Tagurluse vaimust kantud, pähe naelutatud silmaklappidega keelustamismeelsus ei suuda ajaga kaasas käia. Nii nagu arvutit on lihtsam rünnata kui kaitsta, on keelupoliitikat lihtsam õõnestada kui jõustada – ning kui meie seadusloojad ja ametnikud ei reageeri pidurdamatult lähenevale paradigmanihkele kiiresti ja otsustavalt, võivad selle tagajärjed jääda meid koormama veel kümnenditeks.

Võtame näiteks uued psühhoaktiivsed ained (ingl NPS – new psychoactive substances), mida ka legaalseteks narkootikumideks, testkemikaalideks või disaindroogideks nimetatakse. Need on taju/tuju muutvad ained, mida pole veel jõutud ära keelata ja millega saab tänu sellele hallil turul edukalt äritseda. Hoolimata sellest, et nende mõju inimestele pole keegi uurinud – raha ei haise, isegi kui see on teenitud tundmatu koostise ja mõjudega „vannisoola” või „aroomisegu” parseldamisega veebis.

Seni on NPSidega võideldud vanamoodi – keelustades. Paraku ei võta keelustajad arvesse kangekaelseid tõsiasju nagu see, et keelustamine ei kaota nende ainete turgu, vaid võõpab selle lihtsalt mustaks, või see, et enne veel, kui keelud jõustuda jõuavad, on turule toodud juba uued, keemiliselt veidi erinevad (ja veelgi vähem uuritud) narkootikumid. Ei pea olema raketiteadlane mõistmaks, et uute narkootikumide turu olemasolu peamine kui mitte ainus põhjus on ülemaailmne keelupoliitika (vt „Prohibition is a key driver of the new psychoactive substances (NPS) phenomenon”, S. Rolles, D. Kushlick, Addiction, oktoober 2014).

Veel paar aastat tagasi, kui Spice’i ja muid sünteetilisi kanepeid, aga ka näiteks liba-ecstasy’t mefedrooni Eestis karistust kartmata hankida ja pruukida võis, suhtusid uimastitarvitajad neisse toodetesse enamasti umbusu ja põlgusega. Nüüd mil need ära keelatud on, käib äri nendega põranda all jätkuvalt edasi ning lisaks on vahepeal välja ilmunud hulgaliselt uusi tooteid. Ükski siinkandi kannabinist ei julge enam tükki hankida, sest selle asemel võib sattuda hašiši lõhna ja välimusega, ent pahatihti tervisele väga rängalt mõjuva surrogaadi otsa. Hapnikupuudus, hingamishäired, paanikahood, meelemärkuse kaotus, mäluaugud ja krambid on vaid mõned soovimatutest kõrvalnähtudest, mida õnnetud kasutajad veebis kaaslasi hoiatades kirjeldavad. Skandaalihimulisele ajakirjandusele on see suisa ambroosia – ning pahatihti üritatakse vastavates hüsteerilistes kajastustes miskipärast ka kanepit kuidagi asjasse mässida.

Ma tõtt-öelda ei kahtlusta meie žurnaliste ja perioodikatoimetajaid kanepivastases vandenõus. Pigem on tegu laiskuse ja lollusega. Kui võtta väiteid kontrollimata mingi tendentslik soperdis Daily Mailist ja tõlkida see lohakalt maakeelde, ongi tulemuseks lood pealkirjadega stiilis „Briti teadlaste uuring: kanep on heroiiniga võrdselt ohtlik” (vt Postimehe terviselisa, 07.10.2014). Kui uudise treinud ajakirjanik oleks vaevunud idiootse lause tähenduse üle hetke mõtlema ning väiteid kontrollima, oleks ta avastanud, et Wayne Hall pole „Briti teadlased” ja tema uuring polnud algupärane teadustöö, vaid süstematiseerimata kokkuvõte mõnest riiklikult rahastatud kanepivastasest uurimusest (vt „Cannabis labelled ‘harmful and as addictive as heroin’”, Suurbritannia tervishoiuamet NHS, 07.10.2014). Võib-olla oleks ta PubMedi kaudu sama autori varasemaid teadustöid otsides avastanud, et prof Hall toetab teaduspõhist ja ratsionaalset, mitte keelustamisel rajanevat kanepipoliitikat (vt „The challenges in developing a rational cannabis policy”, W. Hall, M. Lynskey, Current Opinion in Psychiatry, mai 2009).

