Raili Uibo kirjutab Feministeeriumis, miks kapist välja tulemise metafoor Eesti LGBTQ kogukonna elude kirjeldamiseks ei sobi.

Eesti kvääride lähisuhetest doktoritöö kirjutanud Raili Uibo leidis oma uurimistöö käigus, et kapist välja tulemise metafoor Eesti LGBTQ kogukonna elude kirjeldamiseks ei sobi. Selline pihtimuslik enese identiteedi kuulutamine ei olnud põhiline viis, kuidas uuritud inimesed lähedastega suhestusid, pigem keskenduti oma elu praktilisemale korraldamisele. Väga tavaline oli seega olukord, kus päritoluperekond või töökaaslased justkui hägusalt teadsid, et tegemist oli LGBTQ kogukonda kuuluva inimesega, aga samas poldud sellest mitte kunagi otseselt räägitud. Raili Uibo on sellise praktika kokku võtnud mõistega kväär hägusus ja kirjutas Feministeeriumile oma uurimistööst. 

Kapp ja sellega suhestumine – kapis olemine või sealt välja tulemine – on metafoorid, mille kohta eeldatakse, et neil on LGBTQ inimeste elus keskne koht. Angloameerika LGBTQ-aktivismi, kultuuri või teadusega kokkupuutunutel on see tihti esmane viide kväärisuhete mõtestamiseks. Kappi ja sealt väljumist nähakse kui üksteise vastanditena, kusjuures kapis olekut seostatakse valu ja painega ning sealt väljumist kirjeldatakse kõikevõitva vabanemisena.

Tulles Eestisse oma doktoritöö jaoks andmeid koguma, olin valmis kuulma kõikvõimalikke kapilugusid, nii positiivseid kui ka negatiivseid. Palju vähem olin valmis selleks, et kapiga suhestumise asemel leidsin hoopiski midagi, mida ma hiljem kväärideks hägususepraktikateks nimetama hakkasin. 

Kõige lihtsam on hägusust ette kujutada näiteks hägusat vannitoa aknaklaasi ette kujutades. Hägune klaas ei ole läbipaistev, aga samas ka mitte täiesti läbipaistmatu, sest mingeid (hägusaid) kontuure on teisel pool näha. Hägusus viitab sellele, et nähtavus on justkui tõkestatud, moonutatud ja ei ole päris täpselt kindel, mida siis ikkagi teisel pool näha on (või ei ole). 

Kui Eestis kvääridega nende lähedastest suhetest vestlesin, kohtusin sarnase hägususega. Uuringus osalejad kippusid väga harva oma partnereid või kväär olemist oma lähedaste eest otseselt ja aktiivselt varjama. Aga samas ei tõtanud nad ka oma identiteeti kuulutama, vaid lootsisid argisuhetes kuidagi nende kahe variandi vahepeal. See tekitas minus veendumuse, et kapimetafoor ei sobi kõige paremini Eestis levinud tavade kirjeldamiseks. 

Uuringus osalejad kippusid väga harva oma partnereid või kväär olemist oma lähedaste eest otseselt ja aktiivselt varjama. Aga samas ei tõtanud nad ka oma identiteeti kuulutama, vaid lootsisid argisuhetes kuidagi nende kahe variandi vahepeal.

Otsides alternatiive kapist väljatulemisega seotud mõistestikule ja tavadele

Läänemaailma kultuuri(de)s on levinud arusaam, et kui inimesed otseselt kapist välja ei tule, on selle põhjuseks kas häbi või hirm ümbruskonna homo- või transfoobia ees. Seega eeldatakse tihtipeale, et oma soolise või seksuaalse identiteedi mahavaikimine on justkui sama, kui kapis olemine ja ainus viis sealt välja saamiseks on enda kohta tõe kuulutamine. Selline sundus on osa pihtimuslikust diskursusest, mida prantsuse filosoof Michel Foucault on[1] põhjalikult kritiseerinud.

