Visionäär Kaur Lass visandab tulevikku, kus Eesti majandus ja ressursijaotus on korraldatud keskkonnasäästlikult ning teistest riikidest sõltumatuna.

Maailmamajandus on muutumas, sest raha juurdetrükk ja negatiivsed intressid on tekitanud palju anomaaliaid. Sisuliselt ei ole olemas vabaturumajandusel baseeruvat kapitalismi. Rahandus ja maailmamajandus, mis on poliitiliselt manipuleeritavad, on ettearvamatud ning Eesti-sugusel avatud majandusega väikeriigil on suures poliitikas vähe sõnaõigust. Kuna turgu manipuleeritakse lisaks rahandusele ka energia- ja toormehindade kaudu, peaksime muutma Eesti sõltumatuks välistest energiaallikatest.

Tänu väiksele rahvaarvule ja suurele hulgale maale ühe kodaniku kohta saaksime kasvatada Eestis ise kogu vajaliku toidu ja energiavõsa, kasutada erinevaid biokütuseid ning jätta ruumi inimasustuseks ja hoida looduslikke alasid. Meie trump on see, et eestlased on loomult alal- ja kokkuhoidlikud. Enamik meist ei poolda krediidil põhinevat majandusmudelit, millel baseerub nüüdisaegne rahandus, vaid elab n-ö jalad maas. Me teame, et laenud ja võlad võivad maksta meile iseseisvuse.

Suurim probleem on olnud seni meie võimetus defineerida olevikus seda, mida me soovime rahva ja riigina Eesti tulevikult. Me vajame oskust lahendada paljusid detaile senisest süsteemsemalt ja haakuvamalt, aga seda ei saa teha, kuni me ei ole saavutanud kokkulepet selles, kuhu soovime suunduda.

Paradigmamuutuse perioodil, mis on praegu pooleli mitmes valdkonnas, on võitjad need, kes teevad muutuse esimesena. Näiteks negatiivsest keskkonnamõjust eemaldus esimesena Bhutan, mis on kogunud tuntust maailma esimese ökoriigina. Meil on võimalik olla selles kategoorias kolmas, sest ka Taanis on 100% orgaanilise riigi idee juba elluviimisel.

Taani suudab kasutada taastuvenergiat 50% ulatuses kogu oma elektritoodangust. Nende eesmärk on aga saavutada taastuvenergeetika osakaaluks 100%, seega saame seda teha ka meie. Tehnoloogia on selleks olemas. Vaja on vaid muuta oma lähenemist ja loobuda taastuvenergeetika vallas sohitegemisest ehk põlevkiviahjudes korraliku puidu põletamisest. Seda korralikku puitu võiksime ikka palkmaja, mööbli või pelletina nii ise kasutada kui ka eksportida. Nii oleks palju energiatõhusam ja majanduslikult kasulikum.

Meie trump on see, et eestlased on loomult alal- ja kokkuhoidlikud. Enamik meist ei poolda krediidil põhinevat majandusmudelit, millel baseerub nüüdisaegne rahandus, vaid elab n-ö jalad maas.

Süsteemne lähenemine

Kui vähendame energiatarbevajadust ja vedelkütuste sisseostu, on meil võimalik muuta oma väliskaubanduse senine negatiivne bilanss positiivseks. Kui impordime vähe ja leiame viise nutikate lahenduste ekspordiks, siis saame tagada nii majanduse kui ka sissetulekute kasvu. Me ei tohi muutuda kindlasti Venemaa-laadseks toormeeksportijaks, hakates müüma fosforiiti vm, vaid peame minema kaasa energeetikas, transpordikorralduses ja tootmises toimuva paradigmamuutusega.

