Palume end üles anda kõikvõimalikel eestvedajatel ja sädeinimestel. Motivatsioonikõne asemel analüüsime, mis on viinud suure osa Eesti rahvast letargiaseisundisse ja kust võiks leida kaduma läinud ühiskondliku agentsuse.

Elame turbulentsel ajal: Eesti majanduse käekäik tekitab muret, rääkimata sõjast Ukrainas, mille puhul ei paista liialt positiivset lõpplahendust, lisaks kübermaailmas varitsevad ohud jt globaalsed väljakutsed ning kuskil taamal kummitav kliimakriis. Kõik need hoomamatuna tunduvad probleemid panevad osa inimestest tundma, et tahaks pea teki alla pista, Netflixi või mõnda arvutimängu sukelduda ja end kuskile väljamõeldud maailma isoleerida. Sellisesse, kus kehtivad reeglid, mis pakuvad mingitki turvatunnet, ja kus on selge, kes on head, kes halvad. Teised tahavad midagi teha, aga ei oska kuskilt pihta hakata. Kolmandad on pahased, sest neile tundub, et ainult nemad tegutsevad ja kõik teised on ükskõiksed. Neljandad pendeldavad juba mainitud tegutsemisstrateegiate vahel – vahepeal kookonisse tõmmates, siis jälle raevukalt võitlusareenile sööstes.

Mis paneb inimesi ühiskonna hüvanguks tegutsema? Mis meid kodanikena lisaks sissetulekule (raha paneb rattad käima!) ja isiklikule heaolule veel tegudele motiveerib? Mis viib meid nii kaugele, et haarame ühiskondlike probleemide lahendamiseks ohjad? Püüdsime nendele küsimustele möödunud aastal nõustamisettevõttes Miltton ühiskondlikku sidusust ja indiviidi agentsust puudutava uuringuga vastuseid leida. Proovin muukida kogutud andmetele tuginedes lahti indiviidi ühiskondliku agentsuse mudeli.

Isiklik sütitab

Eestlaste lähiajaloost tuleb meelde üks sündmus, mis vallandas suuremat sorti kollektiivse tegutsemislaine – selleks oli sõja algus Ukrainas. Inimesed mobiliseerusid, et aidata Ukraina sõjapõgenikke, aga ka sõdureid rindel. Selline heatahtlikkus üllatas küllap kohati meid ennastki – varasema Süüria põgenikekriisist tekkinud ühiskondliku vastukaja pinnalt võis jääda eestlastest mulje kui mitte just kõige abivalmimast rahvast –, aga Nõukogude okupatsiooniga kaasnenud ajalooline trauma on jätkuvalt nii tugev, et muidu kohati külmade ja apaatsetena näivates eesti inimestes lahvatas tegutsemisleek. Samamoodi aktiveerusid meie lõunanaabrid ehk mõtteline Balti kett joonistus üle pika aja jälle tugevalt kokku. Ikka ühise rindena idanaabri vastu.

Uuringu järgi on ühiskondlikud meeleolud Eestis väga pessimistlikud: 74% vastanutest tunneb olukorra tõttu maailmas tugevaid negatiivseid emotsioone.

Samas kurdavad aktivistid, et eestlastele ei lähe piisavalt korda ei palestiinlaste, juba mainitud süürlaste ega ka näiteks tiibetlaste kannatused. Või, õigemini, need ei lähe korda piisavalt suurele hulgale eestlastest. Seda mõjutab kindlasti meie tähelepanu killustatus. Inforuumid, milles külg külje kõrval elades viibime, on erinevad. Tõsiseks peab iga inimene ikka neid muresid, mis on tema ihule lähemal ja millega tal on isiklik kokkupuude.