Seega ei ole mina kaugeltki esimene, kes on kapist välja tulemise kaudu endast „tõe” rääkimise diskursuse ühekülgsusele tähelepanu juhtinud, vaid toetun oma uurimistöös reale queer-teoreetikutele ja teistele teadlastele[2]. Identiteedil põhinev poliitika pakub küll LGBTQ inimestele teatava nähtava positsiooni, aga selle nähtavuse tingimuseks on väga kitsad raamid, kuhu sisse kõikide kvääride kogemus ei sobitu. Pealegi tugevdab identiteedipõhine poliitika arusaama, et sugu või seksuaalne identiteet on midagi stabiilset ja kaasasündinut. Otsides alternatiive Eesti kontekstis toimuva seletamiseks, leidsin ma inspiratsiooni ameerika filmi- ja kirjandusteadlase Nicholas de Villiers’i terminist kväär hägusus (ingl queer opacity[3]). 

De Villiers soovis pakkuda alternatiivi arusaamale, et on valida vaid tõe-vale, häälekuse-vaikuse, nähtavuse-nähtamatuse vahel. Ta möönis, et kväär hägusus võib küll algselt tuleneda soovist cis-heteronormatiivsesse ühiskonda sobituda või isegi häbist ja enesevihkamisest, aga see ei tähenda, et hägususe praktikad ei võiks kaasa tuua produktiivseid nihkeid ühiskondlikes arusaamades. Selle asemel, et juba ette eeldada, et suhteline vaikus ja nähtamatus tähendaks tingimata kapis olekut, võimaldas kvääri hägususe mõiste mul Eesti kvääride käitumistavasid uutel viisidel lahti mõtestada.

Kväär hägusus igapäevaelus

Kuidas avaldus kväär hägusus igapäevaelus ja suhetes? Pihtimus kui enese identiteedi kuulutamine ei olnud kaugeltki mitte põhiline viis lähedastega suhestumiseks, vaid pigem keskenduti oma elu praktilisemale korraldamisele. Väga tavaline oli seega olukord, kus päritoluperekond või töökaaslased justkui hägusalt teadsid, et tegemist oli LGBTQ inimesega, aga samas poldud sellest mitte kunagi otse räägitud. 

Kindlasti on Eestis ka palju neid inimesi, kes oma soolist või seksuaalset identiteeti väga aktiivselt varjavad, aga otsene kahe paralleelse elu elamine polnud tavaline minu uurimustöö käigus kohatud inimeste igapäevaelus. Partnerid olid nende elus nähtaval kohal, neid võeti näiteks kaasa sünnipäevadele ja muudele tähtpäevadele. Samas aga ei pakutud väga tihti mingeid otseseid kommentaare nende suhte olemuse või nende enda identiteedi kohta. Selle asemel, et rõhuda identiteedile ja end pihtimuse kaudu kapist välja murda, pandi näiteks vanemad fakti ette, et kolitakse kokku uue inimesega ja maja ees hakkab parkima uus auto. 

Selline pragmaatiline lähenemine tekitas ka tihti ebamääraseid olukordi, kus kõigi omavahelised suhted ja positsioonid olid natuke arusaamatud ja ebakindlad, nagu on näha näiteks Reelika meenutusest jõuludest koos päritolupere ja naissoost partneriga: 

See oli nii naljakas, et siis oligi niimoodi, et olid jõulud ja ta istus meiega ühel diivanil korraga ja sõi meiega koos … Ja kõik olid imeliku näoga, et mis siin nüüd ikka toimub. Aga sööme ära ja lähme kõik sõbralikult laiali. Väga harjumatu.

Seega on võimalik olla kväärina täiesti füüsiliselt nähtav ja tuntav (mis justkui peaks olema vastand nähtamatusele), aga kuna kvääri suhet verbaalselt kuidagi ei kommenteerita või kinnitata, on olukord hägus. Kväär hägusus iseloomustab piiripealset olukorda, kus justkui ollakse koos, aga samas päris täpselt ei teata, kas ja kes ja kuidas.

