Eesti naise positsioon oli muinasaegses ühiskonnas palju tugevam ja mitmetahulisem, kui seda kooliõpikute ajalookäsitlustest teatakse, ütleb folklorist Merili Metsvahi ajakirja Sugu:N äsja ilmunud talvenumbris.

Kogu taasiseseisvusaja on palju räägitud nn traditsioonilisest perekonnast kui tuumikperekonnast ema-isa ja lastega, kus ema asi on lapsi kasvatada, laste asi kasvada ja isa asi teenida raha. Merili Metsvahi töötab 2012. aastal alustanud uurimisprojektis „Traditsioon, loovus ja ühiskond: vähemused ja alternatiivsed diskursused“. Keele ja Kirjanduse rahvaluule auhinna 2015. aasta laureaat folklorist Merili Metsvahi on uurinud muistendeid intsestist ja libahuntidest ning jätkab oma tööd, toetudes arheoloog Marika Mägi uurimistööle, kes on leidnud, et muistsetel Eesti aladel levis heterarhiline ühiskonnakord – st võim jaotus indiviidide asemel suguvõsade vahel. Kodumajapidamine oli ka kõige olulisem tootmiskeskus ning seetõttu olid peresisesed (soo)suhted ilmselt praegusega võrreldes teistmoodi, kus tootmine toimub enamjaolt väljaspool pereringi.
Perekonnaajaloo allikad on üpris napid ning põhjapanevaid järeldusi on nende põhjal küllalt raske teha. Ent lugedes vanu rahvalaule, vaatab meile vastu emotsionaalselt ja verbaalselt avatud ja värvikas kultuur nii võrdluses tollase naisi tugevalt allutava Lääne-Euroopaga kui ka tänapäeva patriarhaalse ühiskonnaga. Huvitav on ette kujutada, millistes kontekstides lauldi ja jutustati naisi peksvatest meestest, näljast ja vaesusest, kaotusvaludest ja töötüdimusest ja kuhu asetuvad need teemad nüüd.

Kuidas on tekkinud arusaam, et naine on ajalooliselt olnud Eestis alati allutatud mehele?
Seda arusaama hakkasid levitama baltisaksa päritolu ajaloolased 19. sajandi teisel poolel. Nende kujutelma eestlaste patriarhaalsest minevikust vormis see, mida nad enda ümber nägid. Ja nad nägid ühiskonda, milles oli meestekesksus äsja tunduvalt süvenenud. Patriarhaalsuse tugevnemisel oli mitmeid põhjuseid. Kui 19. sajandi keskpaiku hakati talusid päriseks ostma ja talu pärijaks sai vanim poeg, muutus isaduse küsimus varasemast olulisemaks. Ka sotsiaalne kihistumine eestlaste endi seas, kapitalistlike suhete teke ja pideva näljaohu lakkamine olid kiirendanud patriarhaalsuse suurenemist.

Samas jäi baltisaksa ajaloolaste pilgu eest varjule, mis toimus eestlaste kodudes ja perekondades. Kas näiteks seksuaalsuhetes oli aktiivsem pool mees või naine? Mismoodi said hakkama vallasemad? Sellistele küsimustele saab vastata rahvusarhiivis leiduvate kohtuprotokollide, Eesti rahvaluule arhiivis ja Eesti kultuuriloolises arhiivis leiduvate pärimustekstide ja arvukate muude allikate abil. Õnneks on nii teadlaste seas kui ka ühiskonnas laiemalt viimasel ajal märgata suuremat huvi eesti perekonna ajaloo ja naise rolli vastu selles ning ma loodan, et ka nimetatud allikaid hakatakse lähitulevikus perekonna ajaloo uurimisel üha rohkem kasutama. 20. sajandi teise poole Eestis huvi selliste teemade vastu peaaegu puudus ja teadlased toetasid vaikimisi 19. sajandi lõpul välja kujunenud arusaama naise allutatusest mehele läbi ajaloo. Kulus kõvasti aega, enne kui ajaloolased seda vaidlustama hakkasid.

