Aasta alguses tuli välja kaks avalikkuse tähelepanu pälvinud dokfilmi, mõlemad eesti inimeste väljarände teemal: Moonika Siimetsa „2 tundi õnneni” ja Terje Toomistu „Põlvkond piiri taga”. Intervjuus autoritega arutame rändama kutsuvate tegurite, lahkumise häbi ja palgavaesuse üle.

Kumbki film ei funktsioneeri niivõrd vastusena, vaid pigem laiema küsimusena. Minul tekkis isiklik resonants mõlema filmi temaatikaga. Minu ema ja tema armastatu elavad juba üle kümne aasta Soomes. Mu ema mees töötab ehitusel, mu ema tegi ehituskoristust. Samuti elasin ise kuus aastat Berliinis ja tulin tagasi alles eelmise aasta mais. Kui lugeda tekste ja arutelusid seoses filmidega „Põlvkond piiri taga” ja „2 tundi õnneni”, tuuakse sageli sisse rännutemaatika põlvkondlik erinevus, mis näiteks minu puhul paika peab. Kas te tajute ka, et räägite erinevatest inimestest, või on see vahe tundunud pigem kunstlik?

Terje Toomistu: Minu projektil oli vanusepiirang – uurisin Y-põlvkonna rändemustrit. Olen ise selle osa ja kogesin filmi temaatikat omal nahal, kui läksin 20-aastaselt Londonisse. Astusin ellu siis, kui need teed tänu odavlennufirmadele ja viisavabale reisimisele Euroopas valla läksid. Mobiilne elustiil, mis võimaldas käia Londoni äärelinnast kas või viis korda aastas Eestis, oligi kuni koroonani norm. Spekuleerin, et Y-põlvkond jääb mõneks ajaks kõige mobiilsemaks põlvkonnaks, kuna pärast koroonat tajume ka kliima survet, mis hakkab ilmselt pealekasvava põlve rändemustreid mõjutama. 

Moonika Siimets: Tahtsin seda filmi alguses üldse lastest teha, aga läks teisiti. Mind huvitas mingi emotsioon, mida ma ise selle teemaga seoses tajusin. Ma ei lähenenud niivõrd teadlasena, vaid autoridokumentalistina, püüdsin tunde kaudu neid meeleolusid edastada.

Mis tunne või emotsioon see oli? 

M.S.: See on selline paratamatuse tunne. Ühest küljest raskendab äraminek – ükskõik kui palju head see ka kaasa ei tooks – nii perekonnaelu kui ka lähedasi suhteid. Väga lihtne on öelda, et mugavuspagulased läksid välismaale raha teenima või mehele, aga mida see tegelikult tähendab? Mis valikud inimesel ees seisavad? Mina läksin pärast keskkooli näiteks illegaalina Iirimaale seenefarmi tööle. Aasta oli 1999 ja isa aitas mul lennukipileti jaoks raha kokku kraapida. See oli väga äge seiklus. Seega hingeliselt tajun ma samastumist Terje filmi tegelastega ja mõistan neid. Soome suunal toimuv ränne on erinev, kuna väga paljude migreerujate eesmärk ei ole minna seiklema. See on seotud paratamatusega – neil ei ole lihtsalt teist võimalust.

T.T.: Olen nõus, et meie filmides portreteeritavad erinevad just sellel vabatahtliku seiklemise ja majandusliku sunduse skaalal. Olgugi et valdavalt minnakse soovist näha maailma, laiendada silmapiiri, ei saa sealjuures siiski eitada, et Eestist lahkumises mängivad rolli ka majanduslikud aspektid või väärtusruumiga seotud piirangud. See puudutab venekeelseid inimesi, seksuaalvähemusi, aga ka neid, kes lihtsalt kannatavadki palgavaesuse all. 

Soome suunal toimuv ränne on erinev, kuna sinna migreerujate puhul on see seotud paratamatusega – neil ei ole lihtsalt teist võimalust.

Moonika Siimets

Minu seiklemise Saksamaal tegi võimalikuks see, et tänu piisavalt kõrgele miinimumpalgale ei pidanud ma kogu oma aega töötamise alla panema. Sain töötada nädalas 20 tundi näiteks koka või ettekandjana. Ülejäänud aja seiklesin, arendasin loomingulisi oskusi, ehitasin kogukondasid. Küsiksingi siinkohal õnne kohta. Moonika, kui sa mõtled enda filmi tegelastele, siis mida tähendas õnn nende noorte või nende vanemate jaoks, kellega sina rääkisid?

