Kirjandusteadlane Aare Pilv uuris kirjanik Igor Kotjuhilt ning MTÜ Uus Vene Kultuur Eestis (UVKE) eestvedajatelt Sandra Kossorotovalt ja Gustav Kalmult eestivenelaste ja nende kultuuri „tervise” kohta. Viljakas vestlus pani idanema esseekogumiku idee.

Mul on tunne, et praeguste kahekümnendates eluaastates noorte hulgas on rohkem valmidust omavahel suhtlemiseks kui minuvanuste või vanemate seas. Samas on selle juures vist probleem see, et noored eestlased ei oska peaaegu üldse vene keelt.

Sandra Kossorotova: Nõus. Vanematel inimestel on soovi suhelda vähem, kuigi oskusi selleks rohkem, noorematega on aga vastupidi.

Kas eestlaste vene keele oskus on oluline? Siin kerkib kohe küsimus, kes lõimub kellega? Riik näeb seda venelaste lõimumisena Eesti ühiskonda, see tähendab, et tegemist pole kahepoolse protsessiga. Kui vaadata seda aga kahepoolsena, siis kas oluline oleks ka see, et eestlased paremini vene keelt mõistaksid?

Gustav Kalm: Kindlasti oleks eestikeelsetele noortele kasulik paremini vene keelt osata. Ainuüksi seepärast, et nad saaksid osa suuremast hulgast sündmustest. Eks keele kõnelejate arv seab omad piirid, sest Eestis toimuvaid venekeelseid sündmusi on alati vähem kui eestikeelseid. Venekeelsel elanikkonnal on muidugi võimalik saada lisaks sellele osa väljaspool Eestit loodavast venekeelsest kultuurist. Noored etnilised eestlased on aga lõigatud täiesti ära kõigest põnevast, mis sünnib Venemaal ja venekeelses kultuuriruumis. Kõige paremas seisus on need noored Eestis elavad venelased, kes oskavad mõlemat keelt ja saavad seetõttu kogeda täit rikkust.

Mina olen tajunud seda seoses eestivene kirjandusega. Kogu aeg on püütud seda üldisesse kirjandusellu sulandada ja mingil määral on see ju õnnestunud – olukord on palju parem kui kümme aastat tagasi –, aga küsimus on ikkagi selles, et eestivene kirjandust on eesti kirjandusruumis ainult nii palju, kui seda tõlgitakse. Eestlased venekeelsete tekstide juurde ei jõua, sest see vajab alati eraldi vahendajate kihti, kuhu kuulume me kõik, kes me valdame keeli. Ilma selle vahendajate kihita Eestis sellised asjad ei toimiks. See jätab protsessi alati poolikuks, sest ühtset suhet lõpuni pole. Ma mõtlen siin võrdlusena näiteks Soome peale, kus soomerootsi kirjanikke loevad soomlased ilma tõlget vajamata.

G.K.: Võib-olla on huvitav võrdlus Lätiga. Nii palju kui ma aru olen saanud, on Riias läti-vene keeles toimuvas vestluses kombeks, et kumbki osapool räägib oma emakeeles, ning teisest saadakse aru. Ka UVKE puhul ei tahtnud me alguses üldse keelega tegeleda. Mõtlesime iga kord, et teeme ürituse lihtsalt mingis keeles ja tuleb, mis tuleb. Aga siis nägime järjest, kuidas mõned inimesed tundsid ennast väljajäetuna, kui diskussioon toimus keeles, millest nad aru ei saa. Neile ei meeldinud see tunne.

S.K.: Me ei osanud seda tõesti alguses arvata, aga selgus, et see on päris suur probleem. Kas tõlkida kõike edasi-tagasi ja lasta üritusel kolm korda kauem kesta või valida üks keel ja elavam ning ilusam diskussioon, millest aga mõned inimesed aru ei saa.

