Eestis toodetakse nii element- ja moodulmaju kui ka palkmaju – nii käsitööna kui masinatega. Lauri Kivil, Puitmajaklastri juht: „Oleme maailma mastaabis omamoodi teerajajaks.” Mihkel Urmet, Eesti Puitmajaliidu juhatuse liige ning arhitektuuribüroo TEMPT arhitekt: „Potentsiaali on veelgi, kui lisame majadele meie oma disaini, loome isikupärase toote, mis omakorda annab eelise konkurentide ees.”

Mis suunas liigub eesti puitarhitektuur?

Mihkel Urmet: Puitarhitektuur liigub aina enam tootmisettevõtetes toodetavate hoonete suunas. Nõuded hoonete kvaliteedile on ajaga kasvanud ning niisamuti ka klientide teadmised energiasäästuvõimalustest. Vanasti tähendas majaehitus suurt stressi, pikaleveninud ja tülikat perioodi, mille käigus tuli otsida ehitajad, kellelt kõige vähem petta saaks, seejärel oli vaja muretseda ebatäpse projekti järgi suvaline hulk materjali, majutada ehitusmehed oma krundile ja pidevalt protsessi jälgida ja kontrollida… Kvaliteeti oli praktiliselt võimatu tagada.

Täna on tellija käsutuses arhitekt, korralik projekt, tänapäevased tootmishooned, kus range kontrolli all valmivad majaelemendid püstitatakse hiljem loetud päevade vältel krundile. Nii arhitektuuri kui ka tootmise võimalused on pea piiramatud, ka traditsioonilised käsitööpalkhooned valmivad tootmishallis, pannakse prooviks kokku ning alles seejärel püstitatakse krundile.

Lauri Kivil: N-ö tehasemajade puhul pärineb arhitektuurilahendus sageli tootjalt. Klient saab endale küll maja, mis ei ole oma arhitektuurilt unikaalne, kuid säästab olulise summa lõpphinnast… Valmisolek teha „rätsepatööd” on puitmajatootjatel samuti olemas – maja valmib kliendi nägemuse kohaselt ka juhul, kui arhitektuuriprojekt on koostatud enne koostöö algust majatehasega. Hea näide arhitektide ja puitmajatehaste koostööst on veebikeskkond katus.eu, kus kliendile pakutakse tänapäevase arhitektuuriga tehasemaju.

Kui Skandinaavias kerkib puidust aina rohkem ka ühiskondlikke hooneid, siis eestlased ehitavad sellest valdavalt eramuid. Siiski, hea näide Eestis valminud ühiskondlikust hoonest on Jõelähtme Golfikeskus.

Kuidas puitu kasutatakse ja milline on puidukasutuse potentsiaal?

M.U.: Riik võib oma loodusvarad lihtsalt maha müüa või siis müüa tooteid, mis on sellest loodusvarast valmistatud. Müües puitu lisandväärtusega – kallimalt – pakub riik töökohti ja sotsiaalset turvatunnet. Kui suudame müüa kauba maha teistesse riikidesse, siis selle tagajärjel kasvab kõigi elanike jõukus. Kodumaised puitmajatehased ei ekspordi puitu toormaterjalina, vaid müüvad riigist välja hooneid – müüvad puitu koos lisandväärtusega. Potentsiaali on veelgi, kui lisame majadele meie oma disaini, loome isikupärase toote, mis omakorda annab eelise konkurentide ees.

L.K.: Puidukasutuse maht võib hoonetüüpide lõikes päris palju erineda. Palkmaja ning aiamaja – kui katus ja vundament välja arvata – on praktiliselt 100% puidust. Ka n-ö tehasemaja koosneb valdavalt puidust: karkass, puidukiul põhinev soojustusmaterjal, nii väli- kui tihtipeale ka siseviimistlus, terrassid jne. Puidu kasutuspotentsiaal on lõputu – puit on paindlik ja samas tugev, vastupidav, energiasäästlik, keskkonnasõbralik ning visuaalselt kaunis. Oma mitmekülgsuselt võiks puitu kasutada elamuehituses võrreldes tänasega kordades rohkem.

Kas seda potentsiaali kasutatakse mõistlikult?

L.K.: Kui vaatame, mida puidust tänapäeval tehakse ja millised on tegelikud võimalused, siis eesti puitmajad on puidu väärindamisahelas praktiliselt tipus. Oleme maailma mastaabis omamoodi teerajajaks – kõige paremini ilmestab seda just praegu eestlaste ettevõtte Norrasse püstitatav maailma kõrgeim, 14-korruseline puitmaja.

Eesti on Euroopas puitmajade eksportöör number üks, suutes oma toodangust eksportida ligi 90%. Selle info meedias avaldamise järel asuvad aga kodanikud pimesi meie metsade kaitsele. On oluline mõista, et kõige halvem puidukasutus on metsa ebakorrektne majandamine. Ümarpalgi eksport või näiteks sellesama palgi läbi hakkepuidumasina laskmine ning seejärel elektrijaamas kütteks kasutamine tekitavad küsimuse, et kas paremini ei saa? Kuid protsess, kus sellele palgile antakse lisandväärtus läbi majatootmise ning arhitektuuri siinsamas Eestis, luues regionaalses mastaabis olulise hulga töökohti ja hiljem läbi ekspordi arvestatavas mahus tulu riigile, on parim näide, kuidas meie peamist loodusvara tulebki kasutada. Eesti metsatagavara on täna heas seisus ja mõistlikus kasutuses ning jätkates tarka majandamist jätkub siin kindlasti ressurssi kõigile tootjatele, kes valmistavad puidust mööblit, ehitusmaterjale, maju või mida iganes.

