Praegu Eestis tegutsevad loomakaitseorganisatsioonid on kõik rajatud 21. sajandil, mistõttu võib kergesti tekkida väärarusaam, et loomakaitse on läbinisti uus ja moodne nähtus, mis on imporditud siia taasiseseisvumise järel ühes kõige muu läänelikuga. Tegelikult see aga nii ei ole – Eestis oli ka enne teist maailmasõda olemas mõjukas ja aktiivne loomakaitseliikumine, mille juured ulatuvad 19. sajandisse.

Mõistagi oli liikumise iseloom toona sootuks teistlaadne kui tänapäeval. Kui praegused loomakaitsjad võitlevad eeskätt nn nähtamatute loomade nimel, siis 19. sajandil olid loomad elukeskkonnas veel vägagi nähtavad. Suurem osa inimestest elas maal ja puutus loomadega kokku iga päev. Loomad olid ka oluline osa linnakeskkonnast: aedades peeti kanu ja sigu, turgudel kaubeldi elusate loomadega ning kariloomi transporditi tänavatel ja sadamates inimeste silme all, mitte varjatult. Tähtsaim veo- ja transpordivahend oli hobune, kelle arvukus kasvas märgatavalt ühes rahvaarvu suurenemise ja linnastumisega.

19. sajandil muutusid ka inimeste ja loomade omavahelised suhted. Linnastumine ning tööstuse areng tõid kaasa üleüldise võõrandumise loodusest ja loomadest ning ühes sellega suurenes ka loomadevastane vägivald. Eriti võib seda märgata seoses hobustega, keda hakati üha enam vaatlema kui „elavaid masinaid”, kui asendatavaid tööriistu, kelle ekspluateerimine oli vajalik moodsa ühiskonna sujuvaks toimimiseks.[1] Teisalt kaasnes ühiskonna moderniseerumisega aga ka nn tsiviliseerumisprotsess, mida on kirjeldanud Norbert Elias: ühiskond muutus üha viisakamaks, vaoshoitumaks ja kaastundlikumaks ning tundis aina suuremat vastumeelsust barbaarsuse, harimatuse, julmuse ja vägivalla suhtes.[2] Seetõttu suurenes ka kaastunne loomade vastu – igasugune loomapiinamine kriipis tsiviliseeritud linnakodanike silma, loomade head kohtlemist seostati aga kultuursuse ning kristliku eetikaga.

Organiseeritud loomakaitse teke

Eesti organiseeritud loomakaitse alguseks võib pidada 1869. aastat, kui rajati Tallinna loomakaitse selts. Sellele järgnesid seltsid teistes Eesti linnades: Viljandis, Tartus ja Kuressaares (1877), Valgas (1884) ning Pärnus (1900). Liikumine jõudis siia Saksamaalt ja ka esimeste seltside rajajad olid reeglina kõrgemast seisusest või rikkamast keskklassist pärit baltisakslased: arstid, loomaarstid, kirikuõpetajad, kaupmehed, raehärrad jt. Samas ei olnud tegemist ka eksklusiivselt sakslike ühingutega, põhikirja kohaselt olid oodatud loomakaitseseltsidega liituma siiski kõik sõltumata usust, soost või seisusest. Liikumist toetasid ka eestlased. Üks loomakaitse häälekas eestkõneleja oli Johann Voldemar Jannsen, kes oli valitud Tartu loomakaitse seltsi asepresidendiks ning kõneles loomakaitsest oma ajalehtedes ning Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi koosolekutel.

Loomakaitsjate suur hulk tegi neist mõjuvõimsa ja nähtava liikumise. Nad tegutsesid aktiivselt, astudes vahele seal, kus iganes nad kohtasid loomadevastast vägivalda.

Peamiselt keskendusid varased loomakaitsjad hobustele. Tänavatel peeti valvet hobuste kohtlemise üle, korraldati voorimeestele ülevaatusi ning trahviti vigaste või haigete hobuste omanikke. Tehti koostööd kohalike omavalitsustega, et parandada teid ning võtta vastu kohalikke seadusi hobustevastase vägivalla piiramiseks. Lisaks hobustele pöörati tähelepanu ka teistele loomadele – püüti näiteks reguleerida kariloomade transporti, nõudes, et keelustataks elusloomade üksteise peale ladustamine, loomade peal istumine, nende hooletu loopimine ning loomade sabade murdmine nende liikuma sundimiseks. Tegeleti ka lindude, kasside ja koertega ning kõikvõimalike loomapiinamise juhtumitega.

Liikumise kuldaeg ja järsk lõpp

Eesti loomakaitseliikumise tõeliseks kuldajaks kujunes maailmasõdadevaheline periood, mil siinsete loomakaitseseltside arv kasvas 22-ni. Ühes seltsidega kasvas ka nende liikmeskond, 1935. aastal oletati ajalehes Waba Maa, et organiseeritud loomakaitsjate arv Eestis võis ulatuda koguni kümne tuhandeni: 4500 täiskasvanud liiget, teist sama palju noorliikmeid ning lisaks veel koolide juures ja eraldi tegutsevate ringide liikmed.[3] Loomakaitsjate suur hulk tegi neist mõjuvõimsa ja nähtava liikumise. Nad tegutsesid aktiivselt, astudes vahele seal, kus iganes nad kohtasid loomadevastast vägivalda. Korraldati inspektsioone ning peeti valvet loomade kohtlemise üle linnatänavatel, turgudel, sadamates ja tapamajades. Tehti koostööd kohalike omavalitsuste ja riigiasutustega ning lobitööd riikliku loomakaitseseaduse vastuvõtmiseks. Levitati loomakaitselist propagandat ja plakateid, anti välja ka loomakaitseajakirju. Loomakaitsele tähelepanu pööramiseks korraldati üritusi, pidusid, koosolekuid ja kõneõhtuid. 