Kuna teemadest ei räägita otse, siis peetakse igasuguseid vaikseid žeste ja pilke ülimalt tähendusrikkaks ja näiteks „kalapilku” või kulmukortsutust võidakse rohkemgi karta kui mingit otsest kommentaari. 

Hägusus kui mitmepoolne protsess

Sellise hägusa olukorra saavutamise jaoks peavad ümbritsevad inimesed ilmutama ka suurt võimekust „tahtlikuks ignorantsuseks”, nagu ma seda oma doktoritöös kutsusin. Kui inimesed ei varja oma partnereid, aga samas on võimalik ümbruskonnal ikkagi sellest mitte teada, mitte näha, mitte kuulda, siis on ilmselgelt üks või rohkem silma selle teema koha pealt kinni pigistatud. Näiteks kohtasin uurimustöö käigus Annet, kes elas juba mitu aastat koos oma naissoost partneriga, aga kelle ema eeldatavasti nende suhte romantilist või seksuaalset poolt ei tead(vusta)nud. Anne ema nägi Annet ja tema partnerit küll perekonnana, aga nende suhte staatus oli sellegipoolest hägune. Anne rääkis oma emast järgmiselt:

No me arvame, et ta ei tea. Aga no see on see põlvkond, kes otse ei räägi, otse ei küsi. Loll ta ei ole, ta on üsna intelligentne inimene. Ma usun, tal on oma kõhklused ja kahtlused, aga see ei ole teema, millest me räägiksime.

Samamoodi nagu suhete defineerimine on tihti tabu, on tabu ka küsimuste esitamine selle kohta, mida või kui palju ümbritsevad hägusate kvääride suhtest teavad või arvavad. Samas, isegi otsese kõne puudumine ei tähenda, et kommunikatsiooni ei toimuks. Kuna teemadest ei räägita otse, siis peetakse igasuguseid vaikseid žeste ja pilke ülimalt tähendusrikkaks ja näiteks „kalapilku” või kulmukortsutust võidakse rohkemgi karta kui mingit otsest kommentaari. 

Hägusus väljendub ka ettevaatlikus passiivsuses, millega end ümbritsevatele inimestele läheneti. Ettevaatlik passiivsus seisneb selles, et tihtipeale on olemas valmidus ennast avada, aga seda vaid tingimusel, et keegi kõrvalseisev peaks küsimusi esitama hakata. Selle asemel, et vabatahtlikult ise tõde kuulutama asuda, oodatakse ümbruskonna reaktsiooni. Kuna aga väga vähesed inimesed ümbruskonnas soo või seksuaalsuse teemat otse tõstatavad, siis jäävad nii küsimused kui ka vastused õhku rippuma ja hägususe aura kestma. 

Näiteks Pauliina, transsooline naine, kirjeldas oma kogemusi töökaaslastega: 

Ma ei varja seda otseselt, et ma olen trans*. Aga samas ma ei too seda ka mitte kunagi jutuks. Ma arvan, et paljud inimesed ei teagi seda. Aga kui küsitakse, siis ma räägiks kindlasti. Aga kuna keegi pole küsinud ka, siis võib-olla paljud ei tea töölt ega koolist.

Pauliina viis oma trans*-kogemusega navigeerida annab tõestust sellest, et kväärid hägususepraktikad aitavad vältida ühtaegu nii pihtimise sundust kui ka kapisoleku painet. Tema kogemusest saab ka järeldada, et see ei pruugi tingimata olla hirm, mis inimesi hägususe poole kallutab, aga cis-heteronormatiivse ühiskonna normidega kaasaminemine on tihti lihtsam, kui sellega vastuvoolu ujumine. 