Oleks ajakirjanik tasuta veebis rippuvat tööd (vt „What has research over the past two decades revealed about the adverse health effects of recreational cannabis use?”, Addiction, jaanuar 2015, veebis oktoober 2014) ennast tegelikult lugenud, oleks ta ehk märganud, et see ei kinnita ühtegi Daily Mailist tõlgitud loos esitatud väidet. Näiteks osutab Hall täiesti selgelt, et nii nikotiin, heroiin, alkohol, kokaiin kui ka stimulandid on kanepist oluliselt rohkem sõltuvust tekitavad. Ja kui ta oleks veel põhjalikumalt süvenenud, oleks ta tõenäoliselt tähele pannud, et peaaegu kõik Halli analüüsi kaasatud uurimused on pälvinud teravat – ja asjalikku – kriitikat ekspertidelt. Võimalik, et ta oleks koostanud uudise hoopis sellest, kuidas prantslaste hiljutisest uuringust, mida Hall oma töös tsiteerib ja mis üritas seostada kanepipruukimist südamerabanduste ohuga, saab järeldada, et kanepipruukimine hoopis kaitseb südame-veresoonkonda (vt „New Study Tells Nothing About Marijuana’s Role in Heart Disease”, norml.org, 24.04.2014). Nimelt on kanepitarvitajate risk südamerabandust saada ka kõige konservatiivsema hinnangu põhjal vähemalt kaks korda väiksem kui Prantsusmaa elanikkonnal keskmiselt.

Selliste kõrvulukustavate meediaämbrikolistamiste juures pole imekspandav, et üldsus pole teadlik narkoprobleemi tegelikust olemusest või sellest, et riigikogulased uimastipoliitika asemel absurditsirkust teevad (vt XII Riigikogu stenogramm, VII istungjärk, kolmapäev, 29.01.2014 kell 14.00). Kui ajakirjandus narkotemaatikat nii lohakalt ja tendentslikult kajastab, on täiesti ootuspärane, et sellised rahvaesindajad nagu Inara Luigas satuvad paanikasse poes müüdavate kiukanepi seemnete tõttu ja võtavad samal ajal silmagi pilgutamata vastu seadusemuudatuse, mis eeldab riigi raha raiskamist kiivalt kinnise narkoandmekogu koostamisele. Uute psühhoaktiivsete ainete varajase hoiatuse infosüsteemi andmekogu VAHIS peaks sisaldama ainete, nende keemilise koostise, tootmise ja levitamise viiside ning inimesele avaldatavate toimete kirjeldusi. Kes tahab kihla vedada, et selle koostamisele ja ajakohastamisele hakatakse kulutama oluliselt suuremaid summasid, kui maksaks vastava info kogumine ja tõlkimine lehelt erowid.org? Kes tahab kihla vedada, et suurem osa eelnõu kinnitanud rahvasaadikuist ei teagi, et nende vahvasse salajasse andmebaasi koondatav teave on veebis täiesti avalikult olemas?

Teaduse ja tehnika kiire areng mõjutab uimastipoliitikat ka muul moel kui igal aastal üha suuremat hulka uurimata mõjudega narkootikume turule tuues ja nende kohta infot levitades. Me kõik oleme kuulnud siiditeedest ja darknet’idest. Ettevaatliku ja teadliku internetikasutaja jaoks pole nüüdisajal mingi probleem hankida veebi kaudu suvalist narkootikumi või muud keelatut. Tegelikult pole mingi probleem neid narkootikume ka avalikus kohas manustada. Kas teadsid, et kanepi mõjuaineid on võimalik viia propüleenglükooli baasile ja manustada egaretiga nagu nikotiini? Samamoodi saab manustada sünteetilisi kannabinoide.

Ka lähitulevik on narkohuviliste jaoks paljulubav. Droonkopterid on diskreetse smugeldamislahendusena juba kasutusel (vt „Narkodroonid on narkoallveelaevade järel uimastisõja uus argipäev”, Forte, 28.01.2015). Praktiline geenitehnika jõuab ilmselt lähiajal nii kaugele, et geenmuundatud pärmseened oskavad tellimise peale odavaid kannabinoide või morfiini sittuda (vt „Chemists discover cannabis ‘pharma factory’”, phys.org, 16.07.2012 ja „Yeast turned into morphine and opioid biofactories”, Chemistry World, 24.08.2014). Lihtsatest algainetest suvalisi ühendeid kokku mätsiv molekulaarprinter pole enam ulme (vt „3D Printing Could Revolutionize Drugs”, The Fix, 26.07.2013) ja ma ei imestaks, kui varsti saaks võimalikuks ka inimorganismi „kruttimine” nii, et hakkad ise heroiini kusema (vt „Yellow Snow”, ee „Kollane lumi”, C. Stross, Reaktor, september 2013). Kas mõni sinisilm usub tõesti, et sellised arengud ei jõua välkkiirelt narkoärikate arsenali?

Kui uimastikeelurežiimi tipust ei lammutata, muudavad uued tehnikaimed selle varsti rohujuuretasandil fiaskoks. Paraku ähvardavad sellise „võidurelvastumise” hind ja tagajärjed kujuneda ühiskonnale oluliselt rängemateks, kui võiks olla kui tahes läbimõtlematu üleminek dogmapõhiselt uimastipoliitikalt teaduspõhisele.

Kirjuta sellest oma rahvaesindajale, hea lugeja! On täiesti võimalik, et ta tõesti lihtsalt pole kursis sellega, kuidas asjad on.

Artikkel ilmus 2014. aasta sügisel veebiväljaande nihilist.fm uimastipoliitika-teemaliste artiklite sarjas.