Iga-aastaseks suursündmuseks kujunes 4. oktoober, mil tähistati rahvusvahelist loomakaitsepäeva. 1928. aastal rajati ka loomakaitseseltse ühendav keskorganisatsioon Eesti Loomakaitse Liit. Liitu juhtis president, kellest sai peamine loomakaitsjate kõneisik, omamoodi nägu avalikkuse ees, kes organiseeris loomakaitsjate tegevust, esindas Eesti loomakaitsjaid rahvusvahelistel kongressidel, esines kõnedega aktustel ja raadios ning kirjutas artikleid ajakirjandusse. Liidu esimene president oli Erich Kattenberg (alates 1935. aastast Eerik Kattemaa), Tallinna loomakaitse seltsi inspektor, kes oli ühtlasi ka liidu rajaja ja üks aktiivseimaid eestvedajaid. Aastatel 1938–1940 juhtis Eesti Loomakaitse Liitu Peeter Päts, Loodushoiu- ja Turismi-instituudi direktor ning president Konstantin Pätsi vend. Tema ajal suurenes tuntavalt riigi kontroll loomakaitseseltside üle, ent ühtlasi suurenes ka rahaline toetus.

Siinse varase loomakaitseliikumise lõpp saabus järsult teise maailmasõja ajal, kui algas Nõukogude okupatsioon. Nagu enamik siinseid mittetulundusühinguid, suleti 1940. aasta lõpuks ka loomakaitseseltsid. Suurem osa loomakaitsjaid langes repressioonide ohvriks või oli sunnitud minema pagendusse. Peeter Päts kaotas oma töö Eesti Loomakaitse Liidu juhina ning suri 1942. aastal, teine olulisem ideoloog Eerik Kattemaa põgenes 1944. aastal Ameerika Ühendriikidesse. Järgnenud Nõukogude okupatsiooni aastatel organiseeritud loomakaitsega Eestis enam ei tegeletud. Kui sõjaeelset loomakaitset avalikus ruumis mainitigi, siis rõhutati, et tegemist oli „kodanliku sentimentaalsusega”, millele Nõukogude ühiskonnas kohta ei leidunud.

Varane vs. tänapäevane

Kas ja kuivõrd on võimalik leida sarnasusi Eesti varaste loomakaitseseltside ning praeguse liikumise vahel? Sisuline järjepidevus nende kahe nähtuse vahel puudub. 1988. aastal, kui Tartusse ja Tallinnasse loodi taas loomakaitseseltsid, oli küll säilinud mälestus varasemast liikumisest, ent otsene side oli katkenud, mistõttu sisulist tööd alustati siiski tühjalt kohalt. Nullindate teises pooles, kui tekkisid praegu Eestis tegutsevad loomakaitseorganisatsioonid, oli kadunud ka mälestus.

1988. aastal, kui Tartusse ja Tallinnasse loodi taas loomakaitseseltsid, oli küll säilinud mälestus varasemast liikumisest, ent otsene side oli katkenud, mistõttu sisulist tööd alustati siiski tühjalt kohalt.

Ka ideoloogiliselt on tegemist kahe erineva nähtusega. Teemad, millele loomakaitsjad praegu keskenduvad – veganlus, keskkonnakaitse, intensiivne põllumajandus jms –, ei olnud varases loomakaitseliikumises aktuaalsed. Kui tänapäevane loomakaitseliikumine tugineb eeskätt Peter Singeri ja Tom Regani filosoofiast lähtuvale loomaõiguslikule ideoloogiale, siis teise maailmasõja eelne loomakaitse toetus pigem kristlikule eetikale ja pühakirjale ning lähtus inimkesksest nn loomade heaolu vaatest, mis rõhutas loomade head kohtlemist ning loomade kannatuste vältimise olulisust, ent ei mõistnud lõpuni hukka nende ekspluateerimist kui sellist.[4] Erinevustest hoolimata on aga oluline teada ja mõista, et loomakaitse kui nähtus ei ole siin midagi uut, selle juured ulatuvad meie mõtteloos nii eelmisesse kui ka üle-eelmisesse sajandisse.

[1] McShane, C.; Tarr, J. 2007. The Horse in the City. Living Machines in the Nineteenth Century.
[2] Elias, N. 2005–2007. Tsiviliseerumisprotsess: sotsiogeneetilised ja psühhogeneetilised uurimused. I–II köide.
[3] Ülemaailmlik loomakaitsepäew. – Waba Maa, 03.10.1935.
[4] Francione, G. 2007. Rain Without Thunder: The Ideology of the Animal Rights Movement.

Karl Hein on Tallinna Ülikooli ajaloodoktorant.