Kuigi albumil laulab ta eebenipuust tornidest ja galaktikatevahelistest romanssidest, tegeleb lauljanna praegu hoopiski maisemate teemadega, näiteks enda Los Angelesse sisseseadmisega. Rääkisime ebamugavuspagulusest, „Scarface’ist” ja elust Ameerika kahes erinevas otsas.

Eelmisel aastal oma neljanda kauamängivaga „Histrionic” maha saanud ning selle eest äsja Eesti Muusikaauhindade aasta naisartisti ning elektroonikaalbumi tiitli koju viinud Maria Minerva on üks väheseid nähtuseid, kes siinselt pinnaselt edukalt maailma alternatiivmuusika tippu on lennanud. Alates 2011. aastast on tema heliloomingu koduks Los Angeleses tegutsev plaadifirma Not Not Fun ja selle allharu 100% SILK, mille tiivaaluseid (sh Torn Hawk, Sapphire Slows, Jonas Reinhardt) võib leida eksperimenteerimas roki, house’i ja dub’iga, kuid leibeli signatuursaundidena domineerivad kindlalt romantiline noise, veider popp ja värvilised psühhedeelia-lainetused, mis visualiseeruvad ka albumite/kassettide kujunduses. Minerva muusikas leidub tsipake neid kõiki ja rohkemgi veel ning see stiilikaleidoskoop on iseloomulik ka võidukale „Histrionicule” – paljude kriitikute sõnul tema seni parimale albumile.

Siim Nestor kommenteeris su hiljutist triumfi Eesti Muusikaauhindade jagamisel järgmiste sõnadega: „Minervakas aasta naine! Hellõu, lahe! Maailm keeras just persekursilt jumml norm kursile.” Mis emotsioonid sind ennast selle võiduga seoses valdasid? Tuli see sulle üllatusena?

Tuli küll, sest ma olin ära unustanud, et see üritus üldse toimub. Mind on ka varem nomineeritud ja arvasin, et sellega asi piirdubki. Olin just ära läinud ja sain kõne, et sellega on probleem, et ma tulla ei saa – järelikult võitsin. Siis jooksis mul küll juhe kokku. Eriti oli minu jaoks müstika naisartisti kategooria võit. Ma arvan, et selle taga, miks see auhind lõpuks mulle tuli, on mitu faktorit: võib-olla ei olnud siis nii palju albumeid ilmunud, mille seast valida, ja kuna mind on varem nii palju nomineeritud, tundub mulle kohati, et sain selle rohkem nagu elutööpreemia mõttes. Eks ma ikka mõtlen selle poliitika peale, mis seal taga võib olla, aga ega seda päris välja ei mõtlegi. Oletame, et keegi peab valima kolme albumi vahel, ja kui talle Getter Jaani ei meeldi, siis tõenäoliselt mõtleb ta umbes nii, et „okei, anname Juurele” (naerab). Aga mul on ikkagi hea meel ka.

Sa oled elanud Lissabonis, Londonis ja nüüd USAs. Kuidas sulle niimoodi kõrvalt vaadates eesti muusikaskeene olukord tundub? On meil välismaaga võrreldes veel pikk tee käia?

Eesti ongi lihtsalt väike ja kontakt välismaailmaga üsna vähene, millest on kahju. Viimasel ajal tundub, et rohkem toimub kultuurivahetust Soome, Baltikumi ja Venemaaga. Aga küsimus, mille teemal kogu aeg arutletakse, on ikkagi see, kuidas eesti muusika Eestist välja saada. Mina sellele vastata ei oska, sest mul toimus see üldse X-kursil. Ma läksin lihtsalt Londonisse ülikooli ja sealt edasi arenes asi ise. Mulle tundub, et selliste suurlinnade nagu London, LA, New York ja Berliin vahel on olemas võrgustik, mis koosneb noortest muusikutest ja noortest muusikaajakirjanikest, aga kõik ülejäänud on sellest infovahetusest väljas. Selle grupi pinnalt võrsub asju, mis paisuvad tihti päris suureks, ja osad neist jõuavad ka pool-meinstriimi. Näiteks FKA twigs. Esimene samm oleks võib-olla tõesti mujale kolida ja vaadata, kas sul õnnestub ennast sinna kuidagi sisse istutada. Tegemist on üldse ühe väga keerulise küsimusega, aga Eestiga ongi see probleem, et me oleme fookusest väljas.

