Olgugi et pea pool sajandit tagasi tegutsenud hipide unustushõlmast tagasitoomine on kiiduväärt asi, ei anna kevadel linastunud dokfilm „Nõukogude hipid” siinkirjutajate arvates kaugeltki täit ülevaadet Eesti hipiliikumisest nõukogude ajal.

Mis on dokumentaalfilmi „Nõukogude hipid” sõnum? Järele mõeldes ilmneb, et kui seda üldse leidub, oleks see väljaurgitsetuna järgmine: niisugune mõtte- ja eluviis on määratud läbi kukkuma. Tegelikult sõnum puudub. Kui seda filmi vaatab hipikogemuseta tänapäeva nooruk, jääb talle paratamatult mulje, et Eesti hipindus seisnes peamiselt juuste kasvatamises, lillekirevates kostüümides, seksuaalses lodevuses ja ohtras alkoholi- või kanepipruukimises. Ei püüagi väita, et seda polnud, oli küll, kuid mitte ainult ja kohe alguses. Pigem oli see iseloomulik hilisemale hipiliikumisele ehk nn teisele lainele – massipsühhoosi nakatunud posthipindusele.

Unustatud hipid

Kuhu on jäänud Eesti hipiliikumise „esimene laine” koos selle rajanud vanade „hipipeerudega”, esimeste kartmatute uljaspeadest teisitimõtlejatega ehk hipipastori Pärja Jürkaga (Jüri Bärg, 1940–1999), nõukogude vanglast „vabaks” lastud kirjaniku Johnny B. Isotammega (Jaan Isotamm, 1939–2014), muusiku, näitleja ja kirjaniku Mülleri Sassiga (Aleksander Müller, 1947–2013), maapoisist EPA tudengi Toominga Jussiga (Juhan Tomingas (sünni- ja surma-aasta teadmata), kunstikoguja Matti Miliusega (1945–2015), eikellegi ja muidu maruda Tommiga (Toomas Arumeel, 1949–2003), fotograafi Mürraga (Jüri Müürisepp, 1945–1995), ajakirjaniku ja kirjaniku Paju Jussiga (Juhan Paju, 1939–2003) ja veel paljude teistega, kes on nüüdseks hipiparadiisi läinud.

Niisiis, kas teadlikult või mitte, on filmist täielikult puudu Eesti esimeste hipide ajajärk alates aastatest 1965/66, s.o periood, mil näiteks filmikangelane Aksel (Aksel Lampmann, snd 1955) oli alles 10–11-aastane õpilasmalevlane, kelle hipiks saamise ajaks oli kogu see liikumine kahjuks juba languses. Ka pildimaterjali on kuuekümnendatest kasinalt. Vaid paar fotograafiaharrastajast sõpra – Mürra ja Jürka – käisid meid vahetevahel klõpsutamas. Kuid see ei vabanda ajaloost täielikku kustutamist.

Täpsustaks kõigepealt, mida hipindus ja hipiks olemine tollal tähendas, millal, miks ja kus see tekkis ning kas „taassünd” on võimalik.

Hipiliikumise algupära

Hipiliikumine oli noorsooliikumine, mis sai alguse 1960ndatel Ameerika Ühendriikides (San Franciscos) ning on säilinud kohati tänini. Hipid olid peamiselt kodanliku tarbimisühiskonna ideaalides pettunud stiihilisest noorsoo protestiliikumisest osavõtjad, pärit peamiselt kodanlikest või väikekodanlikest perekondadest. Väidetavalt on hipide tähtsaimaks eelkäijaks 50ndate nn biitnike põlvkond, kellele iseloomulik mässulisus ja aktiivne protest asendusid hipidel konfliktituse, vägivallatuse ja armastuse kultusega (loosung „Make love, not war”). Eeskujusid otsiti idamaisest (budism, hinduism, taoism) ja varakristlikust müstikast, sukelduti oma sisemaailma ja narkootikumidega püüti saavutada erilist õndsusseisundit.

