Nendel valimistel pole põhiküsimus see, kas Reformierakond või Keskerakond? Oluline on hoopis endisaegsete dogmade kõrvalelükkamine ning kinnikiilunud poliitikate taasavamine, leiab politoloog Ott Lumi. Pea iga erakonna nimekirjast võib leida selleks suutelisi kandidaate.

Viimasel ajal on korratud mantrana president Toomas Hendrik Ilvese fraasi: „Mis on toonud meid siia, ei vii meid enam edasi.” 1. märtsil toimuvatel Riigikogu valimistel on kõigil võimalus valida, millist teed mööda Eesti peaks nelja aasta jooksul edasi liikuma. Erakonnad on Ilvese sõnumist osalt kinni haaranud, tutvustades radikaalseid riigireformiplaane või värvates oma ridadesse värskeid nägusid.

Kummati jääb viimane otsustav samm muutuste teel poolikuks, sest endiselt kammitsevad Eesti poliitikat vanad antipaatiad, mis tõrjuvad paraku ühte vähemusgruppi otsustusprotsessist eemale. Ott Lumi loodab, et põlvkonnavahetus poliitilise eliidi seas päädib lõpuks kehtivate dogmade kõrvalelükkamisega, sest isegi pealtnäha külmutatud poliitikavaldkondades võivad need valimised tuua positiivse pöörde.

Üha rohkem räägitakse poliitikas põlvkonnavahetusest. Vanad dinosaurused on lavalt lahkunud: Ansip on Brüsselis, Kallase asemel sai peaministriks Rõivas, Laar on taandunud, sotside seas muutub üha mõjukamaks Ossinovski. Kas põlvkonnavahetus on tinginud ka poliitikavahetuse?

Põlvkonnavahetust ei saa üle müstifitseerida, öeldes, et inimeste vahetumisega toimub murrang hoiakutes. Parteisüsteemid taastoodavad suhteliselt sarnast eliiti, sõltumata sellest, mis on inimeste sünniaasta. Samas on selge see, et muudatused toimuvad lähtuvalt iga põlvkonna eripärast ja prioriteetidest, üldiselt ka sellest väärtusruumist, kus inimesed on kasvanud. Põlvkonnavahetusega võiks seostuda näiteks see, et väheneb dogmaatilisus partnerite valikul, mida me oleme näinud Eesti poliitikas tulenevalt 90ndate murranguliste sündmuste ajal tekkinud sümpaatiatest ja antipaatiatest. Samas, hoolimata sellest, et kolm parlamendierakonda lähevad valimistele vastu uue põlvkonna poliitikute juhtimisel, välistavad kõik ikkagi koostöö Keskerakonnaga. Siin eksisteerivad pooltoonid.

Kas ka kooseluseadus on põlvkonnavahetuse kaudne tulem?

Kui me räägime Reformierakonnast, siis mingites poliitika lõikudes tahab erakond olla väga selgelt moodsam ja kaasaegsem. Soovitakse Ansipi ajaga võrreldes ennast uuesti defineerida.

Reformierakonna puhul on kutsunud muutusi esile valijate rahulolematus. Nelja valitsuses oldud aasta jooksul on Reformierakonda räsinud mitmed skandaalid. Tundub, et neist on suudetud terve nahaga välja tulla.

Reformierakond oli aastatel 2011–2013 erinevate skandaalide tõttu väga tugeva avaliku surve all, mille tulemusena kasvas ka erakonna liikmete nõudlikkus parteijuhtide tegevuse suhtes. Mulle näib, et see ei mõjutanud mitte ainult Reformierakonda, vaid ka teisi parteisid. Samas ma ei ütleks, et Reformierakonna väljatulek surve alt oli seotud mingi teadliku põhimõttelise uuenemisega. Kui Ansipi lahkumine välja arvata, siis erakonna sisulised juhid on laias laastus samad. Reformierakonna reitingule ei ole skandaalid mõjunud eeskätt seetõttu, et paljudel nende valijatel pole reaalset muud valikut. IRL pole kasvanud jõuks, kes pakuks väga tõsist ja atraktiivset alternatiivi.

Samas, kui vaadata Reformierakonna valimiseelseid käike, siis nad on võtnud teemasid järjest üle just IRLi programmist.

