Milliseid vaimse tervise probleeme on kujutatud eesti autorianimatsioonis, kui vaadata neid läbi psühholoogilise prisma?

Tavavestlustes kirjeldatakse eesti animafilme tihtipeale just psühholoogiast pärineva sõnavaraga. Need on depressiivsed, psühhedeelsed või traumeerivad. Olgugi et need iseloomustused ei ole just positiivsete killast, näitab see, et kohalikul autorianimatsioonil on mõju meie hingeseisunditele või publik on tundnud selles korduvalt ära situatsioone, mida siduda ühe või teise vaimse seisundiga.

Oluline on ka audiovisuaalsete teoste tajuprotsess ise – me vaatame filme. Just patsientide jälgimine, nende käitumise ja valikute tähelepanelik kaardistamine on ka psühhiaatrite peamine töövõte. Muutunud teadvuse seisundis on oma olukorra hindamine keeruline või küsimustele vastates kiputakse tahes-tahtmata valetama. Inimest vaadates võib aga tema meeleolu kohta sootuks rohkem teada saada kui sõnalise kommunikatsiooni teel.

Järgnevalt vaatan mõningaid eesti autorianimatsiooni tähtteoseid just läbi psühholoogilise prisma. Kuidas need vaatajat mõjutavad? Milliseid psühhopatoloogilisi avaldusi võib neist leida? Milliseid vaimse tervise probleeme on neis kunstilise tinglikkuse abiga kujutatud?

Alustades klassikutest, tasub tuletada meelde kaht varast filmi Priit Pärna loomingust: „Kolmnurk” (1982) ja „Aeg maha” (1984).

Näopimedusega kaasnevat maailmatunnetust võib leida Priit Pärna varase animafilmi „Kolmnurk” tüübidisainis.

„Aeg maha” ja generaliseerunud ärevushäire

„Aeg maha” algab episoodiga sinisest kassist, kes ärkab röögatusega äratuskella võika plärina peale. Paari minuti jooksul näeme teda rahutult mööda tuba askeldamas. Ta püüab äratuskella kinni keerata, unustab teekonnal maha oma prillid, komistab harjavarre otsa, nihutab taburetti ühest kohast teise, kuid näib olevat võimetu ühtegi tegevust päriselt korda saatma.

Lõpuks käib kellal vedru maha, sekkub animaatori halastav käsi, mis eemaldab Aja, ning kassike satub kummalisse fantaasiamaailma, kus karikatuursed, üllatavad ja humoorikad episoodid tema nutikuse ja kannatlikkuse proovile panevad. Filmi lõpuks naaseb kass oma tühja kööktuppa, kus jätkub rahutu rahmeldamine.

Filmi avaepisood on klassikaline generaliseerunud ärevushäire kujutus. Kass reageerib ägedalt isegi näiliselt väikestele stressoritele, tema mõte on hüplik, raske on keskenduda ühele tegevusele ning seda lõpuni viia. Kassi ümbritseb düsfunktsionaalne ruum, mis on tema täidesaatva funktsiooni häire tulemus – kassike ei ole suutnud oma tegutsemist adekvaatselt planeerida ning asjad ei ole oma õiges kohas, kui ta neid vajab, mis toidab omakorda ärevust ja soorituste ebaõnnestumist. 

Arvatavasti ei olegi kassil enam psüühilist energiat, et lagedavõitu ja korratut kööktuba kuidagi ümber, enesele soodsaks kujundada. Lisaks ilmnevad tema käitumises ka väiksemad obsessioonid. Näiteks miks peab rätik tingimata tabureti peal olema? Kass tunneb ennast valitseva korralageduse pärast halvasti, haarab korduvalt harja järele, kuid enne koristamise alustamist sekkub järjekordne häiriv mõte, mis nõuab kohest tegutsemist. 

Filmi pealkiri on adekvaatne ja tõhus soovitus generaliseerunud ärevushäire adresseerimiseks: aeg maha. Kassi seiklused fantaasiamaailmas – keskkonnavahetus, tavapäraste stressorite kadumine, üllatavad ja uudsed stiimulid – võiksid kõik tema seisundile positiivselt mõjuda, kuid kord omandatud toimimisviiside hülgamine pole niisama lihtne. Filmi lõpuosas pakutakse kassile kosutavat banaani, mida ta rõõmsameelselt koorima asub, kuid banaan muutub taevas helendavaks kuuks – ajaline surve on tagasi ning nii näeme kassi taas hingetuna oma tühjas ja kõledas korteris ringi tormamas.