Mis põhjustas sellise liikumise just noorsoo hulgas? Pettumust kodanlikus tarbimisühiskonnas esikohale siiski ei seaks, ent ei jätaks seda ka välja. Meenutaks pigem, millised olulised sündmused leidsid aset kuuekümnendatel ja neile eelnenud aastatel hipiliikumise sünnimaal Ameerikas. Üldise külma sõja (1947–1985) kui NSV Liidu ja Lääne poliitilise ja majandusliku konflikti taustal näeks see kronoloogilises järjestuses välja järgmine: Korea sõda (1950–1953), tuumakatastroofile väga lähedal olnud Kuuba kriis (1962), seejärel Vietnami sõda (1964–1975) ning Martin Luther Kingi tapmine (1968). Ameerika sõdis ja sõdis, paisates üha rohkem noorsõdureid võõrsile fabritseeritud võltsaadete nimel mõttetult surema. Teiseks põhjuseks oli soov rabeleda välja turumajanduse hammasrataste vahelt, finantsorjuse lõputust laena-osta-laena-osta-ahelast, ja kolmandaks tahtmine vabaneda rangetest kristlikest seksuaalnormidest.

Miks ei piirdunud hipiliikumine selle tekkemaaga, vaid laienes kulutulena globaalseks? Sest selle eneseväljendusvahend – helitehnika arenguga tohutu väe omandanud muusika (rokk ja folk) – oli muutunud enneolematult kõiki kõnetavaks. Taolisele kõnetamisele oli eriti aldis just noorsugu, sest erinevalt poliitilisest ja kommertslikust helireostusest kurdistunud vanematest polnud nende kõrvad veel lukus. Rokk oli nii väge täis ja universaalne, et suutis puudutada kõiki, kaasa arvatud neid, kes võõrkeeli ei vallanud.

Euroopas said hipiliikumise peamisteks keskusteks London ja teised Inglismaa linnad, kus pikki juukseid ja boheemlust soosinud roki- ja bluusikultuur olid selleks juba paar aastat teed sillutanud. Erinevalt Jugoslaaviast, kus hipidele sõda kuulutati, ja Kreekast, kus hipivälimusega turistidel üldse maale siseneda keelati, sai Hollandis kiiresti hipikeskuseks Amsterdam. Prantsusmaal jäi lillekultuur samas vaid üksikute boheemlaste ilminguks.

Rokk oli nii väge täis ja universaalne, et suutis puudutada kõiki, kaasa arvatud neid, kes võõrkeeli ei vallanud.

Nähes oma ideede lahjenemise märke, otsustas San Francisco hipikommuun korraldada 1967. aasta sügisel hipiliikumise matused, mille peale kuulutas kärmelt ka nõukogude meedia, et „hipid on (välja) surnud / xиппи вымeрли”. (K(o)g(e)bistide vastureaktsioon sotsideoloogiat ohustavale nähtusele oli professionaalselt välkkiire.) Nii siiski ei läinud, vaid 1968. aastaks saavutas liikumine hoopis oma kõige suurema ulatuse ja 0,2% ameeriklastest pidas end sel ajal tehtud uuringu põhjal hipiks. Hipikultuuri kõrgpunktiks peetakse neli päeva kestnud üle 400 000 kuulajaga Woodstocki kontserti Ameerikas 1969. aastal, mille järel algas hipiliikumise langus.

Nähes uut tulusat kasumiallikat, paiskas turumajandus hipikommuunide asupaikadesse narkomüüjad ja sutenöörid. Tänavapilti ilmusid turismibussid täis uudishimulikke turiste, kes soovisid näha pikajuukselisi teisitimõtlejaid. Kommerts mõjutas ka muusikat ja muusikuid. Algsed hipiideed hakkasid asenduma kuulsuse, raha ja üha suuremate kuulajahulkade jahtimisega. Hipiriietus muutus moeröögatuseks ja kodanlanegi tahtis kanda pikki juukseid. Hipiliikumisest sai meelelahutuslik tarbekaup. Algselt kerged narkootikumid asendusid nüüd kangematega ning muutusid hipiidentiteedi üha lahutamatumaks osaks. Esmalt läks käiku marihuaana – leebe psühhodeelikum –, seejärel juba LSD, mis paisati Los Angelese ja San Francisco tänavatele, kus sellest sai kiirelt hipide lemmikaine. Aine keelamine osutus kasutuks, sest selle tootmine siirdus maa-alustesse kodulaboritesse, mille toodangut jaotati esialgu näidispakkidena ja turustati hiljem popkontsertidel ja teistel kokkutulekutel. Kuigi hipide suhtumine kõvematesse narkootikumidesse oli esmalt tõrjuv, hakkasid nii mõnedki neid hiljem pruukima, mis tõi hipiliikumisse mandumise ja vägivalla. Reisimisvõimaluste avardumine ning TV ja raadio mõju info levikule viis noortekultuuri globaliseerumiseni ning soodustas hipinduse ja narkokultuuri võimsat levikut üle kogu maailma, kus see omandas juba igas kultuuriruumis oma varjundid ja värvid.

