Kujutame nüüd ette, et valimised on nagu muusika- või filmifestival. Igal sellisel festivalil on peaesinejad, kuid on ka põnevad uued tulijad. Nendele paneb Müürilehe toimetus tavaliselt festivali eel kõrva peale ja soovitab neid kuulama minna. Tegime valimistega samamoodi.

Järgnevad kaheksa kandidaati on kui sõõm värsket õhku kopitanud poliitväljal. Kaks neist on vene nimega, pooled on naised, kõige noorem on sündinud päeval, mil taastati Eesti Vabariik. Need kandidaadid on veetnud peaaegu kogu oma teadliku elu vabas Eestis. Kas mäletate Obama plakatit kirjaga „Hope”? Nemad ongi nendel valimistel Eesti lootus, kellega tehtud usutlused ilmuvad järgneva kuu aja jooksul Müürilehe veebiväljaandes.

Neid iseloomustab üks tunnusjoon: tundub, nagu nad oleksid vales keskkonnas. Kas venelane on sattunud põlisrahva sekka, intellektuaal eksinud ära klounide keskele, majandusinimene võtnud istet semiootiku kõrval või protestija vahetanud leeri. Usun, et see pakub kõigile asjaosalistele positiivset väljakutset. Valijatena võiks meie eesmärk olla selliseid poliitilisi kümblusprogramme toetada.

Viktoria Ladõnskaja

Valge laev on lõpuks Lasnamäel maabunud. Vähemalt IRLi jaoks. Millal jõudis IRLi või selle eellase Isamaaliidu ridades viimati parlamenti mõni vene nimega kandidaat? Ladõnskaja on loomas pretsedenti, mille õnnestumise korral võiks Andreste, Toomaste, Tiinade, Marguste ja Katrinite sekka (IRLi liikmete kõige sagedamini esinevad eesnimed) eksida ära ka rohkem Tatjanasid, Svetlanasid, Vladimireid ja Aleksandreid. Olukord, kus Eesti parteimaastik on nii liikmes- kui valijaskonna poolest etniliselt ära jaotatud, üksnes taastoodab lõhesid ühiskonnas. Nüüd on aga venelastel oma saadik IRLis. Parafraseerides anonüümset blogijat NO99 lehel: „Millal see juhtus?” See ei olegi veel juhtunud. Kõik võib veel lõppeda halvasti. Venelased võivad libistada vanast harjumusest pilgu valimisjaoskonnas üle IRLi valimisnimekirjast ja Tiinad ning Andresed võõristada neid aastakümneid rõhunud vähemusgrupi saadikut.

Ladõnskaja, kelle perekonnanimi tähendab poola keeles muide rahu ja harmooniat, võiks olla kahe kogukonna lepitaja, vahemees, kui soovite. Või siis IRLi oma kapo, kes kutsub Lasnamäe venelasi kohvile. Ilmselgelt on Andreste ja Tiinade jaoks venelased mingi müstiline inimgrupp, kes muutuvad mõistetavamaks alles Eesti passi, vabandust, keele omandamise järel. Kui Ladõnskaja kandideerimine midagi muud kaasa ei too, siis vähemalt regulaarsed IRLi kohviõhtud, mille käigus Viktoria lahkab Andreste ja Tiinadega vene hinge ning loetakse koos Puškinit ja Lermontovi, võiksid selle tulemusena küll tekkida. Või siis väljasõidud Sinimägede kõrval ka näiteks Sillamäele. Ei ole üldse palju kaugemal ja häda korral võib mõne sisserändaja poja giidiks kaubelda.

Intervjuu Viktoria Ladõnskajaga ilmub Müürilehe veebiväljaandes 10. veebruaril.

Siim Tuisk ja Gea Kangilaski

Kas tead neid tüüpe, kes 2012. aasta alguses ACTA meeleavalduse korraldasid? Või sama aasta lõpus valeliku poliitika vastu protesteerisid? Need tüübid on nüüd päris-pärispoliitikas. Trajektoor oli selge: vahepeal kutsuti nad jääkeldrisse, siis üritasid nad laulukaare all mingit parlamendi alternatiivi organiseerida ja möödunud aastal jõuti juba Toompeale. Lilledega ja puha. Rääkimata sellest, et mõni agaram on ennast juba kohaliku tasandi esinduskogus sisse seadnud. Väkk! Milleks lörtsida rahva siirast protestitahet?