Meie maapõuevarude kättesaamine on keskkonnale koormav ja lisaks saab iga maavara kord otsa. Vähenevas mahus võiks meil kaevandada vaid ehituseks vajalikku (liiv, paas, savi jms) ning põlevkivi. Ilmselt vajame Ida-Virumaa kaevandusi siiski veel mõnda aega, sest kui need kohe sulgeda, sõltuksime naaberriikidest. Vanu kaevandusalasid saame juba praegu edukalt tuule- ja päikeseparkide rajamiseks taaskasutada. Tuulikuid on võimalik paigaldada ka soistele aladele, territoriaalmerre ja mujale, kus inimene aktiivselt ei tegutse. Päikesepaneele saame panna hoonete katustele (muide, Eesti oma firma SolarStone jõudis päikesepaneelidest katusekividega turule enne kui Tesla), bussipeatuste ja autoparklate kohale jne. Taastuvenergeetika miinus on olnud tootmisühtluse puudus, kuid nt Harju Elekter on toomas turule vajalikke salvestusseadmeid, mis on analoogsed Tesla tööstuslike energiasalvestuslahendustega ja sobivad suurtootjatele. Peaksime kirjutama ka piisavalt nutika tarkvara, mis suudaks meie energiatarbevajaduse ja tootmise optimaalsel kujul kokku viia.

Energiasõltumatus

Energiasõltumatuse saavutamiseks on mitu võimalust.

1) Tarbimise vähendamine – seda aitab saavutada hoonete (nn nullenergiahooned), tööstuse ja masinate (sh kodumasinad ja valgustid) senisest suurem energiatõhusus, elektriautode kasutuselevõtt ja tarbimisharjumuste teadlik ümberkujundamine.
2) Tehnoloogia muutmine – kui keskendume taastuvenergeetikale, vajame teistsugust tehnoloogiat nii selle tootmiseks kui ka kasutamiseks ja talletamiseks.
3) Inimeste harjumuste ümberkujundamine – näiteks ühistranspordi ja jalgrattaga liikumine hoiab rohkem energiat kokku kui eraauto kasutamine; elektriauto eelistamine võimaldab kasutada kodumaist energiat, vedelkütuse toel liikuv automootor eeldab meilt aga kütuseimpordi jätkamist; Eestis toodetud toidu tarbimine pakub meile võimalust kriisi korral toime tulla jne.
4) Maapiirkondades elu säilitamine – erinevalt linnadesse koondunud inimestest suudab maal elav kodanik end suures ulatuses ise energiaga varustada, kasvatades toitu ja küttepuid (mis on samuti taastuvenergia).

Energiasõltumatust ongi kõige lihtsam saavutada mainitud võimaluste süsteemse kombineerimisega.

Tehnoloogia muutumine soosib meid

Suur paradigmamuutus on toimumas eratranspordis. Klassikalised autotootjad on Tesla innovatsioonist palju pikema sammu võrra maas, kui nad ise aduvad, sest Tesla on korraga nii salvestustehnoloogia ja taastuvenergialahenduste pakkuja kui ka autotootja. Elektriauto + kodune akupank ei eelda enam teistelt energia ostmist.

Taristu elektriautodele üleminekuks on meil juba algkujul olemas. Soosida tuleks pika läbisõiduga (min 500 km laadimiskorra kohta à la Tesla Model S ja uus Opel Ampera) elektriautode kasutamist, mis kaotaks päevase laadimisvajaduse, v.a pikkade maanteesõitude puhul. Selleks võiksime anda suure läbisõiduga elektriautodele nende ostmisel käibemaksuvabastuse, nagu teeb Norra. Isegi kui riik ei soovi autoostu toetada, võiksime püüda teha kodanikualgatuse korras hulgioste, et neid soodsamalt maale tuua. Lisaks on saanud viimaste aastatega turuküpseks ka elektribussid ja -veokid, mida liigutab elektrimootor isegi siis, kui need tarbivad kütteks vesinikku (mis sobib suurveokitele paremini kui eraautodele). Ehitusturul oleks kindlasti ruumi päikesepaneelidega kaetud katusealuste ja garaažide rajamiseks, et kodus oleks odav autot laadida.