Värske pilguga lähenes neile küsimustele Marika Mägi alles käesoleval sajandil. Mägi tugineb Rootsi ajaloolase Nils Blomkvisti esitatud hüpoteesile matrilineaarsest ja matrilokaalsest ühiskonnakorraldusest Läänemere idakalda piirkondades. Matrilineaarne tähendab emajärgset – see on ühiskondlik korraldus, milles sugulust arvestatakse naisliini pidi. Matrilokaalne ühiskond aga on selline, milles mees kolib pärast abiellumist naise (pere) juurde elama.

Matrilineaarse ühiskonnakorra eeldamine annab vastuse paljudele küsimustele, millele kultuuri- ja ajaloouurijad pole varem ammendavalt vastata osanud. Miks oli Eesti- ja Liivimaa 16.–17. sajandi nõiakohtuprotsesside ohvrite seas naisi ja mehi enam-vähem pooleks, samas kui Lääne-Euroopas oli tegemist valdavalt just naisohvritega? Miks on seksuaalteemalistes regilauludes sugulise vahekorra algatajaks sageli just naine, mitte mees? Miks on eesti pulmakombestikus pruudi isa täitnud vähem olulist rolli kui pruudi vend? Need ja veel palju teisigi uurijatel tekkinud probleeme leiab lahenduse, kui oletada, et matrilineaarse ühiskonnakorralduse jäänukid püsisid veel sajandeid pärast patrilineaarse ja -lokaalse ühiskondliku süsteemi sisseviimist. Pärisorjuslik kord soodustas vanade suhtemustrite säilimist, seksuaalsfääris püsisid vanad kombed ja harjumused kauemgi kui väljaspoolsele vaatlejale nähtavamates valdkondades.

Eestis on maad võtnud rahvuslik konservatiivsus, mis kasutab traditsiooniliste pereväärtuste mõistet väga meelevaldselt. Kust pärineb tuumikpere kui traditsioonilise perekonna ideaal? Kas selle mudel on üldse kuskil kunagi päriselt kanda kinnitanud?
Perekonnaajaloo uurijate ja antropoloogide tööde põhjal saame järeldada, et tuumikpere ehk tuumpere ei ole maailmas sugugi nii levinud peremudel, nagu meile tänapäeva eurooplase mätta otsast vaadates võib paista. Klassikaliseks on kujunenud John Hajnali teooria Euroopat läbivast mõttelisest sirgjoonest, mis algab Peterburist ja lõpeb Triestes Itaalias. Sellest läänes elati vähemalt alates 16. sajandi lõpust kuni teise maailmasõjani tuumperedena, idas – kus oli kollektivistlikum mõtte- ja elulaad – suurperedena.

Lääne-Euroopas tekkis seega toona maailmaajaloos täiesti haruldane perekonnavorm: naiste abiellumisaeg oli suhteliselt hiline, lapsi ei sündinud nii palju kui ida pool, üsna suur protsent viljakas eas naisi ei olnud abielus ning noorpaar – kes oli soetanud endale varasemas elus teenijatena võõraste juures töötades vara – moodustas omaette majapidamise.

Eesti jaguneb Hajnali teooria järgi kaheks: suurem osa Eestist jääb läänepiirkonna alla, Kagu-Eesti aga idapiirkonna alla. Seda tõestab abiellumata naiste suhteliselt suur protsent ja naiste abiellumisiga. Nimelt olid pruudid abielludes suhteliselt kõrges eas – üle-eestiliste andmete järgi 19. sajandi teisel poolel näiteks keskmiselt 24–25aastased. Setode juures seevastu ei olnud veel 19. sajandi lõpus ja 20. alguseski haruldane abielluda juba 16aastaselt. Kui 17. sajandi lõpus olid Vändra kihelkonnas valdavad tuumpered, siis Rõuge kihelkonnas demograafiliste andmete järgi otsustades hoopiski suurpered.

