Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum algatas Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks uue projekti pealkirjaga „Tuba“, millega kutsutakse kunstnikke ja disainerid suhestuma siinset kunsti- ja argikeskkonda kujundava esemelise maastikuga. Muuseumi 36 m2 suuruses galeriis tuuakse vaatajate ette installatsioon või lavastuslik keskkond, mis põhineb kogudest pärineval ja täiendavalt juurde otsitud materjalil ning märksõnadel. Muuseum jätkab samateemalist koostööd kunstnike ja disaineritega ka järgnevatel aastatel.

Esimene näitus avatakse neljapäeval, 10. mail kell 17 ning väljakutse ees on rühmitus Urmas-Ott (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste), kes selgitavad oma positsiooni nii: „Üpris õõvastav tunne on saada enda käsutusse 16 000 eset ning täita nendega tühi valge ruum. Mida võtta, mida jätta? Esimene kuu möödus kahekesi tuhandeid pilte silmitsedes. Otsustame heita kõrvale traditsioonilised parameetrid, millest kuraatorid võiksid tavaliselt tuge leida, nagu näiteks ajastutruudus, stiililised määratlused või autorikesksed tervikud. Eesmärk on jõuda välja terra incognita’le, luua minevikuobjektide abil uus maailm.

Otsuseid võtsime esmalt vastu puhtalt visuaalse info baasil. Teosed, mis oma vormi või olemusega puudutavad, kogusime eraldi kausta. Alles siis vaatasime autorit ja valmimisaega. Tundsime, nagu oleks meie ees olnud paarkümmend tuhandeosalist segiaetud puslet. Vaikselt hakkasid grupiti tekkima eri objektidest moodustuvad narratiivid. Oli selline X-files-stiilis müsteeriumi lahendamine, kus esialgu üksteisest sõltumatuid pilte ja infokilde sõeludes hakkas ajapikku moodustuma endalegi ootamatu ja üllatusi pakkuv tervik.

Haarasime kinni teadmisest, et samas ruumis on enne muuseumi sissekolimist asunud eluruum. Kui maal seinal elab oma elu, siis tarbekunsti ja disainiobjektid on mõeldud eluliseks kasutamiseks. Asjad meie ümber ei ole lihtsalt asjad. Nad aitavad ühendada inimese maailmapilti tervikuks. Ehitavad sildu, seoseid, sidemeid. Pakuvad tuge ja pidepunkte. Kannavad lugusid. Sisaldavad eneses inimlikkust. Tundus põnev oma loomulikust keskkonnast väljatõstetud ja fondikappidesse vangistatud asjad taas vabadusse lasta ning taasluua muuseumi galeriisse fantoomtuba.

Näitust üles ehitades võtsime stsenograafi positsiooni. Vaataja siseneb lavastatud ruumi, mida täidavad igapäevased mööbliesemed ja objektid. Kuid asjad ei ole juhuslikud. Kokku moodustub mõistatuslik keskkond, mis annab aimu vaid hetk tagasi selles ruumis viibinud inimeste elust. Vaataja saabub sündmuspaigale nagu detektiiv, kes peab loo ise kokku panema. Üritasime leida tasakaalu, kus pakume piisavalt mõtteainest, et laadida külastaja fantaasiat, samas jättes tema kujutlusvõimele piisavalt ruumi ja mängulusti.“