Vaikivad kokkulepped vägivalla tingimustel

Nagu näidetest näha, siis on hägusa olukorra säilitamise jaoks tihti vaja mõlema osapoole pingutust. Ei olda väga altid oma sugu või seksuaalsust defineerima või detailselt oma suhteid teistega arutama, samal ajal, kui ka ümbruskonnal on tihti mugavam pilk mujale keerata. Uuringus osalejad tundsid tihti, et kehtiks justkui vaikiv kokkulepe, mida nad hea meelega lõhkuda ei soovinud. Osaliselt puudus sobiv sõnavara ja viis iseennast väljendada, mille tulemus oligi tihti vaikus. Selle vaikuse motivatsiooniks ei olnud küll peamiselt mitte iseenda või oma partneri häbenemine, vaid soov status quo’d säilitada. 

Seega vaikus teatud teemadel ja hägususepraktikad aitasid kaasa sellele, et suhted end ümbritsevate inimestega saaksid jätkuda ja sujuvalt toimida. Senikaua, kuni mõlemad pooled sellest vaikivast kokkuleppest kinni pidasid, valitses suhteline rahu ja vaikus. Sellest mõttelisest joonest üle astumine tõi aga tihti kaasa traumaatilisi tagajärgi kõigile osapooltele. 

Näiteks Svetlana elus oli tema peamine partner Nadja olnud juba üle kümne aasta; koos oldi aastaid Svetlana vanematel külas käidud ja Svetlana oli kindel, et ta vanemad on hägusatest kontuurjoontest endale ühtse pildi nende suhte iseloomust kokku viinud. Otseselt nad sellest rääkinud ei olnud, aga kui Svetlana lõpuks jututeema üles võttis, läksid senised sõbralikud suhted katki ja ei ole paranenud isegi kümme aastat hiljem. Svetlana vanemad keeldusid Nadjat tunnistamast ja suhtlus jätkus peamiselt lapselapse kaudu. Suhete (või ka soolise identiteedi) aktsepteerimine on hägususe tingimustes seega väga tinglik – aktsepteeritakse nii kaua, kuni seda pole teadlikustatud või nimetatud. 

Tingliku aktsepteerimise veidi teistsuguse nüansi lahtimõtestamiseks on Sloveenia sotsioloogid Alenka Švab ja Roman Kuhar välja pakkunud läbipaistva kapi mõiste[4]. Läbipaistva kapi olukord näitlikustab olukorda, kuidas päritoluperekond proovib tihti status quo’d säilitada, isegi pärast seda, kui pereliige on tegelikult kapist välja tulnud. Pereliikmed ignoreerivad väljaräägitut, ei soovi sellega kuidagiviisi edasi tegeleda ning seetõttu sunnivad värskelt kapist välja astunu tagasi läbipaistmatusse kappi. 

Sarnaselt selle kirjeldusega rääkis mitu minu uuringus osalejat, kuidas nende vanemad on nende vastu toetavad ja meeldivad, kuniks nende kväär elu jutuks ei tule või kui nad ise enda suhetele konkreetset silti peale ei pane. Vanematel on justkui olemas perifeerne teadmine, aga nad on otsustanud seda ignoreerida ning ei soovi sellest midagi kuulda. Selle all kannatavad just eriti noored, kellel pole võimalust kodust eemale kolida ja kes seetõttu vanemate tingimustega kaasa lähevad ja justkui läbipaistvasse kappi tagasi astuvad. 

Kuigi läbipaistva kapi mõiste on ahvatlev sellise vägivalla tingimustes elamise iseloomustamiseks, on sellel siiski varjuküljed. Läbipaistva kapi mõiste ei luba agentsust, vaid loob kappi tagasilükatutest passiivsed ohvrid. Hägususepraktikaid on samas palju ning neid saab eri olukordades erinevalt rakendada – kord hägusust rõhutades, kord vähendades. Kapp (sealhulgas ka läbipaistev kapp), eeldab ikkagi binaarsust – kas olla sees või väljas; samas kui hägususepraktikates on mitmekülgseid viise, kuidas cis-heteronormatiivsusele vastu hakata, sellega mängida või seda moonutada. 