Mida veel abielusuhetest 19. sajandi märgetest teada on?
Veel 17. sajandil vaadati Inglismaal ja suures osas Lääne-Euroopas viltu abieludele, mis põhinesid suurel armastusel. Perekonna loomine oli majanduslik-poliitiline otsus, milles individuaalsed eelistused rolli ei mänginud. Esimest korda mitme tuhande aasta jooksul hakati abielu nägema ennekõike kahe üksikisiku vahelise romantilise suhtena alles 18. sajandi lõpus, mõne sotsiaalse klassi seas aga alles 20. sajandist.

Eestis olid lood teised. Vaieldamatult parim 18. sajandi talurahvaelu kirjeldaja August Wilhelm Hupel rõhutab abielueelsest seksuaalsest vabadusest siinmail rääkides, et samas oldi pärast abiellumist teineteisele väga truud. Seda väidet tuleb mõista õiges kontekstis. August Wilhelm Hupel pärines Saksamaalt ja olgugi, et ta tuli juba noorelt Liivimaale ning kodunes siin hästi, õppis ruttu ära eesti keele ja huvitus eestlaste kommetest keskmisest kirikuõpetajast tunduvalt enam, olid tal ikkagi ees n-ö oma päritolukultuuri prillid. Esiteks ei olnud tal võimalik minna eesti noormeestega kaasa laupäeva õhtul aita tütarlapsi külastama ning seega võis ta näha abielueelseid suhteid vabameelsematena, kui need tegelikkuses olid. Teiseks oli 18. sajandi Lääne-Euroopas täiesti tavaline, et mehel oli kõrvalsuhteid, millest mehe oma naine numbrit ei teinud. Selliste teadmiste taustal näiski Hupelile eesti paaride truudus harukordsena.

Hupelit pani samas imestama, et bioloogiline isadus eestlaste seas suuremat rolli ei mänginud, näiteks mõni mees abiellus noore naisega ja sai juba mõne kuu pärast isaks, teadmata, kes lapse tegelik isa on. Mõni mees aga võttis naiseks ühe või mitme lapsega tüdruku ning oli rahul, et saab lapse näol karjuse n-ö kauba peale. Bioloogilise isaduse vähene tähtsustamine oli ilmselt üks matrilineaarse ühiskonnakorralduse jäänukeid.

Kui oli teada, et poiss tuleb tüdrukut külastama, peitsid tüdruku tädi ja lellenaine end majja ära. Poisi ilmudes tulid nuiaga varustatud tädi ja leivalabidaga lellenaine peidupaigast välja ning hakkasid poissi peksma. Selle tulemusel abielluski poiss tüdrukuga, olgugi et nende kooselu polevat õnnelikuks kujunenud.

Olete kirjutanud artikli sellest Saksa kultuuriruumi prillidega August Wilhelm Hupelist ja tema kirjutistest 18. sajandi Eestimaa kohta. Märgite seal korduvalt, et Liivimaa naistel oli suurem otsustusõigus ja seksuaalne vabadus kui Lääne-Euroopas.
Naise olukord oli Lääne-Euroopas ja siinmail väga erinev. Enamikus Lääne-Euroopa piirkondades oli naine täielikult mehele allutatud ning meesliin võrreldamatult tähtsam kui naisliin. Isaliini pidi jooksva vere puhtuse hoidmist reguleerisid seadused. Kuni 18. sajandi keskpaigani oli pea kõikjal Lääne-Euroopas vallasema karistuseks hukkamine, mida, tõsi küll, alati täide ei viidud. 18. sajandi jooksul tulid kasutusele kergemad karistusviisid, olgugi et veel 1750ndate Saksamaal Baden-Badenis oli vallasema tavaliseks karistuseks karm ihunuhtlus. 18. sajandil hakati paljudes maades rajama leidlaste kodusid, kuhu sattus igal aastal rohkem kui 100 000 last üle Euroopa, valdav enamik neist vallaslapsed. Paljudes leidlaste kodudes suri kehvade tingimuste tõttu 90% lastest (aga siinkohal tuleb arvestada, et 18. sajandil oli ka üleüldiselt laste suremusprotsent kõrge – 10aastaseks elasid vaid umbes pooled lapsed).