Natuke aega tagasi kolisid sa New Yorgist LAsse. Millest selline otsus?

See on praegu üsna suur tendents, et liigutakse nende kahe sihtpunkti vahel. Alati on liigutud, aga LA suunas nüüd vist rohkem, sest idarannikul on elu liiga kalliks läinud. Seda kunagist New Yorki minu arvates enam tegelikult ei eksisteeri ja mulle see suurlinlik vibe väga ei meeldi. Pigem istun siin LAs, kus on väikelinna tunne ja päike paistab kogu aeg. Linnana ta muidugi absoluutselt New Yorgiga ei konkureeri, aga see polegi mulle enam nii oluline, sest ma olen suurlinnasid üksjagu näinud ka. Mul viskas see elutempo ja metroos inimeste vahele litsutud olemine üle. Ja see, et ühe toa üür kuus on umbes tuhat dollarit, on natuke liiga palju.

Millega sa seal praegu peaasjalikult tegeled?

Olen siia kolinud umbes kuus kuud, millest kaks veetsin Euroopas. 2015. aastal on leidnud aset uus algus ja tegelen praegu väga eluliste asjadega. Täna valisin endale näiteks tervisekindlustust. Ma olen kohati isegi enda peale pahane, kuna pole nii palju loominguga tegelenud, kui võiksin, aga sisseseadmine on tohutult palju aega võtnud. Teen endale 27. sünnipäevaks kingi ja hakkan veebruaris autot ostma. Siis tahaks leida endale muusikabisnises mingi töö ja teha samal ajal oma asju. Tahan selle Euroopa vahel edasi-tagasi lendamise ära lõpetada, sest muidu läheb kogu energia ainult logistika või kohvrist elamise peale. Ma ei suuda enam niimoodi, sest olen nüüdseks umbes kolm ja pool aastat järjest tuuril olnud. Kuidagi selline tunne on, et olen vanaks jäänud ja tahaks natuke ühe koha peal olla.

Milline näeb välja ühe muusiku argipäev LAs?

Ma ei ole saanud veel üldse sisse elada, aga mis siin ikka. Enamikul inimestel on päevatöö ja muid asju tehakse selle kõrvalt. Noored kunsti- või muusikainimesed, keda ma tean, teevad mitut asja korraga, sest kunstist elada on raske ja kulkasid ega teisi taolisi ühinguid, kust raha niisama tuleb, ju ei eksisteeri. Iga asi on omaalgatuslik. Aga mind see töö hankimise mõte üldse ei hirmuta, sest hea on, et ma seda vastse nn erakordsete võimete rohelise kaardi omanikuna üldse teha saan, kuna mul on dokumendid korras. Teiseks ma arvan, et see aitab linna paremini tundma õppida. Mind hirmutas näiteks see, kui ma LAsse kolisin ja ei teadnud, kust mu sissetulek pärinema hakkab. Sel hetkel oli mul ainult ajutine viisa ja ma tundsin end nagu Mehhiko immigrant, kes on äsja üle USA piiri hüpanud, teadmata, mida homne päev toob (naerab). Õnneks tõi homne päev elamisloa.

Rääkides kuulsast mugavuspagulase temaatikast, siis kuidas sa seda terminit oma kogemuse põhjal kommenteeriksid?

No mugavat pole siin nüüd küll midagi. Eesti on igas mõttes palju paremini organiseeritud riik kui USA. Mu emal vajus seda kuuldes karp lahti. Eestis olles tundub kõik õudselt halb ja kogu aeg tahaks vinguda ja viriseda, aga üle kahe aasta USAs elamine on õpetanud mulle seda, et Eestis on väga hea elu. Kui sa vähegi tööl käid, midagi teed või vähemalt end töötuna arvele võtad, luuakse sulle võimalus. Kas või fakt, et meil on võimalus saada haridust tasuta, on minu arust kõige suurem asi maailmas. USAs ei julge ma nii pea ühtegi last saada, sest pean iseendaga hakkama saama ja riik ju sulle absoluutselt vastu ei tule. Siin on aastas umbes seitse puhkusepäeva, emapalka ei ole, lihtsalt saa laps kätte ja vaata ise, kuidas edasi jõuad. Siin võitleb igaüks enda eest. Seni kui ma noor olen, viitsin veel pingutada, aga kindlasti ei ole tegu riigiga, kuhu tulla vanaduspõlve veetma.

