Käesolevas numbris lõpeb Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva puhul Müürilehes ilmunud arvamusartiklite seeria „Visand minu Eestist”, mis vahendas noorte nägemusi ja mõtteid kaasaegsest Eestist. Lõpetuseks on sõna Oudekki Loonel. Ootame ka uuel aastal meiliaadressil arvamus@muurileht.ee mõtteavaldusi ühiskondlikult olulistel teemadel.

Vabas Eestis üles kasvanud põlvkond elab küll stabiilsemas ühiskonnas, kuid üleminekuaegse paradigma jätkuv prevaleerimine nõuab neilt ühiskondlike mängureeglite muutmise nimel võitlemist.

„Elu mõte ei ole õnn,” leiab filmi „Educazione siberiana” kangelane viimastes kaadrites, „elu on võitlus”. See Nicolai Lilini samanimelise romaani ekraniseering (režissöör Gabriele Salvatores, Itaalia 2013) võib olla küll ebatäpne mõne ajaloolise fakti kirjeldamisel, kuid suudab üldistada Transnistria „uue” ja „vana” kuritegeliku maailma erinevate koodide ning Stalini käsul ümber asustatud rahvakillu toimimispõhimõtete kirjeldamise kaudu suurepäraselt ühe põlvkonna elukogemust. Põlvkonna, kes kasvas üles mingis Nõukogude Liidu järgses ühiskonnas, üheksakümnendatel aastatel, mil tuli minna sinna, ei tea kuhu, kus vana hegemoonia oli tükkideks purunenud ja uut veel ei olnud. Eestis ja Transnistrias ühtemoodi. Mihkel Kunnus oma visandis raamatukogudeta Eestist rõhutabki just selle põlvkonna elukogemust, kel on nii lihtne järeldada, et üldine õnn ja individuaalne paremakssaamine on sotsialistlik, humanistlik ja rahuaegne igand ning elu on lihtsalt võitlus, kus mõned kaotavad, ja see on kurb paratamatus.

Kuid erinevalt Transnistriast on Eestis praeguseks toimiv kapitalistlik demokraatia. Eestlusega pole game over, Eesti on lihtsalt valmis ning kasvatanud üles ühe uue põlvkonna noori, kes ei pea enam pea ees tundmatusse vette hüppama ja ise endale uusi reegleid looma. Siinset igapäeva raamistabki kõik see, mida kirjeldab nii poeetiliselt Jim Ashilevi: jäise koorikuga ümbritsetud tulised südamed puhta looduse keskel, energilised, depressiivsed, pragmaatilised, vandenõuteooriate kummardajad, kõike seda inimlikes mõõtmetes, kus omasugustega saab lihtsalt koos suuri asju teha, kus Twitteris on nii president kui ka suvaline troll, kes tahab igale mustale ust näidata, venelastest rääkimata. Uus põlvkond ei ehita enam riiki, ta elab selles – ei noores, ei vanas, ei üleminekurežiimis, vaid lihtsalt ühes paljudest võimalikest normaalsustest. Ja tegeleb uute probleemidega, mitte ülesehitamisest tingitud ebakindlusega, vaid nendega, mis sünnivad paratamatult võitlejate paradigmale ehitatud struktuuris.

Uus põlvkond ei peakski ju tegelikult võitlema, vaid võiks keskenduda selle asemel oma tööle, toetuda juba ehitatule ning tegeleda omaenese elu kunstiteoseks muutmisega. Teiselt poolt ei ole individuaalne võitlus ühiskondlike reeglite muutmiseks enam ratsionaalne, kuna väljakujunenud struktuur on inertne. Üheksakümnendatel kontoris magamiskotis ööbimine ja kartulikoorte söömine oli üks osa kannatustest kättesaadava parema tuleviku nimel. Kuna keegi ei teadnud, milline see tulevik on, siis oli ratsionaalselt võimalik loota, et just sina väljud võitjana. Või siis ei olnud lihtlabaselt aega üldse midagi loota, sest ellu tuli jääda ja see oli ehk raskemgi võitlus kui too, mida peeti edu nimel. 21. sajandi Eestis ei ole päriselt enam kumbagi äärmust. Laias laastus on olemas toimimisreeglid ja kodifitseeritud käitumisnormid, sotsiaalabi ka, nende raamides on tulevik etteennustatav. Seega, kui sööd täna kartulikoori, on küllalt tõenäoline arvata, et sinu üksildastele pingutustele vaatamata jäädki sa neid sööma. Valikuteks on oludega leppimine, Eestist ärakolimine või katsumine kuidagi üheskoos positsiooni parandada, seejuures kõike eelnevat uppi löömata.

Triin Loide ja Mariann Tihane valutavadki südant selle pärast, et viimane nimetatutest on väga raskelt kättesaadav, sest „normaalsust” ei taheta kritiseerida. Võitlejate paradigmas on asi muidugi lihtne, järelikult on indiviidil mõned võitlused pidamata või ta sai lihtsalt lüüa – aga lüüasaanud ei loe, pole olulised, ka neile mõtlemine on rahuaegne igand. Ilma probleemidesse süüvimata ei ole aga võimalik näha seda, mis nende aluseks on, ega ka seda, kui paljusid see puudutab või kuidas saaks asja parandada. Loide ja Tihane küsivad tagasihoidlikult, et neid, kes tahavad midagi veidrat, võiks ju vähemalt ära kuulata. Muidugi, tegelikult ainult ärakuulamisest ei piisa, harjumuspäraste viiside kritiseerimist tuleks ka tõsiselt võtta ja edasi arendada, mitte ainult leppida kokku eriarvamuste eksistentsi lubatavuses.