Midagi peab olema Eesti poliitikas vähem kui kolme aastaga tõsiselt muutunud, kui äsja tänavatel meelt avaldanud seltskond on ühinenud nendega, kelle vastu algselt protestiti. Või ollakse lihtsalt jõutud arusaamale, et tööjaotus „meie tänaval, nemad parlamendis” mingit sisulist muutust endaga kaasa ei too.

Vanad võitluskaaslased ei tohi Siimu ja Gea ümbert nüüd mitte mingi hinna eest ära kaduda. Nad peavad olema kohal, juhuks kui normaalsed inimesed hakkavad ühtäkki ajama päris-pärispoliitiku juttu. Siis tuleb neile lajatada. Verbaalselt. Kui asi läheb liiga poliitkorrektseks, tuleb nad kinni siduda ja viia Veljestosse, normaalsete poliitaktivistide kasvulavale. Panna nad ruumi, kus ripub taiese „Vabadus ja Vabakund” repro, ning alustada ülekuulamisega. Kõige parem oleks, kui Toompea parklas seisaks konstantselt Gea ja Siimu aatekaaslase Silver Meikari kampaaniabuss, mille katusel mängiks Tarmo Jüristo ukulelet, meelitades Gead ja Siimu tagasi normaalsete inimeste rüppe. Teadke, inimestel on teie pärast hirm.

Intervjuu Siim Tuisu ja Gea Kangilaskiga ilmub Müürilehe veebiväljaandes 7. veebruaril.

Taavi Rõivas

Taavi Rõivas ja Eesti poliitika tulevikulootus? See peab ju olema mingi nali. Rõivas on olevik – või on seda hoopis Taavi Rosimannus? Meedia hinnangul kummitab Reformierakonda endiselt tagatoa spinndoktorite mõjukus. Äripäeva aasta mõjukaim inimene polnud mitte Taavi Rõivas, vaid Rain Rosimannus. Ka Kristen Michal on valge kampsuni nurka visanud ja comeback’i tegemas. Mõjuvõimsa poistebändi kolmas liige on augustatud kondoomipaki kohale riigilipu heisanud Kalev Lillo.

Rõivase ülesanne on konkreetne: ta peab esmalt ise selle troika mõjuvõimu alt pääsema, seejärel päästma Reformierakonna ja lõpuks ka Eesti rahva. See ülesanne pole kergete killast. Rõivas on siin, sest tema on suure tõenäosusega inimene, kes peab pärast 1. märtsi valitsuse moodustama. On suur vahe, kas ta kutsub ministritoolile Jürgen Ligi või Maris Lauri. Kas ta valib Urve Tiiduse või Heidy Purga? Kas koalitsiooniläbirääkimistel on jälle platsis Rain? Kas ta edutab Michalit? Kas ta näitab venekeelsele valijaskonnale sinimustvalget trääsa?

Sotsiaalmeedia oskusliku kasutamise poolest president Ilvesele kandadele astunud Rõivas võib küll vallata poliittehnoloogilisi nippe, kuid Twitteri avangardi ta veel ei kuulu. Ideed on tagurlikud, sümbolid kulunud. Kindlust võisid tõepoolest vajada pensionärid, kellele Andrus Ansip europarlamendi valimiste reklaamklipis oma topeltgarantii andis. Kui aga Taavi Rõivas peaks mõne Y-generatsiooni esindajaga lifti sattuma, kas ta siis suudaks neile mõnda paeluvat suurt narratiivi pakkuda?

Intervjuu Taavi Rõivasega ilmub Müürilehe veebiväljaandes 12. veebruaril.

