Lisaks laulupeole, küüditamisele, Vargamäele ja Ott Tänakule on talletunud eesti rahva kultuurimällu igaveseks ajaks ka terve hulk rõivaesemeid ja aksessuaare. Müürileht tutvustab viimase kahe kümnendi jooksul sümbolistaatuse omandanud garderoobielemente.

Illustratsioonid: Ave Taavet
Illustratsioonid: Ave Taavet

Taavi Rõivase sokid

Taavi Rõivase valitsusaeg on ilmekas näide sellest, mis juhtub, kui hipsterid pääsevad riigitüüri juurde. Rõivase suurimaks saavutuseks peaministrina jääb kahtlemata kommunikatsioonibüroo Burson-Marstelleri koostatud loomingulisimate riigijuhtide nimekirja pääsemine. Instagrami postituste põhjal loodud nimistus tunnustati toonast peaministrit näiteks värvilisi sokke eksponeerivate fotode eest. Sokimoes Rõivas mingit peenhäälestamist ei viljelenud. Briti peaministrit külastades tõmbas ta jalga erksinise sokipaari ning sai moepolitseilt selle eest pragada. Müürilehe moetoimetusse on jõudnud kuuldused, et see oli kõigest süütu avang hipsteritrendidest kantud Rõivarevolutsioonis – oma järge ootasid mummudega sokid, puidust lipsud, ruuduline tviidjakk ja flanellsärk. Vähe sellest, Rõivase Uue Põhjamaa plaan kätkes endas muu hulgas ka valitsuse infokoosolekute kolimist Telliskivi loomelinnakusse ja igast pressikonverentsist vinüülplaadi väljaandmist. Paraku kihutati Rõivas ühes tema värviliste sokkidega Stenbocki majast peagi minema. Uue Põhjamaa asemel saime sidusa ühiskonna.

Kristen Michali valge kampsun

Luukeresid võib leida ilmselt iga poliitiku riidekapist. Olgu selleks siis mõni kuluhüvitise eest ostetud puhkusereis, aastaid tagasi erakonna noortekogu suvepäevadel tehtud blackface, plagieeritud üliõpilastöö või sealsamas riidekapis peidus olev ämma kilekott. Ja just nendeks puhkudeks, kui luukered kapist paistma hakkavad, on pandud garderoobi ootele (tõenäoliselt täpselt kilekoti kohale) valge kampsun. See on süüdistuste laviini alla langenud poliitiku kaitserüü, millega avalikkuse ette ilmumine peaks sõnadetagi demonstreerima puhast südametunnistust. Valge kampsuni trendi tõi poliitskeenesse Raivo E. Tamme kehastatud Aadu Kägu. Efekt oli kohene. Kõigest aasta pärast pidi Reformierakonna peasekretär Kristen Michal teleesinemiseks oma valge turvise kapist välja otsima. Hiljem on televaatajatele valget kampsunit kandes oma süütust vandunud ka Edgar Savisaar isiklikult. Viimasel ajal pole Müürilehe moetoimetus valget kampsunit poliitikute seljas enam silmanud ja isegi Vabaerakonna ellukutsutud Valge Kampsuni nimelist korruptsiooniauhinda pole kolmel möödunud aastal välja antud. Vabandust palumine ning kahetsus on lihtsalt so 2013.

Indrek Tarandi päikeseprillid

Rahvatarkus ütleb, et silmad on hinge peegel. Mida siis arvata neist inimestest, kelle hing on varjunud tumedate klaaside taha? Eestis on kaks meest, kes on teinud päikeseprillide kandmisest oma firmamärgi. Üks on ajakirjanik Madis Jürgen, kes oma töös peab peegeldama teiste hinge. Temale on päikeseprillid lubatud. Teine on poliitik Indrek Tarand, kes ametist tulenevalt peab olema selliste ekstsessidega ettevaatlik. Eriti kuna päikeseprillide kandmist peetakse üleoleku vormiks. Rahvaesindaja tohib aga olla kõike muud kui üleolev. Seda koges Tarand omal nahal viimati Toompeal EKRE meeleavaldusel, kus publikult saadud jalahoopidele lisaks näpati ära ka Tarandi prillid. Ajakirjandusest selgus, et justkui trofeena toodi sõjasaak hiljem Martin Helme kätte hoiule. Müürilehe moetoimetusele on teadmata, kas Tarand on nüüdseks prillid tagasi saanud. Loo moraal: novembrikuus Eestis päikeseprille kanda ei maksa.