Oma viimase albumi „Histrionic” kohta oled sa maininud, et see on mõjutatud feministi Naomi Wolfi raamatust „Vagina”. Räägi sellest seosest lähemalt.

See raamat juhtus mulle kuidagi juhuslikult kätte. Enne ma tema fänn ei olnud, aga kuulsin selle teose arvustust raadiost ja hakkasin lugema. Otsest seost albumi ja raamatu vahel ei ole – seda, et „Histrionic” oleks kuidagi raamatu teemale üles ehitatud. Mind jäi lihtsalt kummitama idee sellest, kuidas naiste maailmakogemus on olnud läbi ajaloo rahuldust mittepakkuv, mitte ainult seksuaalses mõttes, vaid üldiselt, ja kui palju seda maha on vaikitud. Wolf taandab selle küll seksuaalsuse tasandile. Põhimõtteliselt on see nagu mingi avalik saladus. Mulle tundus alati, eriti kui sa oled natukenegi iseseisvam või isepäisem, et selles läänelikus mudelis, kuhu sa sündides satud, on palju vabadust, aga samas väga palju frustratsiooni või vastamata palveid. Teoses oli palju „äratundmisrõõmu”, et ma ei ole nende mõtetega üksi. Mulle kõlas see kõik väga tuttavalt ja need mõtted jäid minuga päris pikaks ajaks. Ma sain aru, et üks naine on võtnud ette ja kirjutanud üles selle, kuidas me ennast pikka aega tundnud oleme. Kui samal ajal seda albumit nokitsesin, siis see kindlasti mõjutas mind. Ma olen nende naisteteemadega päris palju tegelenud – muusika mõttes pole see seos nii otsene, aga mõtleva inimesena ikka jah, kogu aeg. Nüüd võib-olla vähem, sest ma olen nende asjade peale juba nii palju mõelnud ja selle teema enda jaoks ammendanud, aga see käib paratamatult meie elu juurde.

Tituleeriksid sa end samuti feministiks?

Sõltub, kuidas seda defineerida. Neid definitsioone on lõputu hulk. Minu eesmärk on olnud alati totaalne iseseisvus või oma asja ajamine ja ma olen selle ka saavutanud. Alustades kas või sellistest lihtsatest asjadest nagu suhe isaga. Ma tundsin näiteks, et Eesti on liiga väike ja siit lahkumine on vajalik, et mitte oma isa varju jääda. Meil on temaga alati väga head suhted olnud, aga ma lihtsalt mõtlen, et mina kui indiviid tahan end sellest võrrandist täielikult välja võtta. Need suhtumised, mis ta mulle eluks kaasa on andnud, on mind kindlasti maailmas üksi ringi reisides väga palju aidanud, aga puhtalt see, kes tema on, ei ole USAs tegelikult mingit rolli mänginud – keegi ei tea ju mu perekonnast mitte midagi. See on väga vabastav tunne.

Oma lüürikas oled sa kasutanud näiteks Comte de Lautréamont’i luulet, vihjanud prantsuse feministist mõtlejale ja kirjanikule Hélène Cixous’le ning näiteks ka filmile „The Beach”. Mida need viited sinu jaoks tähendavad? Kas tavapärane sõnade kirjutamise protsess on liiga igav?

