„traps”, Kanuti Gildi SAAL. Koreograaf ja esitaja Johhan Rosenberg, stsenograaf Júlia Sára Vavra, helikunstnik Karl Saks, valguskunstnik Priidu Adlas, nõuandjad ja dramaturgid Netti Nüganen ja Maike Lond.

Sind paigutatakse vaginaalselt kurrutatud raberoosasse ruumi kobarasse istuma. Sõõrmetes hakkab sosistama märgus ja märkad, et ka teiste kehades on ootusärevus. Kalavõrguga madaldatud lagi ja väiksemaarvuline publik tekitavad teatava intiimsuse, mis meenutab sauna eesruumi vaibi. Sisse astudes olime juba värelevalt Rosenbergi afišeeritud kehast möödunud ja on selge, et meile kõigile meeldib siin seesama asi, mis võiks ju naudingu garanteerida. 

Roheliselt kumav olend asub meie ees justkui talle uues gravitatsiooniväljas liigutuskatsetusi ellu viima. Nende liigutuste veidrad võnked, tuksed, imikulik soov kõike ettejäävat suhu toppida kujunesid avastuste jagamiseks kohalolijatega. Olendi liikumisruum oli niiskusest läbiimbunud ja see tungis vistseraalselt keskajusse: see ila keelel, värv säärel, silmavedelik läätse ümber; empaatiliselt tema kaudu neid kogemusi läbi elades mõjusid ta valitud vahendid otseste, reaalsetena. See meenutas veidi videoid, kus beebile pannakse esimest korda suhu õunatükk ja ta näost käib läbi kümme grimassi. Või seda, kui ähmi täis Waymond pidi filmis „Kõik kõikjal ja korraga” paralleeluniversumisse hüppamiseks enda sõrmevahed paberiga katki lõikama, aina uuesti ja uuesti, ning terve saalitäis kinokülastajaid ohkis ja inises selle vaatamise ebameeldivusest.

Mäng, tõsiselt

Beebist sai poiss. Urvitav, grind’iv ja räpiridu pobisev tüüp mängis afroameerika mehelikkusega ja tsiteeris seda ebasiiralt, „the hood, the hood, the hood” refräänina ta suust voolamas. Ta žestikuleeris sõnu ühmates käsivarrega läbi õhu, olematu biit põlvi lõdvalt jonksutamas, kottimatu tõsidus maskina ees. Kas mustanahaline olemine kuulub nende identiteedikategooriate hulka, mis n-ö voolavad? Kas the hood on miski, mille saab maskina ette panna ja etenduse lõppedes garderoobi jätta? BLMi-järgses maailmas mõjus see tundetu ja tühjana. 

Pilgu ja meele lõksutõmbamisi järgnes üha üksteisele. Rosenbergi lavastuse pinnad olid loominguliselt üles ehitatud ja selle eri osadest juppe haugates muundas ta neid, põrkus seinte ja laega, murdis eeldusi seoses füüsiliste reeglitega, üllatas aina ja veel. See heldus mõjus jahmatavalt, meenutas selles mõttes samuti Kanutis etendunud Riina Maidre ja Andri Luubi „Yokoonomatopoeeme”. Ehkki tööde sisu ja esteetika olid erinevad, kandis mõlemat mängulise rohkuse tõmme, avali silmi kergus. Samuti olid mõlemas lõike- ja traageldamiskohad näha jäetud, et töö heldekäelisuse taustal kinnitaks selle väärtust. Rosenberg lasi materjalide ja mänguasjade müstilistel maskidel hirmuta langeda; isegi kodusena tunduma hakanud vahukommilik ruum vajus lõpus hoopis keldrilikuks. Lavastuse heldus laienes isegi faunale – hiljem lugesin, et ka ringi tinisenud mahlakad ogakärblased olid osa plaanist, pärit Tartu Ülikooli entomoloogialaborist. 

Rosenberg lasi materjalide ja mänguasjade müstilistel maskidel hirmuta langeda; isegi kodusena tunduma hakanud vahukommilik ruum vajus lõpus hoopis keldrilikuks.