Igor Kotjuh: Mai lõpus toimub Tallinnas kirjandusfestivali HeadRead raames vestlus Jelena Skulskajaga. Samal festivalil toimub ka vestlus Andrei Ivanoviga. Esimene on eesti, teine inglise keeles. Ju siis on võimalik erinevalt lahendada seda. Samas olen nõus Sandra ja Gustaviga, et keeleküsimus on tihti juba korralduslikult väga oluline.

Mulle tundub, et üks koht, kus noored eestlased ja venelased omavahel hästi läbi saavad, on hiphop. Olen kohanud päris palju koostööprojekte, kuigi hiphop on oma olemuselt väga keelekeskne asi. Vihutakse koos räppida. Ehk ei pruugi keel alati takistav tegur olla.

S.K.: Hiphop ja grafiti ka.

Seal on koostegutsemist päris palju, subkultuur on ilmselt olulisem kui mingid muud asjad. Ühine identiteet leitakse hoopis mingil muul tasandil.

S.K.: Neil algas see koostöö ammu, mitte hiljuti. Juba üheksakümnendatel oli see väga tugev.

G.K.: Ka kunstimaailmas, mis on ühtpidi nii väike ja milles pole teisalt keel väljendusvormina nii oluline, on tekkinud mulje, et kogukondade või keeleruumide vahelist eristust peaaegu ei olegi. On üks Eesti kunstiväli, milles ei eristu erinevad kogukonnad.

S.K.: Enamik venekeelsetest kunstnikest tegelevad siiski ühe ja sama teemaga, milleks on identiteet.

G.K.: Aga nad tegelevad sellega väga selge Eesti kunstivälja sees. See ei moodusta omaette iseseisvat kunstivälja.

Integratsiooniks või lõimumiseks nimetatu eesmärk on luua mingi ühtne kogukond. Et Eestis oleks üks, mitte kaks kogukonda. Kuidas teile tundub, kas seda saab mingite riiklike poliitikatega suunata või on see pigem kodanikuühiskonna rida?

G.K.: Loomulik asi pole see kunagi. See, et keegi hakkas ennast 19. sajandil eestlase või itaallasena tundma, on kuidagi kellegi aetud või veetud. Mina väldiks sõna „kogukond” ja küsiks selle asemel, kes on Eesti „meie”? Kes on Eesti mitmuse esimene isik, kellest me mõtleme, kui me räägime Eesti elust? Kes on see kujuteldav hulk inimesi, kelle järgi seda ühiskonda korraldatakse ja kellega me justkui kõneleme, kui me räägime sündmustest, mis siin toimuvad? Mulle tundub, et mingisugune muutus on Eestis laiemalt toimumas. Seda on näha, kui vaadata, millist raskust Eesti päevalehed tunnevad, kui nad peavad osutama näiteks mõnele vene taustaga Eestit esindavale sportlasele. Kasutatakse selliseid väljendeid nagu „kaasmaalane” ja „eestimaalane”. Seda muutust ei tajuta kindlasti kõikjal ühtlaselt. Kui mõelda tagasi riigikogus toimunud aruteludele, kas kodakondsust tuleb küsida või see antakse neile Eestis sündinud lastele automaatselt, kelle vanemad pole Eesti kodanikud, kuid on püsiva elamisloaga elanikud. Mitmete poliitikute jaoks oli Eesti „meie” piiratud endiselt ainult etniliste eestlastega.

Meie põhiseaduse algusesse on kirjutatud, et Eesti riigi ülesanne on eesti keele ja kultuuri säilitamine. Mõnes mõttes on see väga mõistlik, sest ega sellisel väiksel riigil muidu väga mõtet ei olekski. See on tugev mittemajanduslik põhjendus, mis konstrueerib „meie” eesti keele keskseks.

G.K.: Ma ei ole üldse kindel, et seal mingi vastuolu on. See ei tähenda, et Eesti riigi „meie” peaks tingimata olema eestikeelne. Sõltub sellest, kas see artikkel on aksessuaarne või üks põhilistest. Sellest lähtuvalt saab seda erinevalt interpreteerida. See on kõigest üks põhiseaduse artikkel.