Nõnda jõudis hipindus ka Soome, ent jäi seal tagasihoidlikuks ega suutnud kunagi muutuda noorsookultuuri märkimisväärseks osaks. Soomega seotud sündmused mõjutasid otseselt ka Eestit: 1964. a külastas Soome president U. K. Kekkonen Eestit, 1965. a avati Helsingi ja Tallinna vahel laevaliin ning alates 1971. aastast ulatus Soome TV leviala ka Eestisse.

Olemegi jõudnud Eestini. Kui seni oli rokk meile kättesaadav peamiselt raadio vahendusel ja väliseestlaste või sõprade hõlma all sissesmugeldatud heliplaatide ja -lintide kaudu, siis nüüd lisandus neile kaks uut ja käepärast allikat, algul laevaühenduse ning hiljem Soome TV kujul. Esimene tõi kaasa välisturistide hulga järsu kasvu ning rangest keelust hoolimata ka võimaluse nendega kohapeal suhelda, samuti riigitruumatel endil reisida. Televisioon aga laiendas tunduvalt infovälja. Rokk tuli uksest ja aknast ning erinevalt Soomest olime meie nagu ootel avatud anumad igati valmid seda vastu võtma. Tallinnast levis hipindus edasi lõuna ja ida suunas üle kogu suure NSV Liidu, juurdudes sinna, kus seda veel polnud, ja tugevnedes seal, kus see oli juba võrsumas.

Eesti hipiliikumise esimene laine

Miks olime meie nii valmis ja altid, kuigi siin polnud turumajandust ega õiget kodanlust ollagi? Nagu tolleaegsed kooliõpikud selgitasid, elasime ju tööliste ja talupoegade, teenistujate ja haritlaste sõbralikus ning klassivaenuta ühisperes. Kui turumajandus ja kodanlus puudusid, mis oli see muu, mis võis olla põhjuseks. See muu oli ühiskonnas valitsev topeltmoraal ja kahepalgelisus.

Meie põlvkonna vanavanemad olid religioossed inimesed, kellele oli kodus ja kirikukoolis maast madalast kristlikku kõlbelist käitumist õpetatud. Samas vaimus olid nad kasvatanud oma lapsi ja kasvatasid kuni kooliminekuni ka meid, teise ilmasõja järgset põlvkonda – lapselapsi, kes olid sõja lõppedes vanavanemate juurde maatoidule kosuma saadetud. Nii me sirgusime lüpsikust lehmapiima juues, piiblitsitaate kuulates ja issameiet korrates. Siiani, läbi mitmete põlvkondade, igatseme ikka veel nende järele oma luules ja lauludes: „Kauges külas, vanaema juures, elasin kord kogu suve…”[1] Vanavanemad püüdsid kasvatada meist religioosseid kõlbelisi inimesi, aga nõukogude kooli eesmärk oli teine. Selleks oli hoopis teadusliku kommunismi vaimus tublide pioneeride ja kommnoorte, sotsialismi rajajate, parteikuulekate ateistide tootmine. Öeldi küll, et ära tapa ega valeta, ära varasta ega liiderda, ära joo ega suitseta, kuid reaalses ühiskonnas eirati neid juhiseid varjamatult. Tegelikult saadeti relvi ja „rahuvõitlejaid” nii Korea kui ka Vietnami sõtta, nii Ungarisse (1956) kui ka Tšehhoslovakkiasse (1968), hiljem (1979) ka Afganistani, kus rahu pole siiani saabunud. Igapäevaseks eluks vajaliku tarbekauba puudus pani meid näppama sealt, kust sai, enamik meist suitsetas ja jõi. Ainus sfäär, kus mingil määral soovituslikke käitumisjuhiseid järgiti, puudutas seksuaalset vaoshoitust, aga seda pigem tõhusate kaitsevahendite puudumise kui kõlbluse tõttu.