Julgeolekukaardi laualelöömine oli kindlasti teadlik katse IRLilt nendel valimistel platvorm ära võtta ja see on ka tegelikult õnnestunud.

Kui tulla korraks tagasi valimistevahelisel perioodil aset leidnud poliitskandaalide juurde, siis vahepeal räägiti, et enam pole võimalik jagada Eesti erakondi mustadeks ja valgeteks jõududeks. Ometi tundub jätkuvalt, et Keskerakond on tunduvalt mustema renomeega kui teised. Kas Keskerakonnaga hirmutamine on õigustatud?

Vahepeal tundus, et Savisaarega hirmutamine hakkab oma aktuaalsust minetama. Ennekõike seetõttu, et peaaegu kõigil teistel parlamendierakondadel on olnud oma skandaale, misjärel võib küsida, kus on nende ausus ja eetilisus? Samas, eriti nende valimiste kontekstist lähtuvalt, pole küsimus mitte niivõrd ausas valitsemises kuivõrd rahvuslikus julgeolekus. See tõukab erakondi palju tugevamalt Keskerakonnaga koostööst eemale kui erinevad käitumisprintsiibid. Reformierakond ega teised parteid ei välista koostööd Keskerakonnaga korruptsiooni tõttu, vaid julgeolekust lähtuvalt, ja see veelahe on palju põhimõttelisem.

Hiljuti tuli uudis, et ükski suurem erakond ei soostu Keskerakonnaga pärast valimisi koostööd tegema, olgu nende peaministrikandidaadiks Savisaar või keegi teine. Mida see Eesti poliitika ja ühiskonna jaoks tähendab, et üks erakond on riigi juhtimisest aastateks täielikult kõrvale tõrjutud?

Ühiskondlikust aspektist pole see kindlasti positiivne. Vene keelt kõnelevate valijate jaoks tähendab see seda, et vähemalt esindusdemokraatia mõttes on nad ühiskonnast isoleeritud. Nende hääl ei pääse suure tõenäosusega olulisi otsuseid mõjutama. Teisalt ei saa ülejäänud kolme suurerakonda seepärast ka hukka mõista, sest loobumine koalitsioonist Keskerakonnaga on nende puhul väärtustel põhinev seisukoht. Kui varem räägiti, et koalitsiooni ei tehta ainult Savisaarega, siis nüüd peetakse juba silmas Keskerakonda tervikuna. Parteijuhtide viimaste avalduste valguses võib ka spekuleerida taktikaliste käikude üle, sest see tähendab näiteks seda, et isegi kui matemaatiliselt oleks võimalik kõikide erakondade ühisrinne Reformierakonna vastu, ei ole see võimalik teoreetiliselt.

Mis te arvate, kas need on viimased Riigikogu valimised, millele Edgar Savisaar läheb vastu Keskerakonna peaministrikandidaadina?

Ma arvan, et see pole politoloogiline, vaid bioloogiline küsimus. Edgar Savisaar on Keskerakonnas lihtsalt nii mütoloogiline isik. Me oleme näinud varasemalt katseid, kus erakonnakaaslased on üritanud Savisaarele kinnast heita ja temaga debateerida, kuid need on lõppenud teistele osapooltele ühemõtteliselt halvasti. Ma ei näe, et Keskerakonnas midagi muutuks. Selle erakonna trend on jätkuv: toetusbaas muutub üha rohkem vene valijaskonna põhiseks. Küsimus on selles, kas teistel erakondadel õnnestub vene valijat Savisaare käest üle võtta. Sotsid liiguvad siin õiges suunas, sest nende toetus venelaste seas kasvab. Aga Keskerakond sellest ei muutu. Vastupidi, mida rohkem sotsid vene valijat Keskerakonna käest üle võtavad, seda ekstreemsemaks läheb Keskerakond vene vähemuse kaitsmisel.

Vene vähemusega seoses on ilmnenud nendel valimistel veel üks huvitav tendents: mitmed vene päritolu avaliku elu tegelased on astunud parteisse ja seejuures mitte Keskerakonda. Üks neist on suisa IRLi esinumber Eesti suuruselt teises valimisringkonnas. Kas sellest võiks järeldada, et erakonnad muutuvad venemeelsemaks juhul, kui rahvas seda valimistel toetab?