Aivar Pohlaku lambanahast vest

Hiljuti sattus Müürilehe moetoimetus poolkogemata vaatama ETV „Spordiuudiseid”. Stuudiosse oli kutsutud eesti jalgpalli käekäigu kohta aru andma Aivar Pohlak. Mees, kes on spordikaugele inimesele tuntum kui ükski praegune eesti vutitäht. Moetoimetuse liikmed pidid mitu korda kontrollima, kas nende nägemisega on ikka kõik korras, sest Pohlak ilmus telekaamerate ette lambanahast vestita. Kuidas on see võimalik?! Pealegi veel keset koroonakriisi. Teab ju iga endast lugupidav eestlane, et naturaalsest Saaremaa lambanahast vest on Pohlaku talisman, mis on hoidnud teda tervena kui purikas ka kõige ekstreemsemateski olukordades. Pohlak on ise tunnistanud, et jalkafännidegi seas kultusesemeks kujunenud vest on teinud lõpu teda varem saatnud kroonilistele angiinihoogudele. Rääkimata siis müstilistest peavaludest, mida põhjustasid Pohlaku sõnutsi kõigest paariminutilised mobiilikõned. Just nüüd, mil tänu 5G mastidele on levimas ohtlik viirushaigus, peaks eesti jalgpallikorüfee oma tervise eest eriti hoolt kandma. Moetoimetus palub võimaluse korral lugejatel saata Pohlakule asendusveste. Kaalul on sõna otseses mõttes ei rohkem ega vähem kui eesti jalgpalli tulevik.

Kristiina Ojulandi käekott

Enne seda, kui Kristiina Ojuland oma juuksed oranžiks värvis ning EKRE liidritele rassistlike sõnavõttudega konkurentsi pakkuma hakkas, oli ta üldsusele tuntud peamiselt oma kallihinnaliste käekottide poolest. Birkin, Versace, Prada – Müürilehe moetoimetuses vahiti vesistava suuga Ojulandi aksessuaare ning arvutati pidevalt, mitu aastapalka ühel moetoimetajal sellise kotikese soetamiseks kuluks. Need kalkulatsioonid tekitasid üksnes ahastust. Aga panid ka tõsiselt karjäärivaliku üle mõtlema, sest, nagu Ojuland toona kiibitsejatele ütles, looderdamine ei vii kuhugi. Kui sa tahad kunagi kümneid tuhandeid eurosid käekoti peale kulutada, siis tuleb seada endale elus kõrged eesmärgid ja töötada kahel või isegi kolmel ametikohal. Nii sümboliseerivadki Ojulandi hirmkallid Hermèsi Birkinid tänase päevani eestlaste sihikindlust ja edasipüüdlikkust. Selline eluhoiak on viinud Ojulandi enda aga poliitikast kodukokaks.

Edgar Savisaare vihmavari

Moetoimetuse konsensuslik seisukoht on, et pole igavamat aksessuaari kui vihmavari. Eestis on ainult Edgar Savisaare vihmavari suutnud meediakünnise ületada. Küll mitte seoses selle tegumoe või värviga, vaid pea alati rohkelt tõlgendusvõimalusi pakkuva küsimusega, kes parajasti Savisaare vihmavarju hoiab. Savisaart ennast pole moetoimetus vihmavarju hoidmas näinud. Tema kämmalt tuli säästa mõne lindi lõikamiseks või käe surumiseks, eriti valimiseelsel perioodil, mil linnapea oli oodatud avama iga liiklussõlme, mänguväljakut või pargipinki. Savisaarega rändas siis varjuna kaasas vihmavarjuhoidja, alati naissoost, alati Savisaarest noorem, alati kohal. Paljude keskerakondlaste karjäär ongi saanud alguse sellest nõudlikust ametist. Referent-vihmavarjuhoidjana alustas hilisem Lasnamäe linnaosavanem Olga Ivanova, sama ametit pidas praegu parlamendis töötav Siret Kotka. Vilja, Katrin, Moonika, Jelena – kõik nad on saanud oma tuleristsed poliitikas vihmavarju Edgari pea kohal hoides. Kuidas aga tõsta taas au sisse referent-vihmavarjuhoidja ametikoht, kui Savisaar on suurest poliitikast taandunud? Mis saab Eesti naispoliitikute järelkasvust? Teema vajaks tingimata põhjalikumat uurimist.