Oudekki Loone

Kes loeb ZA/UMi või Nihilisti, see teab, et Kreekas on võimul kommunistid ja õige revolutsionäär valib Eestis Keskerakonna. Millal muutus Keskerakonna toetamine popiks? Ilmselt millalgi jääkeldri ja Rahvakogu järellainetuse tulemusena, kui mitmed kodanikualgatuse toetajad nägid, et anarhia tänavatel kanaliseeritakse kiiresti mingisse turvalisse osalusdemokraatia deviisi all tehtavasse protsessi.

Vasakpoolsete intellektuaalide jaoks oli tol hetkel kolm võimalust: liituda sotsidega, luua uus poliitiline jõud või astuda Keskerakonda. Kuna sotsid olid liiga pehmod ja uued jõud lagunevad Eestis kiiresti, langes valik loomulikult viimasele. Kui ülejäänud vasakpoolsete näol sai Savisaar endale suurepärased õukonnakirjanikud, siis Oudekki Loone viis oma naha päriselt turule.

Keskerakonna konkurendid ilmselt päris täpselt veel ei adu, millise talendi Savisaar oma ridadesse sai. Tõepoolest, Oudekki on, tsiteerides Martin Luigat, „konkreetse visiooniga halastamatu ning analüütiline mõistus”. Ta on nagu Kadri Simsoni viis korda vingem versioon, kes hoo sisse saanuna paneb ka sellisel macho’l nagu Jürgen Ligi lõua värisema.

Aga mida teeb sellise intellektuaalse pagasiga naine Toobali, Kutseri, Vassiljevi, Lengi jt seltskonnas? Kas ka temale tuleb pärast iga istungit ukulelega Jüristo külla saata? Või on lootust, et Loone hakkab sarnaselt Ladõnskajaga korraldama Savisaare kohvikus Viktoritele ja Priitudele kohviõhtuid, kus loetakse Gramscit, Žižekit, ajakirja Jacobin ja transagressiivset kirjandust?

Intervjuu Oudekki Loonega ilmub Müürilehe veebiväljaandes 14. veebruaril.

Sergei Metlev

Peab olema silmapaistev ühiskonnategelane, kui Sven Mikser mainib sind erakonna üldkogul peetud kõnes ühes lauses Jevgeni Ossinovski ja Mihhail Kõlvartiga. 23-aastane Sergei Metlev on just selline inimene, kes moodustab Mikseri väitel vene kogukonna eestimeelse äärmuse. Kes teab, ehk on Eesti taasiseseisvumise päeval sündimine andnud geenidega kaasa tubli annuse Eesti patriotismi?

Metlev kerkis komeedina poliitikataevasse 2009. aastal, kui ta kritiseeris leheveergudel Venemaa suursaadikut Eestis, Nikolai Uspenskit. Sellest ajast alates on Metlev olnud Eesti vene kogukonnaga sõjajalal: tema seisukohad pole sobinud ei vene koolijuhtidele, klassikaaslastele ega tema enda perekonnale. Venekeelne meedia on ristinud ta suisa integrastiks. Ka Mikser tahtis oma kõnes öelda, et Metlev võiks olla veidi vähem eestimeelne.

Nüüd on see „integrast” liitunud Vabaerakonnaga. ETV „Riigimeeste” teine hooaeg selgitas uute poliitiliste jõudude loomise loogikat väga kujukalt. Iga uue erakonna algatusrühm koosneb õige eripalgelisest seltskonnast, kelle moodustavad Vabaerakonna puhul endised IRLi kampsunid, punkarid, juristid, näitlejad ja tagatipuks on nende peaministrikandidaat endine roheliste vabatmees Artur Talvik. Selles kokteilis on venelastel ikka olnud oma koht. Metlev ja Jevgeni Krištafovitš pole siiski mingid tüüpilised vapivenelased. Nad on sõnakad ja nähtavad – jagavad kanepiteed, trügivad Edgari kohvikusse, vaidlevad valimiste valvurite ja Sven Mikseriga. Nad ütlevad ise, et nende poolel on tõde, ja see tõde on tšilliselt terav.

Intervjuu Sergei Metleviga ilmub Müürilehe veebiväljaandes 17. veebruaril.