Kuna ühiskond oli kahepalgeline ja kõlblusnormide rikkumine tavapärane, oli elukogemusteta noortel väga raske eristada piiri, mida ja millal võis ning mida ja millal ei tohtinud teha. Kõigele lisaks meenutati kodudes pidevalt „endise vabariigi” vanu häid aegu, mida kooli ajalootundides samas eitati või häbistati. Just kõikjal valitsev topeltmoraal oli see, mille vastu Eesti „esimese laine” hipid protestisid.

Kuigi hipiideed kattusid vanavanemate õpetatud kõlblusmudeliga vaid osaliselt, olid need siiski küllaltki sobivad asendama religioonist vabaks jäänud tühimikku. Tegelikult sai hipindusest endast meie religioon, meie uus usk ja tõde, mis tõi rangelt normeeritud mustvalgesse ühiskonda värvi- ja varjundirikkust. Ela ise ja lase teistel elada. „Make love, not war” puudutas sügavalt ka meid, kuid mitte niivõrd kitsas seksuaalses tähenduses, vaid pigem armastuse ja kaastundena ligimese ja kõige elava vastu. Teistest eristumiseks ja üldpildis üksteise äratundmiseks kasvatati pikad juuksed, sotshallusele vastandumiseks kanti kirevaid lillelisi rõivaid ning oma rahumeelsuse demonstreerimiseks patsifismimärki. Need olid tunnused, mis asendasid teistele kultuuridele omaseid sümboleid, näiteks kristlaste risti, hindude kolmharki ja svastikat, juutide pentagrammi ja peas kantavat kippa’t. Venemaal tegid vastutulevad mutikesed meie pikajuukselistele ja habemes hipipoistele kummardusi, lõid ette risti ja sosistasid „cвятые люди / pühad inimesed”, sest pidasid neid ortodoksseteks vaimulikeks.

Kuldsed kuuekümnendad

Lugesime kõike tollal kättesaadavat, nii ühiskonnakriitilist väliskirjandust (J. Kerouaci „Teel”, W. Burroughsi „Alasti lõunasöök” ja A. Ginsbergi „Ameerika”, K. Kesey „Lendas üle käopesa”, K. Vonneguti „Tapamaja, korpus viis”, „Õnne sünnipäevaks, Wanda June” ja „Tšempionide eine ehk Hüvasti, sinine esmaspäev!”, S. Bellow’ „Püüa päeva” ja „Herzog”, J. D. Salingeri „Franny ja Zooey”, „Kuristik rukkis” jne, samuti E. Albee näidend „Kes kardab Virginia Woolfi?”) kui ka kultuuriliselt lähemat (M. Bulgakovi „Meister ja Margarita”, Ilfi ja Petrovi „12 tooli” ja „Kuldvasikas”, J. Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumised” jne). Sealt pärinevad väljendid muutusid käibefraasideks, mille tähendust mõistsid tollal kõik, sest raamatuid lugesid tollal kõik. Eesti autoritest lugesime Masingut, Alliksaart, Kaalepit, Vahingut, Kaplinskit, Runnelit, Ehinit, Valtonit, Rummot, Unti, Üdi, nn kassetipõlvkonda. Kaunite kunstide esindajatest jälgisime Toltsi, Lapinit, Künnaput, Keskküla, Arrakut, Maranit, K. Põllu rühmitust Visarid. Teatriuuenduse laines hoidsime silma peal Toomingal, Hermakülal, Ulfsakil, Tepandil. Lisaks loendamatu hulk muusikuid ja bände, kellest paljude looming kujunes just hipiliikumise tõusuvees. Meie õpetajateks olid V. Ernits, U. Masing, P. Ariste, J. Lotman, Ü. Vooglaid ja L. Mäll. Ega seda aega asjata „kuldseteks kuuekümnendateks” ei nimetata. Paralleelselt lugemisega avaldati ka omakirjastuslikke almanahhe, Tartus „Marm” ja Tallinnas „Hees”. Need, kes ise ei kirjutanud, aitasid teistel trükkida ja finantseerida.