Erakonnad ei muutu sellest tingimata venemeelsemaks. Kui me vaatame IRLi, siis Viktoria Ladõnskaja on võtnud omaks erakonna rahvuskeskse retoorika. Ladõnskaja ja Deniss Boroditši tulemused on väga märgilise tähendusega: milline on vene kogukonna poliitiline hinnang vene inimesele, kes läheb oma poliitikat ajama poliitilise jõu ridades, mille toetus vene valijate seas on tervikuna marginaalne? Üllatav oleks, kui valijate vastuvõtt neile kandidaatidele oleks väga soe. Tervikuna on see siiski väga positiivne trend, et pärast pronkssõdurit on lisaks sotsidele ka IRL ja Reformierakond vene suunal tegutsema ja sealt kogukonnast arvamusliidreid värbama hakanud. Ma tahaks loota, et erakonnad seda lusikat pärast valimisi nurka ei viska, kui saabuvad esimesed tagasilöögid.

Samas on vene vähemuse küsimus siiski väga hell teema, mida kasutatakse jätkuvalt valimistel erinevate kogukondade vastandamiseks. Kui tõenäoline on, et Eesti kodakondsuspoliitika muutub järgmise nelja aasta jooksul paindlikumaks?

See on poliitikavaldkond, mis on pigem kinni külmunud. Just rahvusvahelise julgeolekuolukorra tõttu on ükskõik millisel poliitilisel jõul nendel teemadel väga raske mingit mõistlikku debatti pidada. Uute vene taustaga inimeste tulemine poliitikasse loob vähemalt võimaluse selleks, et kõnetada vene kogukonda läbi poliitspektri eri osade. Lähiaastatel võivad üksteist mõjutama hakata rände- ja integratsioonipoliitika ja siis võib kerkida esile küsimus, kas me ei peaks uusimmigrantidega tegelemise asemel esmalt senisest enam juba siin elavate mitte-eestlaste kogukonnale tähelepanu pöörama? See aga ei ole kindlasti veel järgmise nelja aasta põhiteema.

Möödunud parlamendivalimised olid märgilised ka seetõttu, et Riigikogusse jõudis kõigest neli erakonda. Taasiseseisvumise järel pole see number kunagi nii madal olnud ja see on ka valijates pahameelt tekitanud. Räägitakse parteisüsteemi lõplikust konsolideerumisest ja kartellistumisest. Kas tegu on kõigest hetkelise stabiilsusmomendiga või olemegi jõudnud nelja erakonna ajastusse, sest ka tänavustel valimistel väiksematele parteidele suurt edu ei ennustata? Tõsi küll, päris viimased küsitlused näitavad paranemismärke.

Kesk- ja Ida-Euroopa riikides näeme mustrit, kus viimase kümne aastaga on toimunud väga kiire parteisüsteemi institutsionaliseerumine, mis tähendab omakorda, et parlamendis esindatud erakondade arv väheneb nagu ka kõikumised parteide toetusnumbrites. Küsimus on selles, kas see on jääv nähtus või mitte. Hästi palju sõltub siin sellest, kuidas parlamendi suured jõud suudavad ühiskonnas objektiivselt selle trendi vastu olevaid meeleolusid hallata ja suunata. Kas nad suudavad institutsionaliseerumisele vastukaaluks avada poliitikaprotsessi vabakondadele? Kas nad suudavad pikemas perspektiivis oma erakonnasiseseid protsesse avatumaks muuta? Ühiskonna jaoks on stabiliseerunud ja institutsionaliseerunud parteimaastik tervikuna efektiivne, sest see toob kaasa pikaaegsed valitsused. Loomulikult on siin omad negatiivsed kõrvalnähud, nagu suletus. Küsimus on selles, kuhu see tasakaalupunkt lõpuks tekib. Ma arvan, et olemuslikult on mingi stabiilsuspunkt juba tekkinud, kuid me näeme ka edaspidi katseid seda süsteemi murda.

Möödunud valimiste järel tekkis hetk, kui erakonnad üritasid veelgi enam oma võimu tsementeerida, kui meenutame näiteks DASAde loomise katset. Sel hetkel reageeris ühiskond väga valulikult ja nüüdseks näeme, et parteid on püüdnud nende signaalidega arvestada.

