Eesti looduskaitseliikumiste ajaloo alguspunktiks pole fosforiidisõda. Siinmail hakati looduskaitsega tegelema samal ajal kui mujalgi maailmas. Seejuures oldi hästi kursis rahvusvaheliste arengutega ja väärtustati kultuuri rolli. Kõigest sellest annab tunnistust Tallinna deklaratsioon.

„Looduskaitses ei tohi vastanduda, vaid peab just liituma inimese poolt loodud esteetiline keskkond ja meie ema – loodus ise.” See tsitaat pärineb Tallinna deklaratsioonist, mis võeti vastu ja allkirjastati 1. juunil 1983, kui Tallinnas toimus 30. maist kuni 3. juunini Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (ingl International Union for Conservation of Nature, IUCN) Ida-Euroopa keskkonnahariduse komitee istungjärk ja sümpoosion, kuhu kogunesid nii looduskaitsetegelased Eestist ning sotsialistlikest ja lääneriikidest kui ka IUCNi peakorteri esindajad. Eesti NSV poolel organiseeris ürituse korraldamist Eesti Looduskaitse Selts eesotsas ühe tollase mõjukaima looduskaitse eestvedaja Jaan Eilartiga (1933–2006). Allkirjastatud deklaratsioon kandis pealkirja „Looduse ja kunstide ühtsus rahu nimel maailmas” ning see ärgitas kasutama looduskaitsealases teavitus- ja haridustöös kunsti ning kultuuri. 

Deklaratsiooni tekstis tõsteti esile (visuaal)kultuuri olulist rolli keskkonnahariduses kui midagi, mille kaudu on võimalik rõhuda vaataja emotsioonidele, muuta looduskaitse inimestele südamelähedasemaks ja sedasi neid tõhusamalt kaasata: „Pidada vajalikuks nüüdisaegse looduskaitse põhialuste – ökoloogiliste aluste emotsionaalsemaks muutmist erinevate kunstide (kujutav kunst, muusika, teater, poeesia, kino jne.) kaasatõmbamise kaudu.” Esialgne kavatsus oli levitada Tallinna deklaratsiooni teksti kõigis ÜRO keeltes, millest võib järeldada, et deklaratsiooniga seotud plaanid olid ambitsioonikad, isegi üleilmsed. Paraku on selle täpset järelelu raske mõõta. Ajakirjanduses ilmusid mõned lood, siin-seal kajastus see seltsi dokumentides ja seda arutati paaril koosolekul, kuid deklaratsiooni praegune vähene tuntus võtab selle mõju tabavalt kokku.

Looduskaitse murrab pildile

Tallinna deklaratsiooni saamisloos hargnevad lahti mitmed põnevad niidiotsad, mis võimaldavad näha Eesti looduskaitseliikumiste ajalugu uue pilguga, mis ulatub eeldatust tunduvalt varasemasse aega. Paljudele on ilmselt teada 1987. aastal alanud fosforiidisõda, mis on Eesti keskkonnaliikumiste ajaloos oluline sündmus, kuid kindlasti mitte selle alguspunkt. Olulised arengud toimusid juba tunduvalt varem, enne piiranguid lõdvendanud perestroika ja Nõukogude Liidu lagunemise ajastut. 1955. aastal asutati ENSV Teaduste Akadeemia juurde looduskaitse komisjon. Esimene looduskaitseseadus Nõukogude Liidus koostati ja võeti vastu 1957. aastal Nõukogude Eestis. 1958. aastal asutati Tartus üliõpilaste looduskaitsering, mis oli Nõukogude Liidus esimene omasuguste hulgas. 1966. aastal asutati Eesti Looduskaitse Selts. 1971. aastal rajati Lahemaa rahvuspark. Läänemaailmas kerkisid ulatuslikud debatid keskkonnaprobleemide üle jõulisemalt esile samuti 1960. ja 1970. aastatel. Seega ei jäänud Nõukogude Eesti ja ülejäänud sotsialistlik sfäär nn raudse eesriide taga nendest aruteludest sugugi maha.

Deklaratsiooni tekstis tõsteti esile (visuaal)kultuuri olulist rolli keskkonnahariduses kui midagi, mille kaudu on võimalik rõhuda vaataja emotsioonidele, muuta looduskaitse inimestele südamelähedasemaks ja sedasi neid tõhusamalt kaasata.

Neil aastakümnetel toimusid Eesti ühiskonnas ka teised arengud, mis süvendasid inimeste sidet loodusega. 1970.–1980. aastatel juurdus eestlaste kui loodusrahva minapilt. Esile tõusis soome-ugri rahvaste uurimine, kusjuures rõhutati nende harmoonilist kooselu loodusega. Liikumisele tagas edu selle levimine mitmetesse kultuurivaldkondadesse, mille näideteks on helilooja Veljo Tormise muusika, Lennart Meri filmid ja tema teos „Hõbevalge” ning kunstnik Kaljo Põllu looming. Tormis ja Põllu olid tihedalt seotud ka Eesti Looduskaitse Seltsiga. Neis teostes tõsteti esile vana ja looduslähedast rahvakultuuri, kuid seda esitati moodsas kuues. Samuti toimusid 1960. ja 1970. aastatel olulised muutused inimeste argielus, kui kehtestati viiepäevane töönädal ja laienesid transpordivõimalused, mis soodustas looduses puhkamist.

