PÖFF Shorts pakub igal aastal võimalust teha kiirtutvust kohalike lühifilmide, värske vere ja eelkõige lühiformaadis töötavate napakate ideedega. Müürileht vaatas läbi posu PÖFFil linastuvaid kodumaiseid lühifilme ja langetas otsuse, mida tasuks muuhulgas festivali raames vaadata.

Emotsionaalselt ülesköetud ja kontrollimatu mees on üks ohtlik kombinatsioon. Carlos E. Lesmese „Vaata, mis sa tegid” paneb Pääru Oja korduva käitumismustriga naiseahistaja eemaletõukavasse rolli. Olles küll mängufilm, mõjub peategelase Ingmari taltsutamatu musi ja rusika paaristants häirivalt dokumentaalsena. Film annab ka lisaks Veiko Õunpuu „Viimastele” tunnistust Pääru Oja sirgumisest väga tõsiseltvõetavaks filminäitlejaks.

Lähisuhte vägivaldseid külgi käsitleb seekordsel PÖFF Shortsil mitu filmi, nende hulgas ka Helen Takkini „Kuidas me üles ärkame”, milles Henessi Schmidt ja Markus Habakukk elavad idülliliste värvidega retrokorteris. Kuid nagu suhetega ju tihtilugu kipub juhtuma, asendab muretu pehmusega instafiltri peagi alandamise ja manipulatsiooni võigas toksilisus. Armastus muutub paranoiaks ja kahtlustamiseks, kalamajaliku ideealkodu päikesesärasse toob režissöör omamise ja eemaletõukamise kahepoolse mõõga.

Kaspar Jancise „Kosmonaut” on tragikoomiline joonisfilm endisest kosmonaudist, kes oma loojangupäevi saadab mööda paneelmaja esimesel korrusel. Vana kosmonaudi igapäevatoimetused nõuvad samasugust heroilisust kui kunagine elu kosmosejaamas. Ühtpidi nukker ja ajakohane lugu hakkamasaamise piiril elavast dementsest vanurist ja teisalt soe ning empaatiline vaade fantaasia elukergendavasse jõudu.

Müürilehe veergudelgi figureerinud vennad Eskod tulevad festivalile dokumentaalfilmiga „Välguga löödud” nende 2019. aastal varalahkunud parimast sõbrast Brandon-Enrico Lebbinist ehk räppar Mängupoi$$ Kärust, keda peeti nn Soundcloudi räpi tõusvaks täheks. Mälestusfilmis „Välguga löödud” püüavad nad aru saada nii endast kui ka kadunud sõbrast. See on südamlik ja nutikalt jutustatud tagasivaade ühisele lapsepõlvele ning võimalikele deemonitele, mis Brandoni ümber tiirlesid.

Värske tudengi-Oscari võitja German Golub on PÖFFil koguni kahe filmiga – „Minu kallid laibad” ja „Värvid must-valgel”. Viimane neist on mõnes mõttes sõsarfilm Oskar Lehemaa suurepärasele õudukale „Karv”. Golub viib meid ajas tagasi telemaja esimese värviülekande ettevalmistusperioodi. Tiina Tauraite kehastatud uudisteankur peab korraga tõtt vaatama nii vananemisest tingitud ebakindluse, tehnoloogilise uuenduste kui telemaja täitvate karvaste ja suleliste saadetavate kahemõtteliste signaalidega. Stiilipuhas žanrikas närvivapustusest ja reaalsuse murenemisest.

Meel Paliale ja Urmet Piilingu juhitud wesandersoniaanide koolkond on saanud lisa Oliver Remma ja tema lühifilmi „Duubel” näol. Teatud mõttes tudengifilm par excellence, kus naerdakse autorikino pretensioonikuse üle. Filmid filmitegemisest on võimalus absurdina tagasi peegeldada endale võetud ülesande suurejoonelist koomilisust. Kogu film kestab vaid hetke, kui noor ja kõrgete kunstiliste ambitsioonidega režissöör püüab purki saada võtet, kus toimub isa urni muldasängitamine rannakalmistul.

Tsivilisatsioonist teatav eemalolek on kaasajal kuum teema. Rebeka Rummeli „Julius” viibki meid vaid majakaga asustatud laiule, kus toimetab Egon Nuteri üksiklane koos oma ajale jalgu jäänud ilmajaamaga. Loomulikult on aeg sealmaal, kus selline ametipost tuleks automatiseerida usaldusväärseid andmeid tootva aparatuuriga. Laiul elamise tsükliline rutiin peab asenduma linnakorteri mugavusega. Noore inimese katsetus naturalismiga – miks ka mitte.

Reklaamimogul ja muusik Leslie Laasner on valmis saanud oma debüütfilmi „Kevin, EI!”. Noor idufirma töötajate kollektiiv on kogunenud suvepäevadele vaid majakaga asustatud saarele, kus pole internetti. Kusagil reklaamfilmi, muusikavideo ja lühifilmi vahel hulpiv ideedekimp püüab olla z-põlvkonna „Ristumine peateega”. Seda peaks vaatama kui head näidet sellest, mis juhtub, kui keskealised püüavad noortepäraselt mõelda.