Hannes Varblane ütleb oma artiklis „Hipid & hipitsemine” 1967.–1975. aasta hipiliikumise põlvkonda portreteerides: „Meie hipitsemine Nõukogude Eestis oli põhiliselt jäljendamine. Me võtsime omaks välise, aga eriti ei süvenenud.” Vastaksin sellele aga, et jutt või asi! Kohe kuidagi ei saa nõustuda. Nii magedad me küll ei olnud. Alustan veidi varasemast ja jagan Hannese pakutud ajavahemiku kaheks: 1965/66–1969/70 ja al 1971.

Mülleri Sassi varjupaik

Äsja nõukaaegsest koolisüsteemist vabanenuna mõtlesin, et lõpuks ometi saab teha, mida meile meeldib. Meile meeldis lugeda, kohvikuis kokku saada ja maailma asju arutada, hääletades ringi sõita ning kuni hommikuni Müllu juures muusikat kuulata – ja ei jätaks siit välja ka tantsimist. Väge täis rokk tõmbas magnetina, raputas läbi, puhastas võltsaadetest – see oli puhastustuli. Muusika oli kaif, sellest sai laksu, vaimse orgasmi. Kuid mitte ainult muusika. Laksuallikad võisid olla ka kirjandus ja kunst. Kellele istus muusika, see kaifis loo või lauluga; kes eelistas kirjandust, see luule või proosaga; kes kunstinäitust, see maali või graafikaga; ja kes ihkas sõna(dest)vabadust, see tantsuga.

Need olid meie laksuallikad, meie psühhodeelsed ained. Kõike seda pakkus Mülleri Sass ehk hellitavalt Müllu, kellel olid klaver, makk ja lindid, plaadimängija ja plaadid. Tal jätkus ruumi ja külalislahkust kõigile karvastele ja sulelistele, seal sai heli põhja keerata ja kogu väe endasse ahmida. Seal oli meie varjupaik ja kodu, kuhu põgeneda topeltmoraali, argi- ja eksistentsiaalsete probleemide eest, Sassi laulud teeviitadeks. Päevad läksid, kel ametlikes töökohtades ülalpidamist teenides, kel (kõrg)koolis teadmisi omandades, vahel „turuvarblastena” põllumajanduses juhuslikke tööotsi tehes või Kesk-Aasiasse loomi vedades, sest see andis mingigi majandusliku sõltumatuse, aga õhtud veetsime kas kirjanike liidu majas kirjandust või luulet lugedes, kohvikuis kuuldu üle muljeid vahetades või ülikooli klubi keldris õlut juues ja lauldes. Kuid uste sulgudes viisid sammud pea alati ühte ja samasse kohta – Müllu juurde „müllerdama”.

Meelemürgid

Igale nõudlusele kiirpakkumisega reageeriv turumajanduslik kasumiahnus oli nõukaaegses ühiskonnas tundmatu, seepärast võttis narkotsi kohalejõudmine välismaaga võrreldes tunduvalt rohkem aega. Selle kohta täitis hipiliikumises ammustest aegadest kõigile käepärane alkohol. Kärakat sai tollal üle terve NSV Liidu kätte ilma suurema vaevata ja 24/7, sest odava, tõhusa ja universaalse vahendina oli sel sotsialismi ülesehitamisel täita tähtis ülesanne – ülearu iseteadvaks muutuva vaimsuse kontrolli all hoidmine ja lamandamine.