See väljendab mingit hoiakut, mis oli 90ndate alguses.

G.K.: Võtame näiteks Prantsusmaa tsiviilkoodeksi, mis pärineb 19. sajandi algusest ja mille puhul on mitmed olulisimad artiklid säilinud esialgses sõnastuses ning kehtivad praeguseni, kuid võivad oma praktilist tähendust interpretatsioonide kaudu muuta. Nii et paarisaja aasta jooksul saab trükimusta säilides tähendus muutuda mustast valgeks. Antud juhul ei ole küsimus isegi musta valgeks muutumises, vaid selles, kuidas me näeme seda, kes on Eesti poliitiline „meie”. Võib-olla oli artikkel loodud selleks, et määratleda mingi „meie”, ja nüüd me võime selle „meie” ümbermõtestamisega ka selle artikli tähenduse ümber mõtestada.

I.K.: Seda konstruktsiooni tuleks vaadata tervikpildis. Kuidas venelased, kes elavad Eestis, ise ennast defineerivad? Mulle tundub, et mida nooremate inimestega on tegemist, seda enam kohtame vastust, et olemegi Eestis elavad venelased, eestivenelased. Inimesed ajavad oma asja ja poliitilist numbrit sellest ei tehta. Siinjuures võib rääkida näiteks filmi „Sipelgapesa” autorist Vladimir Loginovist või ilublogijast Anna „Estonianna” Ovsjankinast või rokibändist Junk Riot.

G.K.: Samas on kultuuri ja keele küsimus alati poliitiline. Mitte nii väga selles mõttes, mis on riiklikud instantsid ja kuidas mõtestavad nemad poliitilist kogukonda ehk ühiskonda, vaid poliitiline küsimus emotsionaalses ja kultuurilises mõttes – kes on see „meie”? Tihti on keeleline ja kultuuriline poliitiliselt olulisem küsimus kui institutsionaalne.

I.K.: Mina keskendun kultuuritegelasena sellele, mis toimub kultuurivaldkonnas. Kui vahepeal oli väga kuum teema Andrei Ivanov, siis minu jaoks ei olnud see oluline mitte sel põhjusel, et ta kisti poliitilisse konteksti, vaid seepärast, et tegu on hea kirjanikuga.

G.K.: Ivanov on hea näide sellest, kuidas kirjutada eestivene kultuuri esindajat tänapäeva suureks eesti kirjanikuks. Vaikselt on hakatud ümber mõtestama eesti kirjandusloo piire. Need ei ole tegelikult uued küsimused, vaid eksisteerisid juba kahe ilmasõja vahel, kui arutleti baltisakslaste ja eestivenelaste kuulumist Eesti ajalukku. Mis tüüpi tegelastena nad seal koha leiavad?

I.K.: Mina ise juhindun sellest, et see on esmajärjekorras kultuuriline, mitte poliitiline küsimus. See on suure ja väikese E-tähe teema. Mina ise defineerin ennast nii, et Eesti on minu kodu. Ma arvan, et valdav enamik venelastest, kellega ma olen kokku puutunud, kirjutavad sellele mõttele alla. Samas ma usun, et see ei ole iseenesestmõistetav, et neid inimesi tulekski vaadelda ainult nende rahvuse kaudu. Ma ei leia, et igas olukorras peaks rahvuse teema primaarne olema. Ma olen küll eestivenelane, aga samas olen ma ka luuletaja. Ma ei taha olla ainult eestivenelane või inimene, keda seostatakse märksõnaga „vene”. Kes on meie jaoks Andrei Ivanov? Kas ta on venelane, kes elab Lasnamäel, või kirjanik? Kui mul ilmub eestikeelne luulekogu, kas ma olen siis lihtsalt luuletaja või on sinna ette pandud rahvusele viitav märksõna? Samad küsimused kehtivad muide ka naiste puhul. Kas proua X on naiskirjanik või kirjanik? Kas naine on inimene? Ja muud sarnased naljakas-absurdsed küsimused.