M.S.: Õnne otsimist näeme filmis ridade vahel. Kuna paljud on kolinud Soome majanduslikel põhjustel, on nende jaoks õnn hea palk. Mõned intervjueeritavad rääkisid, et Eestis töötasid nad kolmel kohal, et üldse ellu jääda, aga Soomes tulevad nad kell viis koju ning saavad veeta aega lastega või tegeleda hobidega, mis Eestis ei olnud võimalik. Sellised väikesed, lihtsad asjad. Samuti turvatunne. Seal ei pea pidevalt homse pärast muretsema. Eestis kardetakse, et inimene võidakse iga hetk koondada. Tore näide on portreteeritu Mattias. Ta läks korra vaatama, kuidas on elu Lapimaal, ja armus sellesse kanti ära. Ta peab seal kohvikut ning korraldab uisupidusid ja töödiskosid, tuues tardunud Heta külla värskemaid tuuli ja kogukonnatunnet. 

Raha ja palgavaesus mängivad rolli mõlemas filmis. Mul on mulje, et välismaalt on Eesti palgatingimusi kas lihtsam või loomulikum kritiseerida. Eesti-siseselt diskuteeritakse meie miinimumpalga ja palgavaesuse üle väga vähe. Isegi absoluutses vaesuses kasvavate laste problemaatika ei ületa poliitilise diskusiooni künnist kuigi sageli. Miks räägitakse Eestis vaesusest nii vähe? 

T.T.: See on seotud Eesti ajaloolise positsiooniga. 90ndate algusest saati on ühiskonnas toimunud kiired muutused ja nagu on näidanud ka sotsiaalteadlased, kaasneb kiirete muutustega sageli ebavõrdsuse kasv. Nüüd tunnevad paljud noored, et nad on rohkemat väärt. Nad tahavad mugavusi või võimalusi. Saksamaal töötades saab selle töö eest, mis võimaldas Eestis ehk ots otsaga kokku tulla, elada mõnusat keskklassi elu. Valdav narratiiv on küll, et minnakse läände võimalusi otsima, end proovile panema. Kui aga küsisime jätkuvalt välismaal elavate eestlaste käest, mis tingimustel nad tagasi tuleksid, osutus populaarseimaks vastuseks välismaa palgatasemele vastava või professionaalselt sobiva töökoha leidmine Eestis. Need majanduslikud hirmud on reaalsed. See, mida sa, Sanna, enne mainisid, mängib samuti rolli. Lääne-Euroopas on loomevaldkonna kutsumusega inimesel võimalik teha osalise koormusega mingit lihtsat tööd, mis tagab piisava sissetuleku, et arendada oma loovoskuseid. Eestis on see sisuliselt välistatud.

M.S.: Või väga raske. 

T.T.: Väga raske. 

Kui küsisime jätkuvalt välismaal elavate eestlaste käest, mis tingimustel nad tagasi tuleksid, osutus populaarseimaks vastuseks välismaa palgatasemele vastava või professionaalselt sobiva töökoha leidmine Eestis.

Terje Toomistu

M.S.: Olen täitsa nõus. Ma ei ole poliitiline analüütik, aga mulle tundub, et me ei räägi vaesusest, kuna sellest on häbi rääkida. Soome kolinutest ütlesid paljud, et kui nad saaksid, siis nad tuleksid loomulikult Eestisse tagasi. Kui vaadata taasiseseisvumisele järgnenud poliitilisi otsuseid, on kogu aur läinud kuvandi, Eesti eduloo peale. 

Ehk näeme vaeseid inimesi ühtlasi läbi mingi huumoriprisma ja mõnitavas valguses ainult võsareporterlikes saadetes?

M.S.: Nende kulul on väga lihtne nalja teha. Eestist Soome läinute puhul näeme sama. Näiteks teeb Kanal 2 taas otsuse sealset jaanituld näidata, kuigi kõik seal ei käi, ja nendest, kes käivad, kõik ennast täis ei joo. Millist kuvandit me nendest inimestest loome? Naeruväärset. See, et sinna koristama minnakse, ei tähenda, et haridus puudub. Tõenäoliselt tehti Eestis üldse midagi muud. 

T.T.: Kümme aastat tagasi tehtud kampaania „Talendid koju!” on huvitav näide, mis justkui andis märku, et väga hea, et vaesed läksid Eestist ära, sest tagasi ootame ainult talente. Selle programmiga naasis 27 inimest, kes on võib-olla Eesti ühiskonnale olulist väärtust loonud, aga teisalt oli kampaania sümboolne kahju palju suurem. Paljud tundsid selle järel, et neid ei oodatagi tagasi. Teine diskursus selle kõrval oli mugavuspagulus. Nendes, kes lahkusid, tekitas see süütunnet, nagu nad oleksid läinud kuskile mugavusse, haljale oksale istuma. Aga välismaal ei pruugi sugugi seda haljast oksa ega piimajõgesid olla…

M.S.: Muidugi!