Mu tavaline sõnade kirjutamise protsess ongi tegelikult väga igav, aga need on lihtsalt asjad siit ja sealt, mis mulle kuidagi korda lähevad ja mida ma integreerin sellesse, mida mina teen. Mulle meeldib absoluutselt kõik, mis on kaasahaarav, ja see ei pea olema ilmtingimata prantsuse dekadentlik luule (naerab). Võib-olla on isegi natuke parem, kui sa ei tea, mis see on, sest siis ei ole see nii pretensioonikas. On alati tore, kui kuskile on mingid väiksed vihjed peidetud. Seda meeldib mulle endale teha ja mulle meeldib, kui teised seda teevad. Näiteks praegu loen ma Naomi Kleini raamatut kliima soojenemisest, aga mingit keskkonnahümni ma tõenäoliselt kirjutama ei hakka (naerab). See on tihti nii, et sa loed mingit raamatut, mis ei puutu üldse asjasse, aga seal on pealkiri, lausejupp või väljend, mis jääb peas kumisema. Seda tuleb kogu aeg ette. Viimasel ajal olen ma rohkem hoopis filme vaadanud, kuigi see on vist seotud reisimise ja sellega, et mul on seetõttu liiga palju tühja aega. Kusjuures, ma olen tegelenud puhtalt ka nende meinstriim-filmide vaatamisega, mis praegu auhindasid on noppinud, aga tegelikult ei ole ükski nendest mulle väga korda läinud. Seejärel vaatasin ma klassikuid ja need omandasid seeläbi hoopis teise mõõtme. Näiteks Brian De Palma „Scarface”. (Naerab) Mõtlesin, et kurat, see on ilgelt hea film. Muusika on täiesti imelik ja üldse ei sobi sellega. Nüüd mil ma olen USAs uus immigrant, meeldib mulle vaadata selliseid linateoseid, kus immigrandid tulevad ja teevad pahandust. Hästi tore on tagasi minna ka vanade lemmikute juurde, mis ei ole absoluutselt aktuaalsed ja milles on su enda jaoks mõni lahe nüanss. Liiga palju on seda, et kõik räägivad kogu aeg samadest asjadest ja tarbivad sama kultuuri. See on hästi tore, kui on diskussioon, aga mul on tunne, et internetis on juba liiga palju arvamusi. Ma ei soovi selles tihti osaleda ja lähen enda lollaka asja juurde tagasi.

Sa tegid viimased neli aastat väga intensiivselt muusikat ja tudeerisid samal ajal kunstiteooriat. Kuidas niimoodi uhades inspiratsiooniga on? Kas pead ennast pigem tegutsema sundima või tuleb see automaatselt?

Mõlemat. Alguses pean sundima ja siis tuleb automaatselt. Ma kasutan viimasel ajal kogu aeg sõna keskenduma. Ma ei tea, kas see on seotud nutitelefonide või lõputu reisimisega, aga tunnen, et järjest raskem on keskenduda. Võib-olla on nüüd vanusega vaim nõdramaks muutunud, aga samas tundub, et see pole ainult minu probleem, sest kõik inimesed, kellega ma räägin, kurdavad sama asja üle. Viimased paar aastat on see mu elus mingi läbiv motiiv olnud. Kas või see, et ei suuda keskenduda hetkele või sellele, kus ma parasjagu olen: Londonis olles tahtsin ma LAsse ja Eestis olles Londonisse. Seetõttu ongi mul hea meel, et olen leidnud natuke tšillima koha, kus on ka füüsiliselt kergem olla ja hea vaikselt nokitseda. Siin pole mingit suurlinlikku kaost. Ainus koht, kus sa inimesi näed, on kiirteel ummikus olles. Ma mingiks new age’i inimeseks ei kavatse siin LAs muutuda, küll on aga suur vahe, kas sa lähed kodust välja ja on torm ning pakane või paistab päike. Ma tahan olla füüsiliselt punktis, kus ma tunnen, et mul on võimalik midagi teha.

Mida su muusikaline tulevik toob?