Nii lihtsalt see käiski. Peagi oli paljudel hammas verel ja õppisime vahendeid valimata alkoholi hankima. Nakatusime ise ja nakatasime teisi, tehes mõistmatusest katki nii ennast kui ka teisi, muutes inetuks selle, mis oli olnud ilus ja õilis. Kui algul alkohol vabastas kammitsatest ja innustas, siis annuste kasvades ja igapäevaseks muutudes hakkas kogu värk kiiva kiskuma. Riiust, valetamisest ja varastamisest said joobe pahelised kaaslased. Sassi raamatukogust kaduma läinud raamatud ilmusid antikvariaatide riiulitele ja laenuks kuulata antud plaadid haihtusid. Usaldus ja sõprus tuhmusid ning vaimsus asendus labase prassimisega. Sõnavarasse ilmusid kurjad sõnad ja pidutsemine võttis üha sagedamini vägivaldseid jooni, kuni ükskord sõitis võmmiauto ette ning viis terve kamba kongi. Järgmisel päeval algas ülekuulamine, hurjutamine ja eksmatiga ähvardamine. Olime jõudnud ristmikule, kus igaühel tuli valida, kuhu ja kuidas edasi minna. Kuid otsus teele asuda ja teele asumine on kaks erinevat asja, mille vahel võib laiuda kuristik. Ühed põrutasid tagasi oma pottide-pannide ja nurgas seisva kummipuu juurde, neist ühest sai isegi partorg (parteiorganisaator – toim.). Teised jätkasid sama teed kas ennast surnuks juues või alkoholist tõhusama kraamiga tappes, mida võiks parafraseerida värsirida ,,Nii totralt lillelapsed surid, päev päikest täis ja lahel üksik puri”[2]. Kolmandad aga ei suutnud otsustada, klammerdusid vaid välisesse ja jäid paigale tammuma – jalgu nii enesele kui ka teistele.

Hipiliikumise teine laine

Ja aasta siis oli alles 1971, nii et võiks küsida, kelleks olid Eesti hipid nii kiirelt muutunud. Alanud oli Eesti hipiliikumise „teine laine”, kuhu kuulusid need, keda kutsuti tollal „poolpeeretajateks”, ja nõustun Hannese sõnadega – nende teod jäid tõepoolest kesisteks ja järgimist mitteväärivateks.

Algupärase hipiliikumise pärandit võib leida paljudes hilisemates nähtustes, näiteks pungis, kaheksakümnendate rahuliikumises ja tänapäeva looduskaitse põhimõtetes, roheliste liikumises ja feminismis.

Kuid lisaks nimetatutele oli sellesse lainesse jäänud veel neid, kes keeldusid massikultuuri sulandumast, eristasid olulist ebaolulisest, loobusid sisu minetanud väliste hipitunnustega liputamisest ja tõmbusid oma sisemaailma eraklusse. Need „täispeerud” jäid hipiideedele truuks neid argielus ja ametis edasi rakendades – kes nende religioossete juurte juurde naastes, kes iidsetesse õpetussõnadesse süüvides. Nende teod olid teadlikult läbimõeldud ning tegude viljad sellele vastavalt tõsiseltvõetavad ja järgimist väärivad. Neist said ühiskonnas hinnatud kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, keeleteadlased, arstid, kelle nimesid kuuleb siiani aeg-ajalt meedias mainitavat. Pool sajandit on nad oma asja tasa ja targu ajanud, näpuga näitamata oma vagusid ühiskonna arengupõllule tõmmanud, võib-olla enese teadmatagi hipiseemet külvanud. Nad olid siis ja on siiani ikka veel olemas. On aeg neist rääkida, sest vastasel korral jäävad ühiskondlikku mällu ja tärkavale neohipindusele eeskujuks narkotsi popsutavad, seksuaallodevust propageerivad muhedad „kepivennad”, kelle kohta Mülleri Sass on öelnud, et vaakumis on pussuhaiski hapnik.