Yoko Alender

Yoko on cool. Kui poleks erakonnakaaslast Heidy Purgat, oleks Yoko ilmselt Eesti kõige stiilsem poliitik. Mitte et stiil poliitikas kuidagi määrav oleks, kuigi Eesti mõjukad naispoliitikud peavad tihtilugu vastama käekotti või riietust puudutavatele küsimustele. Õnneks on meedia nüüd vähemalt Rõivase sokimoe luubi alla võtnud. Selline teisipidi võrdõiguslikkus.

Aga Alendril on stiilile lisaks ideed ja selgroog. Kui IRL kooseluseaduse vastu hääletas, moodustasid Alender ja Eerik-Niiles Kross partei hääleka siseopositsiooni. Mõlemad on välja käinud ka avatud rahvusluse idee, mis paraku ei kajastu kuidagi IRLi programmis. Mõni ime siis, et nad konkurendi ridadesse üle jooksid. Olgugi et selleks konkurendiks on IRList tänavu ehk isegi rahvuslikuma kampaaniaga Reformierakond.

Yoko – see on võõrapärane nimi, pärit kuskilt idamaadest. Eesti Budismi Instituudi pikaaegse liikmena sobiks Yoko juhtima parlamendi Aasia asjade komisjoni, kui selline eksisteeriks. Või parlamendi Tiibeti delegatsiooni, kui see ei rikuks suhteid Hiinaga. Alendris on saanud kokku spirituaalsusest huvituv pilvebaleriin ja kahe jalaga maa peal seisev talupojamõistus. Pikalt Rootsis elanud ja demokraatia kohta üht-teist kõrva taha pannud realpolitik ristub siin idealismiga. Korra on Alender juba rahvale näidanud, kuidas selles huvide konfliktis jääb idealism peale. Parlamendipoliitika on 24/7 kestev huvide konflikt ning erakondi, kuhu uute konfliktide puhkedes põgeneda, jääb järjest vähemaks. Aga idealiste on Eesti poliitikasse vaja ja eriti on neid vaja Reformierakonda.

Intervjuu Yoko Alendriga ilmub Müürilehe veebiväljaandes 21. veebruaril.

Ott Pärna

Kas tead, kes on poliitikas plaaster? Suhtekorraldaja Agu Uudelepa väitel on plaaster see tüüp, kes katab parteis poliitikavaldkonda, milles tuntakse ennast ebakindlalt. Ta ei pea katma seda tingimata sisuliselt, sest ainuüksi tema nimi lisab ekspertiisi. Väidetavalt leidub igas erakonnas oma plaaster. Ladõnskaja on näiteks IRLi integratsiooniplaaster. Reformierakonna julgeolekuplaaster on tänavu õige lahmakas – selle moodustavad kaks erukindralit. Ka sotsidel on väidetavalt oma plaaster. Tema nimi on Ott Pärna ja ta peab varjama sotside olematut kompetentsi majandusküsimustes.

Pärna, muide, on majanduses umbes sama suur tegija kui Kert või Laaneots riigikaitses. Tegu on ikkagi endise Arengufondi juhiga. Kampsunitega võhikutele teadmiseks, et Arengufond on see äraneetud asutus, „mille eesmärk on toetada positiivseid muutusi Eesti majanduses investeerimistegevuse, arenguseire- ja kasvuprogrammide kaudu”. Ühesõnaga tegelevad nad seal uute Skype’ide, TransferWise’ide ja GrabCADide leidmise ja toetamisega. Ja seda organisatsiooni juhtinud mees on nüüd ühes pundis kirjanike, semiootikute, näitlejate, filosoofide ja muusikutega. Jälle üks inimene, kes on pealtnäha sattunud täiesti valesse seltskonda. Tuleb tuttav ette? Olete midagi säärast hiljuti kuulnud? Pärna ülesanne on olla plaastri asemel kips. Või vähemalt lahas. Oleks ju tore, kui Eesti sotsid suudaksid pehmetele väärtustele lisaks pidada liberaalidega sisulist debatti ka majanduspoliitikas.

Intervjuu Ott Pärnaga ilmub Müürilehe veebiväljaandes 19. veebruaril.