Mõlemad autorid räägivad justkui noorema, uue põlvkonna nimel, kuid väljendavad tegelikult laiemat probleemi. Selles valmis ehitatud riigis ei ela ju ainult noored. Selles elavad kõik: võimukonformistid, moraalijüngrid, isamaalased, kommunistid, ettevõtjad, töölised, noored, vanad, keskealised, eestlased, venelased, soomlased, armeenlased ja kõik muud rahvused… Enamik nendest elab lihtsalt omaenda elu, nii hästi kui võimalik on ning parasjagu vedamist on antud. Teevad tööd, veedavad sõpradega aega ning tunnevad elust loodetavasti rõõmugi. See kõik ongi normaalne ehk harilik või tavaline, nagu selle sõna defineerib eesti keele seletav sõnaraamat. Minu Eesti visandites väljendub seesama soov, mille sõnastas hiljuti kultuurirühmitus ZA/UM: rääkida Eesti riigist normaalsuse võtmes, vaadata eksisteerivat tavalisusena ja arutada küsimusi selle tavalisuse sees. Niisugune lähenemine ei mahu muidugi võitlejate hegemooniasse, ühe murranguajastu kultuuri, kus lihtsalt tavalise elu elamises puudub „võitmise” ja seega „ärateenituse” moment. Võitlejate kultuur asetab kõik porri ja premeerib neid, kes ennast sealt küünte ja hammastega välja tirivad. Tavalisuse kultuur aga leiab, et porist väljaronimine võiks jääda üheks ning erandlikuks aktiks ja üldine ühiskondlik lähtepunkt võiks olla polsterdatud materiaalse mugavusega, mis vähendab tänavale jäämise kartust, ning vaimse mugavusega, mis pakub teadmist, et sa kuulud kuhugi ning sinu mõtted leiavad kaasarääkijaid, sõltumata su ühiskondlikust positsioonist ning valikutest elus.

Ma arvan, et Triin Loide eksib, pidades noori, kes tavalisusest välja ei taha, hikikomori’deks, ning eksib, vastandades oma arutelu mingile ebaselgele „riigile ja ühiskonnale”, kes on tegelikult üks väike hulk võitlushegemoonia kandjaid. Tema kirjeldatud noored ongi Eesti riik ja ühiskond, tavalisus, kultuuri edasiviijad, armastavad ja muretsevad, normikohaselt käituvad inimesed. Termin hikikomori tähistab aga inimest, kes hoiab ebaharilikul määral kõrvale kontaktist ühiskonnaga ja seda sotsiaalsetel põhjustel, kuna ootuste ja reaalsuse vahel on liiga suur lõhe. Eesti hikikomori’d ei ole peitunud vanemate korterisse arvutiekraanide taha, vaid Toompea lossi kaitsvate müüride varjus olevatesse koridoridesse, soovimata või suutmata osaleda ühiskondlikus elus. Ilma igapäevast elu elamata ja sotsiaalsete suheteta endast erinevaga muutub ka seaduseloome lihtsalt üheks mänguks, mille käigus püütakse aidata objekti nimega Eesti järgmisele tasandile, parandades selle positsiooni mingis suvalises pingereas. Reaalne elu, ühiskond oma uue normaalsusega tundub nii hirmutav, et suhtlemise asemel loevad poliitilised hikikomori’d pigem ajakirjanikele moraali sellest, kuidas nood peaksid tööd tegema, et poliitikute mängu sobida, või valetavad ka siis, kui selleks põhjust ei ole, nagu härra minister Lang hiljuti. Tavaline ühiskondlik inimene ei karda kaitsta oma positsiooni ning kirjeldada seda, kuidas ta oma tööd enda arvates hästi teeb. Avalike ettevõtete innovatsiooni toetamine ja selle nimel tehtavad muutused on Reformierakonna ideoloogiaga kooskõlas ja valijatelt heakskiidu saanud. Aga kuna ühiskond, rahvas seal väljas, on kuri ning mõistmatu, siis on parem väita, et mind ei olegi olemas. Nii Transnistria kui ka Eesti poliitilised hikikomori’d on kapseldunud möödunud sajandi üheksakümnendate aastate tõmbetuultesse ning peavad kõike, mis jääb teisele poole nende isikliku toa ust, kahtlaseks.

Härra Langi osas ei olnud Eesti avalikkus nii andestav kui jaapanlastest vanemad oma hikikomori’dest laste suhtes, sest poliitikuid ei ole põhjust armastada. Aeg, mil tavaliste põlvkond püüab poliitiliste hikikomori’dega läbi ukse rääkida, on otsa saamas. Tavaliste põlvkond tegeleb omaenda hegemoonia sõnastamisega, mis on üks samm lähemale võimu haaramisele. Poliitilisi hikikomori’sid ähvardab lihtsalt tänavale tõstmine.

Mõni neist saab loodetavasti enne aru, et äkki on mõistlikum uks lahti teha, sest seal taga on tegelikult normaalsed inimesed.