Mikk Pärnitsa kleit

Eesti praegune valitsus on võtnud oma eesmärgiks inimeste eraelu reguleerimise. Alates nimeseadusest ja lõpetades abielu ning abortidega – kõigis neis küsimustes soovivad tegusad ministrid sõna sekka öelda. Ainult alkohol ja pension on teemad, milles inimese otsustusvõimet saab piisavalt usaldada. Aga kas me saame anda inimesele täieliku valikuvabaduse peegli ees? Mikk Pärnitsa avalik esinemine kleidis näitab, millisesse mädasohu on praegused ultraliberaalsed arengud meid moemaailmas viinud. Ja selline käitumine on nakkav. Juba ronivad kleitides mehed vabariigi aastapäeva vastuvõtule. Siin tuleks valitsusel otsustavalt sekkuda ning inimeste moraalset kõlbelisust seaduse jõuga kultiveerida. Müürilehe moetoimetusel oleks selleks omalt poolt mõned ettepanekud. Esiteks, sarnaselt Ameerikas 19. sajandil kehtinud regulatsioonidega tuleks keelustada naistel pükste kandmine, sest see on ilmselge oht traditsioonilistele soorollidele. Teiseks, radikaalfeministide mõjuvõimu piiramiseks tuleks rõivamoes keelustada roosa värv. Kolmandaks, patriarhaalse elukorralduse säilimiseks tuleks muuta miniseeliku kandmine koduseinte vahel naistele kohustuslikuks. Neljandaks, igale puhastverd eesti mehele tasuta kaabu (komplektis ka tõrvik).

Kersti Kaljulaidi dressipluus

Kersti Kaljulaidi presidendiks saamine on olnud moetoimetajatele nagu sõõm värsket õhku. Enne seda sai riigipea stiilivalikute kohta kommentaare jagada ainult kikilipsuekspert, kuid nüüd laekub moetoimetustele operatiivset kriitikat presidendi riietuse aadressil ka Saaremaa praamilt ning isegi seenemetsast. Seejuures on kikilips ilmselt ainuke riideese, millega president Kaljulaidi pole avalikkuse ees nähtud. Kalossid, sulejope, dressipluus – presidendi stiil on postmodernistlikult eklektiline. Mis on aga eriti tervitatav – see on pannud kogu rahva esitama eksistentsiaalseid küsimusi oma garderoobi kohta. Viimase aasta jooksul on Müürilehe moetoimetuse postkast olnud umbes kirjadest, mis kõlavad väga sarnaselt. Kas dressipüksid on kokteilipeole kohane riietus? Aga ärikohtumisele? Kas need passib jalga tõmmata ka uusaastaballile? Aga maika nende peale? Viimati küsis meilt nõu Urmas Reinsalu, kes tahtis teada, kas valitsuse pressikonverentsile dressipluusis võib ilmuda. Meie vastus: loomulikult võib. Kui sõna on vaba, siis olgu ka riietus. Aitäh, Kersti, et oled eesti rahva moedogmade küüsist vabastanud!

Linnar Priimäe valge garderoob

Ajal, mil kogu kultuuriavalikkus on riietunud üksmeelselt musta, ujub alati valgesse rüütatud Linnar Priimägi järjekindlalt vastuvoolu. Priimägi on jäänud valgele truuks sõltumata aastaajast, olukorrast või avalikust arvamusest. Eesti esiesteedina on Priimägi jõudnud oma maitse-eelistustes juba kõrgematesse sfääridesse, olles valge eelistamisel paavstim kui paavst ise. Viimasel on vähemalt jalas punased kingad, kuid Priimägi tunnistab ka jalavarjude puhul üksnes valget tooni. Müürilehe moetoimetusse on kostnud kuuldused, et koduses miljöös kannabki Priimägi meelsasti näiteks sutaani, mitrat ja stoolat ning isegi ropendab ladina keeles. Fake it till you make it, Linnar! Selliste vaimuannetega mees ei peagi leppima kuskil Ida-Euroopa pimedas nurgas oma jumaliku talendi raiskamisega lihtsurelike peale. Ja mis seal parata, taevateegi on mõnikord sillutatud alkoholi, homoerootika ja räuskamisega.

Ingrid Rüütli ajalooline soeng

Indiviidi stiilipuhtus ei pruugi väljenduda ainuüksi tema valitud rüüs – niisama olulist rolli võib mängida inimese soeng ja selles kategoorias pole teist nii märgilist kui endise presidendiproua Ingrid Rüütli muljetavaldav ja söakas lakk. See on haare, see on power! Pühendunud rahvapärandi koguja ja eestseisja soenguvalik on ilmselgelt otsene viide Eesti ühele tuntuimale – võib mööndustega öelda, et – emantsipeerunud naisele Lydia Koidulale. Kes teab, mis kõik veel oleks eesti kultuuriloos saanud, kui Koidula oleks elanud märksa moodsamal ajajärgul ja poleks tundnud survet astuda traditsioonilisse abiellu, mis Emajõe ööbiku kõigile loomingulistele ambitsioonidele ja väljavaadetele, olgem ausad, ühemõtteliselt kriipsu peale tõmbas. Abieluõnnega on proua Rüütlil muidugi palju rohkem vedanud ja Koidula vägevate mustade lokkide taas au sisse toomine võiks tähistada võitu ajaloo traagika üle, kui naise roll oli olla ikkagi oma mehe sidekick. Rüütlite puhul on õnneks kõigile selge, kelle jalas selles majas tegelikult püksid on või siis… kelle peas selles majas tegelikult juuksed on.