Kvääride hägususepraktikate kasutuselevõtt lubab seega suhteliselt rahulikult normatiivses keskkonnas elada. Loomulikult ei tähenda see, et tegu oleks ideaalolukorraga. Kaugeltki mitte, sest vaikiva kokkuleppe murdmine võib näilise (ja tingliku) rahu ja vaikuse rikkuda ja paljastada seal taga peituva vägivalla. 

Uurimustöös osalejad ei vaevanud oma pead selle üle, missugust sorti informatsiooni nende kohta lekib, vaid vastupidi, lekitasid seda tihti vabatahtlikult ja hea meelega.

Kvääri infolekked kui levinud hägususepraktika

Kui mõnes eriti vägivaldses kontekstis teevad paljud kväärid kõike, et fotod internetis, öökapi peal või muu informatsioon nende kväär olemisele ei viitaks, siis oma uurimistöö käigus ma sedasorti pingutusi ei näinud. Vastupidi, osalejad ei vaevanud oma pead selle üle, missugust sorti informatsiooni nende kohta lekib, vaid vastupidi, lekitasid seda tihti vabatahtlikult ja hea meelega. Seda aga ei tehtud mitte otseste pihtimuslike hõigetega oma identiteedi kohta, vaid jällegi – hägusatel viisidel. 

Kuna nii sobivatest väljendusviisidest ja paslikest hetkedest kvääride teemade tõstatamiseks oli puudus, leidsid paljud uuringus osalejad, et enda just sirgete sõpradena ehk LGBT inimeste heterotoetajana esitamine andis neile võimaluse teemaderingile turvaliselt läheneda. Nii paradoksaalne kui see ka esmapilgul ei tundu, aitas seega LGBTQ-sõbraliku info jagamine kaasa kväärile hägususele. 

Mitu uuringus osalejat levitas või lekitas informatsiooni just aktivismiga seoses – näiteks LGBT ühingus vabatahtlikuna töötamise oma CVsse äramärkimise kaudu. See ei olnud seega otseselt viis, kuidas rusikat rinnale lüües kapist välja tulla, vaid pigem viis jätta hägusaid märke iseenda ühiskondlikust positsioonist. Eeldati ja loodeti, et küll töökaaslased ja lähedased inimesed ise vastavad järeldused teevad. Kväärid lekked on seega väga tihti nähtavad üksnes neile, kes seda näha soovivad. Kuna aga tihti küsimusi ei esitata, siis ei pea kväärid ka oma identiteeti eriti sageli ei eitama ega ka kinnitama ja said oma kvääri elu hägusalt edasi elada. 

Samal ajal võis enda sirge sõbrana esitlemine aidata kaasa iseenda positsiooni hägustamisele, sest see tagas võimaluse olla solidaarne kväär-kultuuriga ilma otseselt iseenda kväär-identiteedile rõhku panemata. Näiteks mitu uuringus osalejat olid väga aktiivsed LGBTQ-teemade tõstatamisel ja jagamisel. Nad olid pride’il vabatahtlikuks, jagasid internetis erinevat toetavat materjali jne, aga iseenda identiteedi osa selles aktivismis hägustasid. Svetlana kommenteeris iseenda käitumistava järgmiselt: 

Vaata, mina postitan reformatiivseid asju edasi. Ma mängin nagu liitlast. Küll mu sõbrad ütlevad, et sina oled selline liitlane nagu kass, kes varastab laua pealt midagi ja siis arvab, et keegi teda ei näe, kui ta oma pea on ära peitnud (naerab).

Taas ei ole siin tegemist mitte otsese kvääri olemuse varjamisega, vaid tegemist on fookuse muutmise ja hägustamisega. Iseenda identiteedi kuulutamine polnud keskne, vaid sellega suhestuti kvääride lekete tekitamise või nende lekete haldamise kaudu. 