Nii ei pane ka imestama, et mainitud uuringu vastustes toodi kõige olulisemate valdkondadena, kus oodatakse Eestis muutuseid, välja majandus ja julgeolek. Sealjuures just sellises järjekorras (vastavalt 64% ja 52% vastanutest). Eesti Konjunktuuriinstituudi andmed näitavad, et Eesti majandusel läheb praegu võrreldes teiste Euroopa riikidega kehvemini – majanduslik ebavõrdsus suureneb ja rohkem on neid, kellel on toimetulekuraskusi. Kui enda ja oma lähedaste baasvajaduste täitmine on vaevarohke, on paraku keeruline tegeleda teiste abistamisega.

Õhus on pessimismi

Uuringu järgi on ühiskondlikud meeleolud Eestis väga pessimistlikud: 74% vastanutest tunneb olukorra tõttu maailmas tugevaid negatiivseid emotsioone, 69% arvab, et maailm liigub vales suunas, ning 68% ajab olukord maailmas meeleheitele. Ent kas pessimistlikud meeleolud ja ühiskondlik passiivsus käivad käsikäes?

Kui sina ei tegele ühiskondlike probleemidega, tegelevad ühiskondlikud probleemid sinuga.

Ühiskonnas suuremate muutuste esilekutsumiseks on vaja väga suurt ühist pingutust. Inimesed peavad olema valmis selle pingutuse nimel oma piiratud ressursse ohverdama. Kui suur osa inimestest on hõivatud peaasjalikult oma elementaarsete vajaduste rahuldamisega, ei jätku neil võimekust, et tegeleda suurte abstraktsetena näivate murede lahendamisega. Isegi kui need suured abstraktsed mured ongi inimese süvenevate probleemide allikaks. Parafraseerides tuntud ütlust: kui sina ei tegele ühiskondlike probleemidega, tegelevad ühiskondlikud probleemid sinuga. 

Uuringust selgub ühtlasi, et 56% vastanutest arvab, et lõhe individuaalsete valikute ja ühiskondlike probleemide lahenduste vahel on liiga suur, ning 63% usub, et tänapäeva ühiskonna probleeme ei ole võimalik mõjutada ilma ulatuslike struktuurimuutusteta näiteks majandussüsteemis.

Lihtsate lahenduste ihalus

Kerigem korraks aega umbes kolmkümmend viis aastat tagasi, kui Eesti riigi iseseisvuse taastamise nimel võeti ette hulljulgeid samme. Kuna usk omariiklusesse oli niivõrd suur, viidi kõiki ühiskonna tasandeid hõlmanud muutus raginaga ellu. Miks aga oleme praegu vajunud ühiskondlikult kohati letargiasse? Pahad asjad meie ümber juhtuvad ja tunneme nende ees justkui jõuetust. Vastus võib seisneda selles, et meil puudub laiemat ühiskonda kõnetav uus ja usutav narratiiv. Isegi kui praeguses süsteemis nähakse puudusi, on see senise kogemuse põhjal parim võimalikest. Vähemalt siseriiklik poliitiline retoorika on olnud seni laialdaselt selline, et eelistame olemasoleva süsteemi lammutamise asemel seda pigem peenhäälestada. Küllap see on ka õige, et vanasse kaevu ei tasu sülitada enne, kui uus on valmis. Aga samal ajal tundub, et seda uut kaevu puuritakse mh roheleppe kujul Euroopa Liidu tasandil juba mõnda aega suure hoolega – lihtsalt n-ö lihtinimesel (ja, mis seal salata, ka kohalikul reapoliitikul) on seda keeruline hoomata.

Kui mõelda nii, et igasugustel ühiskondlikel muutustel on alati tükid taga – see ongi asja mõte! –, tuleb samas teadvustada, et sellistes olukordades leidub alati neid, kes uute oludega ei kohane ja kes muutustest ei võida (isegi kui loosungid ütlevad, et kedagi ei jäeta maha). Kui inimene tajub, et muutused teevad tema elu halvemaks, tekivad ülekohtutunne ja pahameel, mis sillutavad teed Aivo Petersoni sugustele meestele metsast, õigemini öeldes meestele (aga ka naistele) sotsiaalmeediast. Nagu detsembri alguses Rumeenia presidendivalimiste esimeses voorus ootamatult pildile ilmunud „natsikarva putinistiks” tituleeritud Călin Georgescu. Ehk see pole ainult kohalik mure.