„Kolmnurk” ja näopimedus

Prosopagnoosia ehk näopimedus on võimetus tunda ära tuttavaid nägusid. Viimaste uuringute järgi on nähtus levinum, kui seni arvatud – näopimeduse tunnuseid võib esineda suisa ühel inimesel 33-st. Prosopagnoosia all kannatavad inimesed tunnevad sotsiaalsetes situatsioonides tihti piinlikkust, frustratsiooni ja ebakindlust, mis võib viia sotsiaalsete olukordade vältimise ja eneseisolatsioonini. Raskusi võib olla isegi lähedaste sõprade või pereliikmete eristamisega, samuti filmisüžee või arvutimängus toimuva jälgimisega.

Näopimedusega kaasnevat maailmatunnetust võib leida Priit Pärna varase animafilmi „Kolmnurk” tüübidisainis. Kunstnik on intervjuudes öelnud, et püüdiski filmitegelasi luues uurida, kui palju saab muuta ühe karakteri nägu ja kehakuju nii, et vaataja siiski suudab sündmustikku jälgida. Selgus, et üsnagi palju.

Prosopagnoosia all kannatavad inimesed tunnevad sotsiaalsetes situatsioonides tihti piinlikkust, frustratsiooni ja ebakindlust, mis võib viia sotsiaalsete olukordade vältimise ja eneseisolatsioonini.

Joonisfilmiga on kombineeritud kollaažitehnikat. Kolme peategelase Julia, Viktori ja Eduardi nägudel vilksatab pidevalt väljalõikeid klantsajakirjadest. Samuti muutub nende kehakuju. Kangelanna Julia võib kohati olla piitspeenike, siis jälle rubenslikult ümar ja rinnakas. Ometi ei teki vaatajal kordagi kahtlust, et tegu on samade tegelastega.

Filmi vaatamisel on rakendatavad samad toimetulekumehhanismid, mida kasutavad päriselus näopimeduse all kannatavad inimesed. Nendeks on mitmesugused sekundaarsed juhtlõngad. Näiteks riietus, soengustiil, keskkond, hääl, seosed inimese ja tema tegevuse, kasutatavate tööriistade või muude „aksessuaaride” vahel, inimese nime kordamine jne. Paljusid neist soovituslikest abinõudest kasutavad tahtmatult ka „Kolmnurga” vaataja ja selle tegelased omavahelise suhtluse ajal.

Ainsad kõneldud sõnad filmi vältel ongi tegelaste nimed – Julia, Viktor ja Eduard –, küll eri tonaalsuste ja tähendusvarjunditega, kuid ometi kumab neist läbi mingi kinnituste ja turvatunde otsimine, küsimus, kas sina oled ikka sina. Kolmest tegelasest igaühel on ka oma kindlaks määratud asukoht ja tegevus. Me teame, et Julia on see, kes seisab pliidi ääres ja küpsetab, ning Viktor see, kes (enamasti) laua taga ajalehte loeb. Selgesti eristatavad on ka nende riietus, kehakuju ning soengud.

Läbi tüübidisaini tuletab „Kolmnurk” ühtaegu poeetiliselt ja valusalt meelde, kui sarnased, otse segadusse ajavalt ühetaolised, kuid siiski läbi isiklike sidemete ainulaadsed ja kallid on lähedased inimesed meie eludes.

„Keha mälu” ja põlvkondadeülene trauma

Ülo Pikkovi nukufilm „Keha mälu” (2011), mis on pühendatud juuniküüditamise (1941) mälestusele, mõjub otsekui animeeritud sisukokkuvõte Bessel van der Kolki populaarsest raamatust „Keha peab arvet”. 

„Keha mälu” oli osa Ülo Pikkovi doktoritööst Eesti Kunstiakadeemia juures. Doktoritöö kirjalikus osas on režissöör sõnastanud filmi keskse küsimuse järgmiselt: „„Keha mälu” tegeleb inimeste alateadlike mälestustega. Me mäletame rohkem, kui suudame endile ette kujutada, ning meie kehad mäletavad endiselt meie eelkäijate valu ja kahetsusi.”[1] Animatsioonitehnika võimaldas käsitleda küüditamise teemat abstraktsemas ning hinnangutevabamas võtmes, kui mitmed senised ajalookäsitlused seda teinud on. Sõnaliste narratiivide asemel püüti taasluua inimeste kehalist kogemust ning poliitiliste arutluste asemel raamistab filmi kunstiline poeetika.