Muutunud on ka arusaam ehitiste kasutamisest. Rajatakse pigem energiatõhusaid kui varem kombeks olnud odavaid hooneid, mis raiskavad energiat. Eestlased on siinkohal väga eesrindlikud, luues passiiv- ja nutikaid maju ning viimaste jaoks ka tarkvara. Nutikas maja võiks elektrit saada Tesla kodumajapidamises kasutatavatest akupankadest või ülalmainitud Harju Elektri salvestusseadmetest.

Peame ühtlasi leidma viise, kuidas taaskasutada lammutatud hooneid ja rajatisi, mitte käsitlema neid jäätmetena.

Julgeoleku seisukohast on parim hajus energiatootmine, kuna nii ei saa kõiki energiaallikaid ühe rünnakuga halvata. Nii ei saa ühtlasi kogu riiki elamiskõlbmatuks muuta, nagu võib tuumajaama olemasolu korral juhtuda – tuumajaama evakuatsioonitsoon võib olla kuni 250 km, st suurõnnetuse korral ei oleks Eestis võimalik elada. See üksi on piisav argument tuumajaama vastu Eestis.

Kui korraldaksime asju hästi, ei tekiks meil prügimäe jaoks üldse jäätmeid. Nagu Ajujaht on näidanud, saaks ehitusmaterjalide tootmiseks kasutada ära isegi maha langenud männiokkaid!

Mida eksportida?

Uue põlvkonna – Eleon-tüüpi – tuulikute (või suisa nendega rajatud tuuleparkide), Skeleton Technologiesi ja Harju Elektri energiasalvestite, TTÜs väljatöötatavate uute päikesepaneelide ja SolarStone’i katusekivide, IT-lahenduste ning ökotoiduainete eksport elavdaks meie majandust ning looks koos päikese- ja tuuleenergia ning biogaasi kohapeal tootmisega meile sissetuleku, mis võimaldaks osta neid tarbekaupu, mida me ise ei tooda. Mitte et me ei suudaks Eestis ise telereid või mobiiltelefone valmistada, aga mingist punktist on mõistlikum kaupu vahetada. Eksportida saaksime veel ka pelleteid, palkmaju jt ökoehitusmaterjale, tarkade majade juhtimissüsteeme jms, mille osakaal maailma ehitusturul kasvab. Loomulikult sobivad ekspordiks ka kõiksugused teadmised ja IT-lahendused.

Energiasõltumatud saame me Eestis olla ka endale toidu tagamises. Meie toiduainete – ehk inimese energiatoorme – eksport saab ületada importi. Selline olukord oli meil nõukogude ajal ja vaba põllumaad on meil piisavalt. Kui toodame baastoiduained ise, siis isegi sõja vms kriisi korral jääme ilma vaid banaanist ja mandariinist, aga saame omaette hakkama. Toidutootmise jääkidest põhust jms taimepealsetest saab omakorda toota ehitusmaterjale või biogaasi. Kui korraldaksime asju hästi, ei tekiks meil prügimäe jaoks üldse jäätmeid. Nagu Ajujaht on näidanud, saaks ehitusmaterjalide tootmiseks kasutada ära isegi maha langenud männiokkaid!

Kuidas pihta hakata?

Energiasõltumatuse tagamine on ennekõike kinni senise paradigma muutmises. Energiasõltumatuseni jõudmiseks tuleb kirjeldada teed selleni kui visiooni, seejärel mõtestada lahti selle saavutamise alaeesmärgid, seada paika konkreetne plaan ja tegevuskava ning erinevad majandussektorid, kodanikud ja riik selle nimel ühiselt tööle rakendada. See nõuab koostööpõhist evolutsiooni meie ühiskonnakorralduses. Nii saaksime olla nutikas väikeriik, kus kodanik hindab oma vabadust! Kas või määral, et suudab leppida kaaskodanikega kokku muutused, mida ta soovib näha, kasutamata selleks riigi abi.

Ettevõtlikkus, uuendusmeelsus ja leidlikkus võivad viia meid tõeliselt sõltumatu Eesti ülesehitamiseni. Siis pole meid võimalik survestada ei kütuse-, toidu- ega ka energiakraanide kinnikeeramisega.