuulake teine plaat otsast lõpuni läbi nii, et te midagi muud ei tee.
3) Ja leidke kindlasti aeg edaspidi samamoodi talitada – elagu kultuur!