Rahvusvahelise haardega looduskaitseselts

Eesti Looduskaitse Selts oli Nõukogude perioodil laiaulatuslik organisatsioon, millel oli 1983. aasta 15. juuli seisuga umbes 18 000 liiget ning 44 piirkondlikku osakonda üle vabariigi. Osakondade alla kuulusid lisaks kolhoosidele, sovhoosidele, majanditele ning muudele asutustele igasugused huvialapõhised sektsioonid ja klubid. Selts tegeles aktiivselt kodu-uurimusliku tööga, kultuuri- ja ajaloomälestiste hoolduse ning säilitamisega, korraldati looduskaitseteemalisi võistlusi ja viktoriine, korrastati ja rajati loodusõpperadu, korraldati seminare ja konverentse, edendati loodusharidust, organiseeriti kokkutulekuid, teemaõhtuid ja ekskursioone. Täiendati seltsi raamatukogu, toimetati raamatuid ja aidati neid trükki. Veel tegeles selts looduskaitse ja maastikuhoolduse alaste küsimuste lahendamisega, mis tähendas eelkõige selgitus- ja kaitsekorralduslikku tööd seoses mingi kindla loodusliku objektiga. Lisaks kuulus seltsi tööülesannete hulka looduskaitset propageeriv töö ajakirjanduses, raadios ja televisioonis.

Eesti Looduskaitse Seltsil oli lai kontaktide võrgustik. Seltsi asutajate hulka kuulusid paljud kultuuriinimesed, nagu Märt Laarman, Voldemar Panso, Elo ja Friedebert Tuglas, kellest suure osaga säilis koostöö ka järgnenud tegevusaastatel. Lisaks kultuuritegelastele ja loodusteadlastele kuulus seltsi tutvuste ringi palju Nõukogude Eestis kõrgetel riiklikel positsioonidel tegutsenud inimesi, näiteks aastatel 1981–1989 oli Eesti Looduskaitse Seltsi esimees Arnold Rüütel. Seltsile saadeti hulgaliselt uusaastatervitusi kõikjalt üle maailma, kõige eksootilisemad olid ehk postkaardid Jaapanist. Ka sümpoosion ja istungjärk ise on nende kontaktide tõendeiks. Teiste IUCNi liikmetega nii Ida-Euroopa komitees kui ka väljaspool oldi regulaarses kirjavahetuses. Jaan Eilart valiti aastatel 1978 ja 1982 IUCNi Ida-Euroopa komitee esimeheks. 1978. aastal toodi komitee keskus Varssavist üle Tallinna.

Kunst ja Tallinna deklaratsioon

Tallinna deklaratsioon innustab kaasama loodusharidusse rohkem kunstivaldkondi – see on miski, millega selts oli tegelenud deklaratsiooni vastuvõtmise ajaks juba aastaid. Lisaks muule organiseerisid nad kunstinäitusi ja täiendasid seltsi kunstikogu. Tallinna Graafikatriennaalil anti välja Eesti Looduskaitse Seltsi eripreemiat, näiteks 1983. aastal määrati see Herald Eelmale teose „Õunapuu” ning 1986. aastal Enno Ootsingule töö „Pühendus loodusele” eest.

Tallinna deklaratsioon annab hea võimaluse mõista paremini Eesti mitmetahulist keskkonnaajalugu Nõukogude perioodil.

Tallinna deklaratsiooni ideede ilmestamiseks eelnesid selle vastuvõtmisele sümpoosioni kavas 21 eri stiile ja tehnikaid eksponeerinud loodusteemalist kunsti- ja fotonäitust. Osalejatega väisati näiteks foto-, maastikumaali-, gobelääni-, ikebana- ja graafikanäitusi. Oli kõrgetel positsioonidel tunnustatud kunstnike väljapanekuid ning samal ajal demonstreerisid ka seltsi enda aktiivsed liikmed oma silmapaistvaid teoseid. Niivõrd tihedast kultuuriprogrammist nähtub, kuivõrd oluline oli seltsi arvates kunsti, kultuuri ja looduskaitse vaheline side, ning see seisukoht võis olla ka arvatavaks inspiratsiooniks Tallinna deklaratsioonile.

Tallinna deklaratsioon peegeldas paljuski seda, mis toimus Nõukogude Eesti kunstimaastikul, ning seltsi enda keskendumist looduskaitse ja kultuuri põimitusele. Eesti Looduskaitse Selts oli Nõukogude perioodil laiahaardeline ühendus tuhandete liikmete ja tohutu suhtlusvõrgustikuga. Tallinna deklaratsioon annab hea võimaluse mõista paremini Eesti mitmetahulist keskkonnaajalugu Nõukogude perioodil. Siin jookseb kokku hulk niite: Eesti Looduskaitse Seltsi üldine tegevus, looduskaitse ja kunsti ristumiskohad, seltsi võrgustik rahvusvahelisel ja piirkondlikul tasandil. Looduskaitseteemade esiletõusule mõlemal pool raudset eesriiet andsid 1960.–1980. aastatel hoogu globaalsed ja kohalikud arengud, kui sai aina selgemaks inimese mõju keskkonnale. Sedasi on võimalik kummutada arusaam, et keskkonnaliikumised ja -kaitse kerkisid Eestis esile alles pärast taasiseseisvumist, eriti viimaste kümnendite jooksul.

Anna Helena Liiv on Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste doktorant, kes uurib tööstusühiskonna kujunemist Eestis ning selle mõju keskkonnale. Tema magistritöö käsitles Tallinna deklaratsiooni ja Eesti Looduskaitse Seltsi tegevust hilisel Nõukogude perioodil.