Niisiis, seitsmekümnendate alguses algupärane hipiliikumine hääbus. Kuuekümnendate protestivaim ja poliitiline aktiivsus nõrgenesid ning noorsookultuuri tulid uued tuuled, mood ja ideed. „Make love, not war” jäi, kuid nüüd oli see kibestunud, pettunud armastus, mille juurde sobib Hannese lisandus „My love is hate”. Pole ka ime, elame püsitus ja duaalses maailmas, kus vastandid – armastus ja vihkamine – on teineteise truud partnerid. Kui üks kuhtub, tuleb kärmelt asemele teine. Kuid sõna „hipi” on säilinud siiani. Seda kasutatakse tavaliselt inimeste kohta, keda seostatakse välimuse, muusikalise maitse ja põhimõtete poolest kuuekümnendate hipidega. Algupärase hipiliikumise pärandit võib leida paljudes hilisemates nähtustes, näiteks pungis, kaheksakümnendate rahuliikumises ja tänapäeva looduskaitse põhimõtetes, roheliste liikumises ja feminismis. Osa hipide taotletud uuendustest on teatud viisil ja määral teostunud, näiteks seksuaalvabadus, vabaabielu või kooselu, isikuvabaduste suurenemine ning keskkonnakaitsjatega arvestamine ühiskondlike otsuste vastuvõtmisel.

Mõned hipiliikumisega seotud nähtused, nagu rokkmuusika, on muutunud massikultuuri osaks. Kuuekümnendate keskel sündinud psühhodeelne rokk, kus taotleti teadlikult meeletaju avardavat tulemust, langes kokku hipiliikumisega, mille ämmaemandateks võib pidada The Beatlesit, The Doorsi, The Byrdsi, The Yardbirdsi, Pink Floydi ja The Mothers of Inventionit. Inglismaal ja Ameerikas hakkasid arvukad uuemad bändid tegema psühhodeelset muusikat. Siiani on Indias uushipide kogunemiskohaks Goa osariik ja alates seitsmekümnendatest kuni siiani on hipikultuuri tallel pidanud Rainbow Gatheringi nimelised laagrid, mis on nüüdseks kogu Euroopas vabad alkoholist ja muudest joovastavatest ainetest.

Kas ajaspiraal on toomas Eestisse uut hipiliikumist?

Paljud tingimused uue hipiliikumise tekkeks Eestis on täitumas. Kui varem turumajandus ja kodanlus puudusid, siis nüüd on nad kohal ja oma tõelist palet näidanud. Jah, oleme kodanlikus tarbimisühiskonnas pettunud, unistused ei täitunud, vabanemist ei tulnud, üks orjus on vaid teisega asendunud. Kuigi oleme oma kodumaal esimene sõjatu põlvkond, on sõda alati meie läheduses hiilinud, selle kirbe lõhn on pidevalt õhus olnud. Sõda pole kuhugi kadunud, on vaid oma palet muutnud.

Kui varem oli globaliseerumise vahendiks muusika, siis nüüd on selleks palju võimsam, ent samas palju ohtlikum digimeedia, mille mõistmatu kasutamise kohutavad tagajärjed on juba igapäevaselt nähtavad pagulustsunami ja terrorismina. Mõtteviis „My love is hate” on üha jõulisemaks paisumas ja lõppu ei paista. Hipimuusika, -kirjandus ja -kunst on jälle populaarsed ning annavad märku, et midagi on tulemas. Kuid kas sellisena nagu pool sajandit tagasi, on kaheldav. Võib-olla on see vaid pinnavirvendus või rannaliivale uhutud vaht. Maailm on pidevas muutumises. Ühiskonna haigusi parandavat väge saab omada vaid selline liikumine, kus vahendi oskuslik kasutamine on seotud mõistmise ja arukusega. Mõistmise puudumisel jookseb liiva iga taotlus, ükskõik kui õilis see ka pole. Tuleb õppida vahendit õigesti kasutama ja viia see kooskõlla mõistmisega. Tõde on tegelikult lihtne: kõik tahavad parandada teisi ja maailma, aga kui igaüks parandaks ennast, muutuks maailm tõeliselt paremaks.

[1] Ehin, K. 2015. Kauges külas.
[2] Vt A. Vanapa luuletus „Tallinna pildike”: ,,Nii totralt tsiklisõitja suri, päev päikest täis ja lahel üksik puri…”

Marju Meidla on omandanud alghariduse Tartu ja Turu Ülikooli arstiteaduskondades hambaravi erialal. Põhiharidus on pärit Budismi Instituudist ja kõrgharidus TÜ orientalistika seminaridelt. Praeguseks orientalistika vallas tegutsev pensionär. Gennadi Skromnov peab veebipõhist loodusportaali looduskalender.ee.