Hurraaga kapist välja murdmine ei ole praktika, mis Eestis väga levinud oleks, samas ei tähenda see aga risti vastupidist olukorda – et kõik tingimata kurvameelset kapiukse taga lukus oleksid.

Hundid söönud, lambad terved

Erinevad mõisted ja identiteedikategooriad levivad üle riigipiiride, mis küll aga ei tähenda, et kultuurilised praktikad sellegipoolest igal pool sama sisu ja vormi säilitaksid. Hurraaga kapist välja murdmine ei ole praktika, mis Eestis väga levinud oleks, samas ei tähenda see aga risti vastupidist olukorda – et kõik tingimata kurvameelset kapiukse taga lukus oleksid. Eesti kväärid on leidnud enda kontekstile sobivaid viise, kuidas oma elu elada ja oma suhteid seada.

Kapis oleku või sealt välja tuleku asemel leidub terve võrgustik hägusaid käitumisviise, vaikivaid kokkuleppeid ja tinglikke suhteid. Selle asemel, et igal hetkel kuulutada: „Ma olen lesbi, gei või trans*” või oma poiss- või tüdruksõpra vastavalt defineerida, on palju olulisem elada oma igapäevaelu niimoodi, et sinna mahuvad nii partnerid kui ka muud lähedased. Suhted ja nende definitsioonid on hägusad, sest see võimaldab neil suhetel jätkata ilma dramaatiliste (ja traumaatiliste) tagajärgedeta. 

Kväär hägusus võimaldab ühtaegu elada oma kvääri elu kui ka cis-heteronormatiivses keskkonnas ja vastavas suheterägastikus terveks jääda. Sellist praktilist lähenemist võib ka iseloomustada Eesti vanasõnaga „hundid söönud ja lambad terved”. Selle asemel, et aktiivselt varjuda või elada kahte paralleelset elu, aitab hägusus kaasa sellele, et oma igapäevaelu kväärilt elada ja korraldada. Sellegipoolest on oluline meeles pidada, et ka hägusad suhted on tinglikud ja tihti varitseb seal taga potentsiaalse vägivalla vari. Minu eesmärk ei ole mitte hägusust romantiseerida, vaid näidata nüansirohkeid viise, kuidas paljud kväärid Eestis on leidnud kolmanda tee kapis oleku ja kapist väljatuleku vahepeal. 

Artiklis on kasutatud varjunimesid 

Raili Uibo doktoritöö „„And I don’t know who we really are to each other”: Queers doing close relationships in Estonia” („„Ja ma ei tea, kes me tegelikult teineteisele oleme”. Eesti kvääride lähedased suhted”) on kättesaadav siit. NB! Kui soovid lugeda doktoritööd käegakatsutava raamatu kujul, siis võta ühendust meiliaadressil raili.uibo@sh.se ja Raili saadab selle sulle.

[1] Foucault, M. 1978. History of sexuality. Vol. 1: An introduction. New York: Pantheon Books.
[2] Näiteks Bravmann, S. 1996. Postmodernism and queer identities. In S. Seidman (Ed.), Queer theory: Sociology (pp. 333-361). Cambridge & Oxford: Blackwell;
Kopelson, K. 2002. Dis/integrating the gay/queer binary: „Reconstructed identity politics” for a performative pedagogy. College English, 65(1), 17-35;
Patton, C. 2004. Tremble, hetero swine! In M. Warner (Ed.), Fear of a queer planet (pp. 143-177). USA: University of Minnesota Press.
[3] De Villiers, N. 2012. Opacity and the closet: Queer tactics in Foucault, Barthes and Warhol. Minneapolis: University of Minnesota Press.
[4] Švab, A., & Kuhar, R. 2014. The transparent and family closets: Gay men and lesbians and their families of origin. Journal of GLBT Family Studies, 10(1–2), 15-35.

Artikkel ilmus esialgselt Feministeeriumis 27.09.2021.