Kokku keritud nöörijuppidest inimkujulised nukud loksuvad klaustrofoobses vagunis teadmatuse poole. Nende kehadest hargnevad lahtised otsad, mis ahnelt seinapragude vahele imetakse, ning tegelasi keritakse nende ägedale vastupanule vaatamata pisitasa tundmatusse. Teos tuletab meelde, kui kehalised olendid me ikkagi oleme ning kuidas kehalised aistingud suunavad meie tegevuse ja enesetunnetuse arengut.

Teos tuletab meelde, kui kehalised olendid me ikkagi oleme ning kuidas kehalised aistingud suunavad meie tegevuse ja enesetunnetuse arengut.

Anonüümsed ja silmnäotud nukud on pidevalt ellujäämisrežiimis – terve filmi sündmustiku moodustab nende püüd kaitsta oma keha, oma olemust väliste jõudude eest. Vaguniseinte vahel juhtuv on vaataja ja tegelaste eest varjatud, see on abstraktne kõiksus, mis võib tähistada nii mälu, Suurt Ajalugu kui mis tahes vägivalla vormi. Kehadega toimuv dikteerib tegevuse ning vastupanu jätkub vaatamata lõpptulemuse ettemääratusele.

Nöör on ühtaegu nukkude köidik (side kogetud valuga), aga ka olemus. Kui see on viimase jupini lahti keritud, ei jää enam midagi alles. Olendid lakkavad olemast. Vagunis valitseb tühjus. Ometi peaks ju midagi säilima? Mingi teistsugune, mineviku taagast puhastatud entiteet.

…võib-olla väljaspool vagunit?

„Eeva” ja lahendamata lein

Üks möödunud aasta edukaim kodumaine joonisfilm, Lucija Mrzljaki „Eeva” (2022), on otsekui leinaja düsfunktsionaalsete toimetulekumehhanismide aabits. 

Filmi nimitegelane naaseb abikaasa matuselt. Joob peielauas ahnelt veini, lööb söögilaua segi ning kantakse koju magama. Öösel kimbutavad teda unenäod kadunukesest ning ärgates on tema südames õitsele löönud enesehävituslik tung, mis lahvatab korterit õgivaks leegiks.

Ehkki Eevat ümbritsevad abivalmis leinajad, ei võta ta pakutavat abi vastu, vaid pigem tõrjub kaastundeavaldajaid – puhub neile suitsu näkku, lükkab embaja eemale ning lööb kahvli rindu. Ta ei taha kedagi oma siseelu ligi lasta. Kuid hermeetiliselt suletud negatiivsetel emotsioonidel on kalduvus käärima minna.

Sigaret ühes ja veiniklaas teises käes, püüab Eeva kaotusvalu käepäraste vahenditega tuimestada. Muutunud meeleseisund ei too aga kergendust ega muuda teda maailmale avatumaks, vaid viib jõuetu raevuni – murdunud korgitser kriipsutab justkui alla võimetust iseendaga toime tulla ning viltuvedamiste ettemääratust. Eeva virutab kangekaelse pudeli vastu seina puruks, sellele järgnevad nõud, lilled ning kogu laua kummuli keeramine.

 Ja ometi on terve Mrzljaki film leinast, kaotusest ning tõdemusest, et see, mida me ei suuda väljendada, pistab lõpuks meid end seestpoolt nahka.

Unenägude kaudu saame aimu naise varjatud süütundest – ta varjas kadunud abikaasa eest armukest.

Filmi teises pooles näeme Eevas tärkavat julmust, soovi senine tuttavlik keskkond, mälestused ja lõpuks iseennastki hävitada. Ta pistab nahka akvaariumis uimerdavad kuldkalad, süütab kardina ning naaseb viimaks ka ise põlevasse korterisse.

Me ei ole näinud teda kordagi pisaraid valamas, ei ole näinud tema nõrkushetki. Ja ometi on terve Mrzljaki film leinast, kaotusest ning tõdemusest, et see, mida me ei suuda väljendada, pistab lõpuks meid end seestpoolt nahka.

Ave Taavet tänab rikastavate vestluste eest oma endist korterinaabrit (ja praegust psühhiaatria residenti) Kristjan Martin Kasterpalu.

[1] Pikkov, Ü. 2018. Animation. Textures of Eastern European Animated Film. – Dissertationes Academiae Artium Estoniae, nr 25, lk 149.