G.K.: Ma ei ole ise suutnud välja mõelda, kas ma peaksin neid määratlusi kasutama või mitte. Vahel on need head, sest aitavad inimestel orienteeruda. Need aitavad luua klišeede kaudu mingisuguse esmase pildi, aga teisalt piiravad seda välja, kuidas inimest määratlema hakata. Mitmed minu head sõbrad on olnud eestivene päritolu ja välismaal koos õppides on ilmselge, et olukorras, kus inimene peab ühe lihtsa määratlusega ennast kiiresti tutvustama, esitlevad nad ennast eestlastena.

I.K.: Minu elus on olnud olukordi, kus ma tutvustasin ennast soomlasena. Lõuna-Koreas ei teadnud keegi, kus on Eesti. Nende jaoks oled sa kas venelane või soomlane, kui sa sealtkandist tuled. Ma mõtlesin, et kuna Venemaa elukorraldus on minu jaoks suhteliselt võõras ja Soome oli omasem, siis valisin soomlase identiteedi.

G.K.: Mingites olukordades muutuvad isegi sellised määratlused nagu „eurooplane” oluliseks. Näiteks kuskil Aasias või Ameerikas võib muutuda mingite inimeste vahel tihti tähtsamaks ühiseks nimetajaks pelk Euroopa päritolu.

I.K.: Aga see vastuolu, et eestikeelses meedias rõhutatakse kohalike venelaste puhul märksõna „vene” ja kohalik venekeelne meedia poogib külge sõna „eesti”. Lisaks olen pannud tähele, et eestikeelses meedias ja kultuuriperioodikas, kui juttu on kas või Jürgen Roostest või Doris Karevast, öeldakse eesti luuletaja, aga kui tegemist on venekeelsete autoritega, siis öeldakse eesti poeet. Kas taheti komplimentaarselt vastu tulla, kasutades sõna poeet?

Sotsioloogias ja ühiskonnateaduses kasutatakse sellist mõistet nagu kultuuri prestiiž. Kultuur võetakse omaks ja selles osaletakse, kui see on piisavalt prestiižne. See tähendab tegelikult seda, kas vastavas keeles on mõttekas asju ajada. Ühelt poolt on see pragmaatiline küsimus, teisalt küsimus sellest, kas see on äge või lahe. Nii nagu Ameerika on paljude jaoks äge ja väga prestiižne kultuur. Kuidas siinsetele noortele venelastele eesti kultuuri prestiiž tundub? Kas see jäetakse pigem vahele ja orienteerutakse üle Eesti Venemaale või Euroopasse?

S.K.: Mõned inimesed lähevad tõesti kohe Londonisse või Pariisi õppima ja jäävad sinna elama, ja mõned kolivad Venemaale. Osad jäävad aga Eestisse ja võtavad osa siinsest kultuurielust. Ma olen tähele pannud, et need minu tuttavad, kes on pärit Ida-Virumaalt, on ühtlasi need, kes lähevad pigem välismaale, sest neil ei ole eesti keel selge. Tallinnast pärit noored on rohkem integreerunud ja nende jaoks on valiku tegemine keerulisem.

G.K.: Eks see on ühtpidi seotud ka sotsiaalmajandusliku reaalsusega. Ida-Virumaal võib elu paista kaunis trööstitu ja lihtsam on ennast Eestist lahti siduda ja minna mujale põnevat otsima. Suuremates linnades, kus majanduslik heaolu ja tunne, et ollakse ühiskonda kaasatud, on paremad, ei lahkuta sarnastel põhjustel. Mulle ei tundu samas, et rändamine seoks nad Eestist lahti. See pole ainult Eestis nii, vaid see on laiem üleeuroopaline tendents, mille taustal „meie” küsimus tõstatub üha teravamalt, sest rändavate inimeste hulk üha suureneb. Mul on Eestis ka sõpru, kes on pärit Hispaaniast ja Hiinast, aga elavad siin. Nende puhul tõstatub see küsimus hoopis teistmoodi.