Millisena näete puidust ehitamise homset päeva?

M.U.: Teadlikkus peab suurenema, nt CO2-märgis aitaks hinnata puitmaja koormust loodusele ehk selle keskkonnajalajälge. Inimesed peaksid muutuma teadlikumaks meid ümbritsevate materjalide pidevast lagunemisest, täpsemalt osakeste emiteerumisest ning selle protsessi otsesest seosest tervisega. Lõppude lõpuks viib see ikka selleni, et aina enam eelistatakse tarbida puhast ja naturaalset. Arvan, et lähitulevikus tekivad ka Eestisse esimesed puitkonstruktsioonis korterelamud ja kogu puitehitus muutub samavõrd tavapäraseks, nagu see on mujal Skandinaavias. Teeme teadmiste leviku nimel palju tööd, et muuta seadusandlust ning populariseerida tervemat tulevikku.

Kaugemas mastaabis leiavad ilmselt aset läbimurded energiamajanduses ning praeguste ebaefektiivsete energiasüsteemide asemele tekib midagi hoopis praktilisemat. Ka majade 3D-printimine areneb hoogsalt, nii et tulevikus prinditakse puithooneid küllap laialdaselt. Puit on taastuv ressurss ja seob kasvuprotsessi käigus õhust CO2, seega on see tõeline tulevikumaterjal.

L.K.: Puitmajade omadused lähtuvad eelkõige ettevõtte võimekusest, tellija soovist ning hoone tulevasest kasutusalast. Mitmekordne korterelamu, mägedes asuv palkmaja, kool või lasteaed, passiivmaja ning aiamaja on kõik äärmiselt erinevad. Igaühel neist on omad energiatõhususe ning insenertehniliste lahenduste nõuded, materjalikasutus, arhitektuur ning otstarve.

Kuidas on lood riigi toetusega?

M.U.: Puitmajade tootmisel on põhiliselt vaja abi siiski toodete ekspordiks – oleme ju väikerahvas ühe suure planeedi äärealal ja meie hääl ei kostu kaugele. Kogu maailmas tuleb eesti puitmajast luua turvaline ja kvaliteetne kuvand – oleme seda juba saavutamas. Odavaimale hinnale enam kaua loota ei tasu, peame pakkuma midagi paremat.

Praegu on valdkonna suurimaks piduriks vähene riiklik tellimus oskustöölistele. Kuna ei ole piisavalt puidule spetsialiseeruvaid konstruktsiooniinsenere, CNC-seadmete operaatoreid jne, siis peatselt peavad ka kodumaised tootjad hakkama vaatama riigipiiridest kaugemale ning teadmisi sisse ostma. Samas meil oleks võimalik müüa lisaks toodetele ka oma teadmiste vilju – lõputut taastuvat-arenevat ressurssi.
Veel on suureks mureks eestlaste traditsioonilise palkehituse tulevik. Tänu energiaregulatsioonide pidevale karmistumisele on küsimärgi all käsitööpalkmajade tootmine. Euroopa seadustega oleme jõudnud olukorda, kus palkhooneid peaks hakkama väljastpoolt soojustama, kuid see ju teeks palkhoone soetamise absurdseks.

Kuhu läheb põhiosa ekspordist?

L.K.: Enim puitmaju, ligi 40%, müüakse endiselt Norrasse, teine suurem sihtturg on Saksamaa, kuhu läheb 20% toodangust.

Millised on tüüpilisemad ja ka iseäralikumad turud?

L.K.: 2013. aastal eksporditi eesti puitmaju kokku 46 erinevasse riiki ning peamised sihtkohad seonduvad jätkuvalt puitehituse traditsioonidega: Soome, Rootsi, Norra, kindlasti ka Prantsusmaa, Saksamaa ning Suurbritannia. Tegelikkuses on eesti puitmaju võimalik leida kõikjalt üle maailma: Fääri saartelt, Colombiast, Koreast, Jaapanist jne.

Mis turud on veel vallutamata?

L.K.: Kui märkida maailmakaardil lipukestega meie puitmajade asukohad, siis on pilt üsna kirju. Tänu kvaliteedinäitajatele ning tootjate pikaajalistele kogemustele on meil Skandinaavias üsna suur turuosa. Euroopas toodetakse puitmaju kõikjal suurtes mahtudes, kuid reeglina ei suuda või ei taha tootjariik neid eksportida. Meie suudame ning meie peamine ülesanne ongi kasvatada müügimahtusid Euroopa riikide koduturgude arvelt. „Avastamata maa” on veel idaturg, kuid kui varem oli Venemaale eksportimine pigem raske ning riskantne, siis tänaseks juba praktiliselt võimatu. Paljulubavad turud on Aasias, sh on Jaapan meie kümnes sihtturg, edestades nii Taanit, Venemaad, Itaaliat kui ka Hispaaniat, mis näitab sealse piirkonna suurt potentsiaali.