Kindlasti on erakonnad pidanud selle survega leppima. Kui me vaatame kodanikuühiskonna poliitikas osalemise ambitsioone, siis selge on see, et see pole suunatud a priori parteipoliitiliste jõujoonte ümbermängimisele, vaid oma poliitilist aktiivsust mõtestatakse seeläbi, et tahetakse tegeleda poliitikaga poliitikaväliselt. Surve poliitikat avatumaks muuta – vaadata üle rahastamist ja valimiskünniseid – on jätkuvalt olemas. Mulle tundub, et erakonnad lähevad pigem nende meeleoludega kaasa, sest vastuvoolu ujuda pole eriti intelligentne.

Kui peaks juhtuma, et mõni väikepartei pääseb parlamenti, siis kuivõrd on viie või seitsme saadikuga vähemusfraktsioonist riigikogus praegust jõudude vahekorda arvestades üldse mingit kasu? Roheliste hääli ju põhimõtteliselt osteti viis-kuus aastat tagasi.

Kui tuleb sisse üks uus jõud, siis see avardab parlamendi kombinatoorika võimalust suurel määral. Kui Vabaerakond pääseks sisse, oleks väga keeruline jätta sellist poliitilist mandaati opositsiooni. See tähendab, et meil oleks üle pika aja kolmeparteiline koalitsioon. Need on hoopis teistsugused valitsused, mis muudavad poliitika olemust. Teisalt on see oluline seepärast, et kohustab alternatiivi esindavat poliitilist jõudu näitama, et suudetakse teistsugust poliitikat teha. Roheliste puhul me nägime, et oma aadete kohaselt valitseda pole sugugi kerge. Minevikus nägime seda ka Res Publica näitel.

Mitmed politoloogid on Vabaerakonna ja Rahva Ühtsuse Erakonna suhtes skeptilised, sest nad positsioneeruvad skaalal parem-vasak sinna, kus on juba mitmed suuremad erakonnad ees. Samas koguvad Euroopas üha rohkem toetust vasakradikaalid (Syriza) ja paremradikaalid (Rahvusrinne). Miks Eestis selliseid parteisid ei eksisteeri või miks nad populaarsed pole?

EKRE platseerub Eesti mõistes siiski paremradikaalide nišši. Euroopa seisukohalt pole tegemist teab mis radikaalse parteiga, aga olemuselt paigutub EKRE siiski paremasse äärde. Seda tüüpi erakondade nišš võib teatud määral laieneda, mida aktuaalsemaks muutub immigratsiooni temaatika. Samuti on EKRE olnud pikalt Euroopa Liidu vastane ja teatavasti muutub Eesti 2020. aastal netokasu saajast netomaksjaks, mis tähendab seda, et EKRE nišš kahtlemata laieneb lähiaastatel. Vasakule äärele pole tõepoolest tekkinud jõudu, mis seda kataks. Ühest selgitust sellele pole: ühest küljest on sotsidel õnnestunud hoida seda tüüpi valijaid praegu enda lähedal, kuid kui nad peaksid pikemat aega valitsusvastutust kandma ning Keskerakond muutub etnilisel baasil põhinevaks parteiks, siis ma usun, et see nišš kindlasti kasvab. Täna me näeme uute parteide puhul Eestis seda klassikalist dominantset joont, et teeme teisiti, ausamalt, läbipaistvamalt.

Valimiste eel on Reformierakond kerkinud taas kõige populaarsemaks parteiks Eestis. Eksperdid kasutavad oravatest rääkides aga üha sagedamini mõistet poliittehnoloogia. Seletage lugejale, mida see endast kujutab ning kas ja kuidas see on ohtlik?

Oskusliku poliittehnoloogia all mõistetakse seda, kui poliitiline jõud ei tegele enam ühiskonna pikemaajaliste sihtidega ja tema jaoks pole enam tähtis poliitika ideoloogiline pool, vaid keskendutakse taktikalisele meediasurfamisele. Mängides sihtrühmi üksteise vastu, maksimeeritakse enda poliitilist kapitali. Reformierakond on olnud poliittehnoloogiliselt alati väga võimekas: nad on suutnud panna meedia alati rääkima neist teemadest, mis on nende agenda seisukohast olulised. Lisaks on meil nüüd noor peaminister, kes on vägagi keskendunud sellele, kuidas olla nähtav sotsiaalmeedias. Poliittehnoloogilisus iseenesest pole midagi ohtlikku, seda leidub igal pool maailmas. Küsimus on tõesti selles, kui mingil hetkel tekib arusaam, et ühiskonna ees seisvaid strateegilisi ja sisulisi küsimusi on võimalik täielikult eirata. Siis see muutub ohtlikuks. See viib ühiskonna ebaadekvaatsetele radadele. Mina poliittehnoloogilisust Reformierakonna suurte pattude nimekirja ei asetaks. Nad ei eristu selles osas väga teistest erakondadest. Poliitika on tervikuna väga poliittehnoloogiline ja me võime seda näha kõikide parlamendierakondade puhul. Näiteks IRLi sotsioloogiast lähtuvad kampaaniameetodid ja sotside puhul eri sõnumite kultiveerimine erinevates keelekogukondades.