Kas vene kooridel ja venekeelsetel lauludel peaks olema koht laulupeol?

G.K.: Mulle tundub laulupidu nii kitš, et ma ei kipu oma jalga sinna tõstma, aga kui sinna tulevad vene koorid, siis andku aga minna. See on väga vahva. Ma tean, et sellega olid mingil hetkel probleemid. Tobe, et sellised probleemid olid – aeg on üle saada.

I.K.: Minu teada on vene koorid juba aastaid laulupeol osalenud, aga laulnud eestikeelseid laule. Viimase laulupeo järel arutati küsimust, kas nad võiksid vene keeles laulda. Korraldajad leidsid, et järgmisel korral miks mitte, aga piir poliitika ja kultuuri vahel on siin üsna tundlik. See on umbes nagu siis, kui ajalehtedel tekkisid oma veebiväljaanded, kus sai keelt valida: eesti keele puhul oli kasutusel sinimustvalge ikoon, vene keele puhul Venemaa lipp. See ei ole nii, et keel peaks riiki tähendama. Nüüd kirjutatakse lihtsalt „EST” ja „RUS”. Laulupeo venekeelsest repertuaarist rääkides kehtib sama loogika – see võiks olla „RUS”, aga kas see peaks tingimata Venemaa riiklikule poliitikale viitama, on omaette küsimus.

Minu jaoks on laulupidu pigem kroonuüritus, aga sümbolina oleks venekeelne repertuaar päris kõva žest. Probleemid tulenevad aga ilmselt sellest, et laulupidude korraldajate hulgas on küllalt palju inimesi, kes mäletavad veel nõukogude aega, kui lauldi vene keeles. Sellel on nende jaoks oma poliitiline tähendus, mis isegi ei seostu vene trikolooriga, vaid punalipuga. Ilmselt on neil see mälus sees. Kui venekeelsed laulud nüüd uuesti sinna jõuaksid, siis ilmselt annaks see märku, et asi on uue põlvkonna käes, kellel sellist konfliktset mälestust pole. Integratsiooniküsimused sõltuvad ilmselt ajast, et asjad depolitiseeruksid, et vene keel Eestis depolitiseeruks.

I.K.: Kui me räägime tänapäeval identiteedi teemadel, siis kohalike venelaste ajaloost võib leida nii mõndagi. Kui me paneme esimese vabariigi perioodi kõrvuti nõukogude ajaga, siis kuidas need muutused tulid ja millised need olid? Seda teemat on käsitlenud üsna põhjalikult nii Tartu kui Tallinna vene filoloogid. Igasugused monograafiad ja suured raamatusarjad, nagu „Baltiiskii arhiv”, mille põhjal Ivanov kirjutas „Harbini ööliblikad”. Või töö, mida tegi omal ajal professor Sergei Issakov või 1990ndate lõpus Boriss Baljasnõi, kes kirjutas mitu artiklit eestivenelaste identiteedist. Pärast 2007. aasta sündmusi, kui tekkisid leerid ja puhkes konflikt, on nüüd hea nende materjalide juurde tagasi tulla. Mulle tundub, et see oleks üsna paljutõotav, kui seda materjali töötaksid läbi uued inimesed. 90ndate lõpus ja nullindate alguses postuleeritud ideedel võiks ka praegu perspektiivi olla. Uued inimesed on rohkem nendeks valmis.

G.K.: Ma kujutan ette, et eestivenelaste ajalugu, pöördehetki ja eluolu puudutava esseekogumiku väljaandmine oleks väga reaalne ja aktuaalne. Mis toimus nõukogude aja alguses või II maailmasõja ajal või nõukogude aja lõpus? Ja mitte ainult pöördehetked poliitilises, vaid ka kultuurilises tähenduses.

I.K.: Mulle meeldiks, kui sellisel kogumikul oleks rõhk ikkagi kultuuril. See võiks olla eestivenelaste ideekogumik.

G.K.: Kahes keeles trükkida, Sandra teeb kujunduse. See oleks super!