Kõige selle taustal on hämmastav, et Eestis püsis aastasadu matrilineaarse ühiskonnakorralduse relikte, mille üheks näiteks on positiivne suhtumine vallasemadesse. See hakkas muutuma tõenäoliselt alles 19. sajandil, ent isegi siis ei võetud vallasemadelt lapsi ära, nii nagu seda tehti Lääne-Euroopas. Hupel kirjutab 18. sajandi viimastel kümnenditel, et ainult mõned üksikud vanemad kurvastavad, kui nende vallaline tütar rasestub, ning kui nad leiavad, et rasestaja nende väimeheks ei kõlba, jätavad tüdruku enda juurde elama. Kui aga kõlbab, pannakse poiss abielluma.

Kuidas Eestis vallaslaste emade elu korraldati?
Võimalusi oli mitmeid. Üks oli n-ö „abielluma sundimine“. Kuigi näide ei pärine 18. sajandist, vaid soosuhete poolest juba muutunud ühiskonnatüübist, sobib see ometigi Hupeli kasutatud väljendit selgitama. Seto naine Ksenia Müürsepp (1911–2004) rääkis mulle, et tema noorpõlves oli üks naaberküla poiss ühe nende küla ilusa 19aastase tüdruku rasestanud. Kui oli teada, et poiss tuleb tüdrukut külastama, peitsid tüdruku tädi ja lellenaine end majja ära. Poisi ilmudes tulid nuiaga varustatud tädi ja leivalabidaga lellenaine peidupaigast välja ning hakkasid poissi peksma. Selle tulemusel abielluski poiss tüdrukuga, olgugi et nende kooselu polevat õnnelikuks kujunenud.

Eestis oli tanutamine naise elu tähtsamaid rituaale, mis tähistas suurimat staatuse muutust, mis naise elus aset leida sai. Tanu pähepanemine oli ka pulmade kõrghetk, sest selle käigus sai tüdrukust naine. Ühelt poolt on tähenduslik see, et tanutamine oli naistevaheline asi, teiselt poolt see, et tanutamine sai toimuda ka väljaspool pulmarituaali — ja seda just rasedate puhul. Kui võrrelda siinsete vallasemade ning teiste piirkondade vallasemade saatust, märkame taas eesti perekonna ajaloole eriomaseid jooni. Kui varase uusaja rootsi vallasema oli oma karistuse juba ära kandnud ja tal õnnestus hilisemas elus abieluranda sõuda, ei tohtinud ta kanda pruudi peakatet. Enamgi veel – usuti, et selliste naiste nägemine teeb inimese haigeks, tekitab rahhiiti, ning teatud ajal sunniti neid kandma spetsiaalset nn hoora peakatet, et oleks võimalik „kõlvatud“ naised ära tunda ning hoida oma lapsi neist ohutus kauguses. Eestis seevastu valetasid Hupeli järgi mõned naised end rasedaks, et tanu alla saada.