Traagiline on mõelda, et muutuste ellukutsumiseks peavad kliimamuutustest tulenevad kannatused ja ohverdused hakkama ületama ebamugavusi, mis kaasnevad kliimameetmetega.

Kui räägime parasjagu Eesti inimese jaoks kõige pakilisemast probleemist, milleks on majandusliku toimetuleku halvenemine, siis paljud näevad ainsa võimalusena oma meelsust näidata protestihääle andmist poliitikule, kes lubab selles kaoses korra majja lüüa. Seda peegeldab ka uuringust selgunud tõsiasi, et pisut enam kui pool vastajaist ootab ühiskondlike probleemide lahendamist eelkõige poliitikutelt. Kõva käega juhtide esiletõus peegeldab sedasama igatsust, aidates selgitada populistlike poliitikute populaarsust kõikjal Lääne ühiskondades. 

Paraku jäävad Orbánite ja Trumpide käed nende teemadega otsustavalt tegelemiseks lühikeseks. Nad saavad lubada oma valijatele ainult enda väljamõeldud probleemidele vastuste pakkumist. Lääne ühiskondade suured väljakutsed, mis vajavad tegelikult lahendamist, on komplekssed ja väljuvad tihtipeale rahvusriigi mõjuväljast, eeldades sageli pikaajalist rahvusvahelist koostööd ja kokkuleppeid. Ühesõnaga, igav. See ei kõneta populistide valijat, nii et nn suured isakesed on sageli esimesed, kes nendest kokkulepetest väljuvad ja neile vastu töötavad.

Kui põigata siit korraks kliimakriisi lahendamise valemi juurde, siis võib järeldada, et enne ei hakka Eesti ühiskonnas kardetavasti midagi struktuurselt paremuse poole liikuma, kui pole kriitilist massi, kellele kliimamuutused põhjustavad kannatusi. Praegu on ühiskonnas rohkem neid, kes tunnetavad, et nad kannatavad kliimameetmete pärast. Ennekõike tajutakse kannatusena maksude maksmist (meenutagem aplaavat automaksu ümber) või kurdetakse saamata jäänud tulu pärast, nt kui looduskaitse eesmärgil piiratakse majandustegevust. Kliimakriisi ennast ei nähta vahetu probleemina. Traagiline on mõelda, et muutuste ellukutsumiseks peavad kliimamuutustest tulenevad kannatused ja ohverdused hakkama ületama ebamugavusi, mis kaasnevad kliimameetmetega.

Käivitajate kannul

Kuidas on siiski lood indiviidi isikliku agentsusega? Uuringu tulemustesse kiigates näeme, et kaheldakse oma oskustes olla mõjus. Niisamuti arvatakse, et süsteeme ei tunta piisavalt, et mõju avaldada. Vaid 7% vastanutest peab ennast aktiivseteks käivitajateks, kellel on olemas vastavad teadmised ja oskused. Kas seda on palju või vähe? 

Mida kõrgem on inimese haridustase, seda rohkem kutsub tulevikule mõtlemine temas esile positiivseid emotsioone ning nähakse võimalusi ja tuntakse entusiasmi.

Seda numbrit Everett Rogersi innovatsiooni omaksvõtu kõveraga kõrvutades ei tundu selline suurusjärk üllatav. Uuenduste leviku puhul ongi ühiskonnas entusiaste ja visionääre alati kõvasti vähem (ca 15%) kui teisi – nimetagem neid pragmaatikuteks, konservatiivideks ja skeptikuteks. See ei tähenda, et ühiskondlikke muutusi ei toimu – need võtavad lihtsalt kauem aega ning nõuavad aktiivgruppidelt tohutult energiat ja ennastsalgavat tööd, kuniks inimesed hakkavad tasahilju kaasa tulema ja n-ö varasemast ebanormaalsusest saab uus normaalsus. 