Lõksud eeldavad teadmisi püütavatest

Olgem ausad, lõksu on võimalik püüda ainult neid olendeid, keda me tunneme. Saame hiiri kinni püüda, kuna teame, et nende pisikesed jalakesed jäävad liimi külge kinni, misjärel nad kärvavad näljast. Me saadame thirst trap’e, tajudes, mis võiks pildi saajas iha tekitada, ja kutsudes selle siis oma kehaga ellu. Kas tähelepanulõksud, mille pani üles Rosenberg, tähendavad, et ta tunneb meid, oma publikut? Või lähtub ta mingitest kontseptuaalsetest eeldustest, mis nende ehitamise võimalikuks tegid? Kas seesama heldus oli hoopis lõks, millega mu stimulatsioonijanus aju kinni püüda? Huvitav mõelda, et kui enamik kunstnikke lähtub publiku puhul mingitest afektiivsetest eeldustest, kuid ei ütle neid välja, siis Johhan otsustas seda teha, sõnastades publiku kinnipüüdmise eesmärgina.

Kuigi osa minust tunneks ärritust, kui tajuksin mingeid autori eeldusi seoses enda reaktsiooniga, siis tõsi on ju ka see, et lõksus olemine tähendab, et puudub valiku tegemise surve. Selles peitub oma nauding; lasta end seina vastu pressida kellelgi, kelle kavatsusi sa usaldad. Nüüdisaegse etenduskunsti evitav pidev ambivalentsus, lihtsustusevastasus, narratiivi eitamine – ma mõistan, see rikastab, aga vahel tahaks in-your-face-selgust. Ma tegin juba enne saabumist otsuse astuda igasse lõksu ja lasta end kaasa tõmmata iga lainega, mille Rosenberg et al. vahutama panevad. Parimad lained olidki need kõige lambisemad, juhuslikena tunduvad, sketšlikud – ämbrist maha plärtsatavad veepärlid, humoorikaina mõjuvad audiopuuksud, suudlemiseks mõeldud glory hole. Absurdne unenägu, kümned minutid korteris kaheksa-aastasega, kes teab, et vanemad ei ole veel koju tulemas ja nüüd saab mängida ära kõik need mängud, mille järel peab koristama. Tajusin end nii hüpnotiseerituna, et saatsin tähenduste tagaajamise kukele ja otsisin empaatilisi tajukogemusi, teise ringi karva turri ajavaid hetki ja arenguid. Ja samas oli tegu piisavalt tõsise mänguga, et ma ei tahtnud ka totratel hetkedel naerda, vaid lasin otsingulisel protsessil lahti rulluda, eemaldumata sellest huumori kaudu.

Lõksus olemine tähendab, et puudub valiku tegemise surve. Selles peitub oma nauding; lasta end seina vastu pressida kellelgi, kelle kavatsusi sa usaldad.

Neljanda seina küsimus

Ka ebamugavusele ja -kindlusele reageerib publik sageli naeruga. Kui paluda inimesel püsti tõusta ja kutsuda ta „lavale”, võib autori püüdlus olla küll selle seina lõhkumine iseenda ja vaataja vahel, kuid sageli see hoopis tugevdab seda. Ebakindlus uue rolli suhtes paneb naerma nii publiku kui ka juhusliku staari, kellele ulatati kuldne kutse viieks minutiks lavale astuda. Erinevus lavakeha ja juhusliku püstitõusja vahel on ilmselge. Ta tundub kontekstis kohatu, ta segadus seoses rolli ja ülesandega jõuab kõigi kohalolijateni, mistõttu enamik vaatajaid tõmbub turvalisuse eesmärgil rohkem kookonisse. Ja kas see ei lähe enamasti nii? Kuidas kaasata publikut viisil, mis annaks sellele teistsuguse emotsionaalse laetuse? Mis tööriistu, võtteid, lahendusi saaksid kunstnikud kasutada, et nendest hajali kokkupuudetest midagi transformatiivsemat luua?

Kuidas kaasata publikut viisil, mis annaks sellele teistsuguse emotsionaalse laetuse? Mis tööriistu, võtteid, lahendusi saaksid kunstnikud kasutada, et nendest hajali kokkupuudetest midagi transformatiivsemat luua?

Lahkudes oli ülesehitatud ilu lagundatud, andja peod olid tühjenenud. Kui saime vaikiva nõusoleku, tõukusime jälle jalule. Saan nende helide ja kehavonklemiste juurde tagasi minna, meenutada suminat, vibreerivat valgust, lakkumisi, lapsikut Rosenbergi kolamas, möirgamas, näppimas, mõmisemas, ja luban endal taaskogeda seda eeltekstilist heldust, millega ta meid üle kallas. Ainult… Kibe maik võib jääda suhu neile, kes arvavad, et alati pole vaja kõike endale mängimiseks kahmata.