Reformierakonna tänavune kampaanialause „Kindlalt edasi!” viitab rohkem konservatiivsusele kui reformimeelsusele. Kas suurte reformide aeg on nüüdseks ümber saanud? Või juhivad meid poliitikud, kes ei julge neid lihtsalt teoks teha?

Reformierakonna hüüdlausete ideoloogia on olnud samasugune viimased kümme aastat: „Ole meiega. Meiega on stabiilsus tagatud.” Kui me loeme Reformierakonna programmi, siis ega seal tõepoolest mingeid suuri ja radikaalseid muudatusi kavas ei ole. Erakond ise on põhjendanud seda avalikkuses umbes nii, et sõja ajal ei hakata riiki pöörama. Aga taas, ma ei eristaks Reformierakonda olulisel määral teistest. Siin väljendub laiem vastuolu poliitkogukonna ja teiste ühiskonnagruppide vahel, kes nõuavad väga selgelt radikaalseid muudatusi, nagu haldusreform ja riigi keskaparatuuri korrastamine. Parteid on kvaasi-riigiametistunud, mida iseloomustab tasa ja targu mentaliteet. Poliitsektoris ei ole näha siirast kaasaminekut ühiskonnas leiduvate reformimeeleoludega. Näiteks riigireformi algatusi on tulnud mitmetelt organisatsioonidelt ja kõneisikutelt, parteide programmides on need mõtted küll fassaadina kirjas, kuid on raske uskuda, et koalitsioonikõnelused radikaalsete riigihaldusteemade ümber koonduksid.

Mul on tunne, et kõige suurem pidur on siin Reformierakond. Teised parteid on vähemalt oma programmides palju julgemalt nende ideedega kaasa läinud.

Reformierakonna alalhoidlikkus on seotud sellega, et nad on muutunud klassikaliseks võimuerakonnaks. Nende poliitiline mõtlemine on ajaga apolitiseerunud, kuna nad töötavad külg külje kõrval riigiametnikega. Visioonipõhine lähenemine pole nende poliitilises mõtlemises seega praegu keskne.

Samas on nende valimiste eel läinud lahti Eesti uue suure narratiivi või visiooni otsimine. Mulle tundub, et väga palju mõttetööd selles osas, millise kursi Eesti tulevikus võtab, pole erakonnad tänavu teinud. Kuidas seni välja käidud narratiividesse suhtuda?

Ühiskonna jaoks on see olnud kahtlemata oluline teema. Samas on püütud uut narratiivi sõnastada juba viimased 7–10 aastat ja selle tegevuse viljakus on muutunud juba pehmelt öeldes küsitavaks. Juba enne eelmisi parlamendivalimisi ei möödunud päevagi, kui Tallinna kesklinnas poleks peetud mõnda visioonikonverentsi. Eks poliitikud tunnetavad, et selle järele on endiselt nõudlust.

Mida Eesti praegu ikkagi vajab? Samal kursil jätkamist? Vasakpööret?

See vastus pole minu jaoks olemuslikult parteipoliitiline. Näiteks seesama poliitika muutumine visioonipõhisemaks oleks oluline ja seda mitte müstilise narratiivi otsimise mõttes, vaid igapäevast poliitilist juhtimist teostades. Maksumaksjate ja kodanikena ei vaja me esindusdemokraatias poliitikuid, kes on pelgalt oskuslikud avaliku halduse mänedžerid. Ühiskond vajab, et poliitikutel oleks piisavalt võimekust ja suutlikkust lükata teatud endisaegsed dogmad kõrvale ja alustada puhtalt lehelt. See on tulevaste poliitiliste liidrite väljakutse.