Märt Raud kirjutab raamatus „Eesti perekond aegade voolus“ (1961) juhtumist 19. sajandi teisel poolel. Tollal olevat hakanud vallaliste rasedate tanutamise komme juba kaduma, aga kirikuõpetajad püüdsid kommet veel säilitada, sest see andis neile võimaluse selliseid naisi noomida. Nii tehti mõnel pool Eestis vallavanematele ja kiriku vöörmündritele korralduseks panna rasedatele vallalistele naistele ise tanud pähe. Naisi see pahandas, sest nende arvates ei peaks mehed tikkuma naistevahelistesse asjadesse – tanutamist viis ka pulmas läbi alati naissoost isik. Märt Raud, kes käis enne esimest maailmasõda mööda Eestit ringi ning küsitles inimesi sugudevaheliste suhete ja seksuaalsusega seotud teemadel, kuulis ühelt vanalt naiselt, et tema olnud üks neist, kes hakkas kirikuõpetaja korraldusele vastu. Kui too naine oli läinud koos teiste naistega tüdrukut tanutama, käskis kirikuõpetaja neil laulda koraali „Issand, kurja olen teinud“, ent naised laulsid hoopis laulu „Kui ilus Jeesu mõrsja on“. Kirikuõpetaja olevat selle peale väga vihaseks saanud, ent naised laulsid sama laulu ka järgmisel korral järgmist tüdrukut tanutades.

Olete uurinud muistendeid intsestist ja libahuntidest. Eesti libahundilugudes on tihti naistel oluline roll ja hundiks jooksmine on omamoodi viis vaesusega toime tulla. Üleüldse paistab, et vanades muistendites, muinasjuttudes ja lauludes räägitakse puudusest ja vägivallast elu pärisosana tunduvalt rohkem kui praegu. Mis on sajandite jooksul muutunud?
Minule näib, et rahvaluule õitses Eestis just sellepärast, et meie ühiskonnas oli võõrvõimude sajanditepikkuse valitsuse tõttu tohutult palju pingeid, mida oli vaja välja elada. Nii sai mõisnikku ja kubjast rahvaluule kaudu edukalt n-ö taga rääkida. Kuigi esimese öö õigus on väljamõeldis, oli Märt Raua arvates mõisnikul „iga öö ja päeva õigus“ ning hirmu selle ees sai välja elada muuhulgas libahundilugude kaudu.

Teistel rahvastel muutub libahundiks väga valdavalt just mees, eesti pärimuses aga on lugusid naislibahuntidest mõnevõrra rohkem kui meeslibahuntidest. Nii mõisnike terrori kui ka muutunud sugudevaheliste suhete tõttu – 13. sajandil alguse saanud meesdominantsuse teke ja järkjärguline kasv enamikus elusfäärides – oli just naisel eriti suur soov joosta metsa ja muutuda hundiks – võimsaks loomaks, kellele toodi mõnel pool Eestis veel 19. sajandilgi ohvreid ning usuti, et kui hunt karjast ühe looma murrab, tuleb see karja edenemisele ainult kasuks.

Muistend oligi see žanr, mille kaudu sai rääkida teemadel, millest muidu ei kõneldud, kuigi eks teiste rahvaluuležanride kaudu sai seda samuti teha. Kas oleks võimalik, et keegi oleks täiesti tavalises olukorras ja argises kõneregistris hakanud rääkima suguelunditest või voodimuredest? Vaevalt, et see võimalik oli. Küll aga sai oma muresid väljendada regilaulus või naljandi kaudu. Need olid justkui ventiilid, kust oli võimalik eri laadi pingeid välja elada.

Nii nagu olid tabuteemad toona, on need ka nüüd. Kuskil nad ikka avalduvad — unenägudes, psühhiaatritoolil, sotsiaalmeedias, Kuku raadio „Rahva hääle“ saates, grafitina seinal, voodis oma mehe kõrval vm. Lihtsalt avaldumisvormid on erinevad ja üks võtmetähtsusega asi ongi seejuures, kuivõrd kollektivistlik või individualiseerunud on ühiskond. Meie mured ei avaldu enam nii väga rahvaluuležanrides, kuigi on ka seda (anekdoodid, tekstid vetsuustel, pilapildid või meemid jne). Rahvaluule oluline tunnus – mitteametlikkus ja peavoolu arusaamadele alternatiivsete lahenduste pakkumine – on läbi aegade samaks jäänud.

Intervjuu ilmus esialgselt ajakirjas Sugu:N talv 2016.