Soome koreograafi ja lavastaja Ari Nummise loodud ja lavale seatud „Petroskoi”, mis on näinud prožektorivalgust juba Tamperes ja Rakveres, asustatakse peagi ümber järgmistele Maarjamaa lavadele. Kuigi lavastuse koesse on lõimitud küllap Soomes teravaina mõjuvaid poliitilisi ja ajaloolisi viiteid, söandan uskuda, et valusad ja vaimukad variatsioonid oma ja võõra vastanduse teemal on kõnekad ka Eestis.

Mitte üksnes seepärast, et soomlaste trupiga keksib ennastunustavalt kaasa meiekandimees Jooritsa Mait. Pigem juba seetõttu, et lavastuse nimikoht, Karjala Vabariigi pealinn Petroskoi, on oma pidetuse, pingespasmide ja plahvatusohu poolest hämmastavalt sarnane meie piiririigiga. Ja võib-olla pole elamine ülepea midagi muud kui petroskoilikust kodutusetundest pakatamine, nagu seda lavalt skandeeritaksegi.

Petroskoilased, pigem küll kiirelt vahetuvad visandid ellujäämise võimalikkusest kui elulooga terviklikud tegelased, haaravad laval üha vanade ja uute, vaimsete ja materiaalsete atribuutide järele, millega endale identiteeti ehitada. Ent igasugune identiteediloome kätkeb konfliktidele kehutavat eitust ja lustilised eneseavastamismängud hakatavad peagi mitmel tasandil sõja. Sellest fragmentaarselt esitatud protsessist annab üldistada lavastuse ägedalt ängistava maailmamudeli.

On nauditav, et teatriõhtu kulgeb nendest sünguse riivetest hoolimata väga helges-usalduslikus atmosfääris. Panustatakse vabadele lennukatele assotsiatsioonidele, et mõni žest või pilt võiks käivitada mängulise külgnevuste jada, mis näitaks teed käsitletava teema tuuma või probleemi võimaliku lahenduseni. Siinmail kipub lööv rühmateater sündima vist ikka pigem ea- ja mõttekaaslaste kambas, aga Tamperes on saanud kokku nii eri rahvusest kui vanuses suveräänsed lavaisiksused, kelle andumus mängule ja vaimustus üksteisest näivad võrdselt kirglikud. Ja sellises kohtumises on igale osalisele täpselt nii palju ruumi, et teemad ja inimesed võiksid avaneda oma täies veidruses ja ilus. Nagu heas teatris ja väikeses kogukonnas vahel ikka juhtub.

Tamperes valminud „Petroskoi” etendub märtsis Tallinnas, Pärnus ja Viljandis. Võsul küpsenud „köök” avaneb neil päevil Lahtis ja naaseb Eestisse suvel Baltoscandaliks. Lahtis esietendunud „Kullervot” mängitakse Eestis sügisel.