Ma tahan teha oma DJ-night’i. Üritasin seda eelmisel aastal, aga läksin jälle ära. Siin peabki oma meelelahutuse ise korraldama. Käisin äsja Londonis ja olin nii õnnelik, et sain jälle osa sealsest tantsumuusikast, sest see on see miski, mis mind tegelikult ka kõnetab. Futuristlik ja tulevikku vaatav. LAs ei ole seda üldse olemas. Kui Londonis kuuled ultramoodsat tantsumuusikat, siis siin tuleb autodest Katy Perryt. Ma ei viitsi enam eriti väljas käia, mis on hästi kummaline. Nagu võiks, ja ma usun, et siin toimub asju, aga sellist tunnet ei ole, et väga toimuks. Pigem selline singer-songwriter soigumine. Mulle meeldivad LA puhul hoopis mingid muud asjad, mis ei ole seotud muusikaskeenega. Ma tulin siia tegelikult selleks, et olla soojas, keskenduda ja oma elu sisse seada, sest New Yorgis oli iga nädal mõni pidu, üritus, kontsert ja üldse hektiline elu. Sa kas saadad päevi õhtusse liiga palju pidutsedes või siis hästi palju tööd tehes. See mulle ei meeldinud. LAs on kuidagi ladnam ning saab kombineerida ja väikseid projekte teha.

Mõni koostööprojekt kohalike artistidega äkki?

Koostööprojektidest on vara rääkida, sest tihti on nii, et teed plaane, aga need ei teostu. Praegu tahaks oma sõbrannaga koos ühe tantsuloo teha, nii et võib-olla teen selle veebruaris ära. Selliseid ühekordseid jam’i-seansse ikka aeg-ajalt tuleb, mis hoiavad vaimu värskena. Selles mõttes on LAs tore olla, et siin on palju muusikatööstuse üritusi. Mul on kavas paar workshop’i või konverentsilaadset asja laulukirjutamise valdkonnas. See huvitab mind praegu kõige rohkem. Mis puudutab mu oma plaati, siis selles osas ma praegu plaani ei tee, sest panin nüüd viimased kolm aastat järjest aastas kaks kuni kolm reliisi välja, nii et mul on veidi selline läbipõlenud tunne. Muusikat kirjutan ma küll iga päev, aga tahan natuke oma tehniliste oskuste kallal vaeva näha, nii et järgmine asi, mille ma teen, tuleks välja umbes 2016 või 2017. Mitte et ma pensionile läheksin, aga minu arust on see muusikaauhind ka selline tore vahepala, mis andis märku, et mind on lõpuks ka Eestis märgatud, ja see on väga tore. Nüüd istun ma aga LAs ja mul on teistsugused ambitsioonid. Ma ei taha olla underground– või indie-muusik, vaid soovin leida oma koha siin. See tähendab kindlasti mitmeid asju: kas ma pean siin tuimalt sidemeid looma, kuskil orjama või jälle demosid saatma. Alustama põhimõtteliselt nullist. See ongi Ameerika puhul huvitav, et kedagi ei huvita, kes sa oled ja kust sa tuled. Muusika on alati olnud mu prioriteet, aga ma tunnen, et ma ei saa päris samas vaimus jätkata. Mingi põhjus peab sellel olema, miks ma siia sattusin. Kindlasti tuleb sellest võimalusest viimast võtta, aga kui mu plaanid vett lähevad vedama, pole välistatud, et tulen Eestisse tagasi. Kunagi oli mul tunne, et mul polegi valikut ja pean alati välismaal olema. Nüüd mil ma olen viimased paar korda käinud, tunnen, et Eestis on väga mõnus, ja usun, et oma kogemustepagasiga leiaksin ma kindlasti midagi, mida teha. Pean ainult enda jaoks välja mõtlema, kus oleks kõige targem olla. Praegu on juba elamislubade ja korterite eest nii suur võitlus maha peetud, et ma ei saa päris järgmine aasta veel tagasi tulla. Vaatan lihtsalt, mis saama hakkab.

Plaadifirma: Not Not Fun / 100% SILK
Diskograafia:
„Histrionic” LP (Not Not Fun, 2014)
„C U Again” 12” EP koos Ajukajaga (Porridge Bullet, 2014)
„Bless” 12” EP (100% Silk, 2013)
„The Integration” LP koos LA Vampiresiga (Not Not Fun, 2012)
„Will Happiness Find Me?” LP (Not Not Fun, 2012)
„Sacred & Profane Love” EP (100% Silk, 2011)
„Cabaret Cixous” LP (Not Not Fun, 2011)
„Noble Savage” 12” EP (100% Silk, 2011)
„Tallinn At Dawn” CS (Not Not Fun, 2011)
„Ruff Trade” EP (2011)

maria-minerva.com