Isegi kui eestvedaja roll tekitab paljudes Eesti inimestes kõhklusi, siis kogukondlikkus liidab ja neile annavad uuringu kohaselt lootust ligimeste heatahtlikkus ja ühised ettevõtmised. Inimestele on oluline nende kogukond pere, töökaaslaste või mõne muu kollektiivi kujul, nii et ei maksa alahinnata hoogtöö korras ettevõetavaid ühistegevusi, nagu „Teeme ära!” talgupäevad või ka EKREIKE valitsuse vastane liikumine Kõigi Eesti.

Vajame sotsiaalset sidusust

Uuringu järgi on 69% vastanutest pigem või väga nõus väitega, et inimesed peaksid ühiskondlike probleemide lahendamiseks rohkem ära tegema, ning 53% usub, et nad saavad aidata oma valikutega kaasa paremale tulevikule. Eestlastele annavad lootust paremaks tulevikuks haridus ja teadmiste kasv, teadusuuringute ja teaduse suurem väärtustamine, majanduskasv, poliitiliste otsuste tegemise läbipaistvus ja vaba meedia, aga ka tehnoloogiline areng ja innovatsioon. Mida kõrgem on inimese haridustase, seda rohkem kutsub tulevikule mõtlemine temas esile positiivseid emotsioone ning nähakse võimalusi ja tuntakse entusiasmi.

Kõige optimistlikumad on peamiselt Reformierakonna, aga ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Eesti 200 valijad. Neil on selleks ka põhjust, sest nemad on Eestis tehtud reformide puhul peamised võitjad. Kahtlemata tekitab see ka suuremat usaldust institutsioonide ja nende elluviidavate poliitikate vastu. Nende seas on rohkem neid, kes usuvad, et ühiskondlikud probleemid on lahendatavad, ja seda toetab ka asjaolu, et Reformierakonna ja SDE valijad peavad end kõige sagedamini käivitajateks, kes oskavad olla mõjusad ja tunnevad süsteeme, mille kaudu mõju avaldada (vastavalt 19% ja 22%). Nii ei pane sugugi imestama, et ka Eesti ühiskond on rohkem nende erakondade ja maailmavaadete nägu ja tegu – nemad on olnud kõnetavate narratiivide loomisel kahtlemata edukamad kui ülejäänud.

Mida avatum, sallivam, võrdseid võimalusi ja sotsiaalset osalust väärtustavam on ühiskond, seda suuremad on indiviidi võimalused aktiivseks eneseteostuseks. 

OSKA uuringuprogrammis on välja toodud, et enamikus ELi liikmesriikides on ebavõrdsus suurenenud ja see tekitab probleeme nii majanduskasvu jätkusuutlikkuse kui ka sotsiaalse sidususe seisukohast, eriti kui ebavõrdsuse kõrge tase tuleneb vaesuses elavate inimeste suuremast arvust. Samas rõhutatakse, et sotsiaalsel sidususel on positiivne mõju majanduskasvule ning et kõrgema sotsiaalse sidususe tasemega riigid on ühtlasi innovaatilisemad, konkurentsivõimelisemad ja paremate sotsiaalse arengu näitajatega. Ent sellel on mõju ka üksikisikule: mida avatum, sallivam, võrdseid võimalusi ja sotsiaalset osalust väärtustavam on ühiskond, seda suuremad on indiviidi võimalused aktiivseks eneseteostuseks. 

Niisiis sõltub meie edasine helge tulevik suuresti sellest, kuidas meil õnnestub oma ühiskondlikku sidusust jätkuvalt säilitada – kas hoiame keerulistes majandusoludes neid, kellel on kõige raskem, või kas meie haridussüsteem loob võrdseid võimalusi. Vaadakem, et kärpekäärid ei hammustaks sealt, kus võivad vaikselt, aga visalt rebenema hakata meie vabadus ja demokraatlik ühiskonnakorraldus.

Helen Tammemäe toetab avaliku ja erasektori organisatsioone, et neid juhitaks jätkusuutlikult ning ühiskonna ja elukeskkonna ees vastutustundlikult.