T.T.: Vaeva peavad nägema nii need, kes töötavad teeninduses või koristusel, kui ka need, kes läksid talenti püüdma. Välismaale minemine ei tähenda tingimata läbilöömist. Seega on kummaline, kuidas läinutes sellist süütunnet tekitatakse.

„Kuidas te võisite!”

T.T.: Just-just! Veelgi enam, kui eestlane ei tule välismaalt tagasi täis kukrute või eduka kunstniku- või muusikukarjääriga, siis ta tunneb end läbikukkununa. Neid pingeid ja ärevusi on palju.

M.S.: See tegi filmi tegelaste leidmise väga raskeks. Inimesed, kes on jõudnud raske tööga haljale oksale, tunnevad piinlikkust ja häbi. Mis neist arvatakse? Mis saab kommentaariumis? Ei taheta, et lapsed haiget saaksid, kui emotsioonilaviin kaela tuleb. Palju valehäbi.

Me ei räägi vaesusest, kuna sellest on häbi rääkida.

Moonika Siimets

Mis selle häbi põhjus on? Terje filmiga seoses tajusin, kuidas laia panoraamvaate loomine võiks avardada seda, kuidas me eestlust mõistame. Kas see häbi, mida emigreerunutes tekitatakse, tuleneb sellest, et meie arusaam eestlusest on praegu liiga kitsas, liiga kinnine? 

T.T.: Me näeme filmis palju inimesi, kellele on eestlane olemine väga tähtis. See aspekt üllatas mind väga – see, kui emotsionaalseks need intervjuud osutusid. Need tunded olid siirad. Ühelt poolt romantiseeriti Eestit. Teisalt lähevad inimestele korda ka need asjad, mis ei lähe nii hästi, kui need võiksid minna. Tunnete spekter on ülimalt polariseerunud. Millest see räägib? Ikka sellest, kui tugevalt tunnetatakse ennast osana Eesti rahvuslikust kehandist. 

M.S.: Minu meelest tuleb see häbi tuttavatelt. Palju on inimlikku kadedust. Isegi kui seda ei teadvustata, on lahkunule lihtne halvasti öelda. Too tunnebki ennast siis süüdi, reeturina. Soomes elavad eestlased on siiski väga eestimeelsed ja kannavad eestlust südames väga erinevat moodi, eriti need, kes on Eestis üles kasvanud. Keerulisem on lugu noortega, kes lahkusid Eestist 6–7-aastasena või sündisid Soomes. Neil see emotsionaalne side eestlusega puudub, olgu see siis kodust kaasa antud või mitte. Soome ühiskonda sulandumine on loomulik, kuid Eesti suhtes tuntakse vastuolulisi tundeid. Kas tegu on pealesunnitud vastiku vanamoodsa maaga?

T.T.: Kuna Eesti on nii väike riik, siis see peabki olema avatud, ühiskonna areng peabki toimima piiriülese nähtusena. Noortel, kes lähevad mujale õppima ja elama, on võrdluseks perspektiiv, millest parim kaasa võetakse, et siin kohapeal midagi korda saata. Kuna neil on rahvusvaheline kogemus, saavad nad teha investeeringuid eri suundades, kas müüa siit midagi väljapoole või tuua know-how siia tagasi. Rahvana on meil vaja liikuda suunas, kus see, et meie inimesed laiali on, pole probleem. Me kõik võidame sellest.

Rahvana on meil vaja liikuda suunas, kus see, et meie inimesed laiali on, pole probleem.

Terje Toomistu

See eeldab ka kodumaal elavate eestlaste hulgas mingit mõtteviisi muutust. Filmis „Põlvkond piiri taga” räägiti peale vaesuse ka siinsest rassismist, seksismist, russofoobiast… See mõjus isegi teatava väljakutsena. Kas oled saanud selle aja jooksul, mis filmi linastumisest möödunud on, mingit negatiivset tagasisidet või kohanud kaitsereaktsiooni? 

T.T.: Jaa, mõne jaoks mõjus see narratiiv negatiivsena, need tegelased või väljaütlemised on tekitanud võõristustunnet. Ma saan muidugi aru, millest see tuleb. Nagu sa ütlesid, esitab see film väljakutse. Mis mõte on teha filmi, mis teeb ainult pai? Film peabki tekitama tugevaid tundeid, osutama probleemsetele kohtadele. Märgata on ka põlvkondade erinevust. Vanema põlvkonna inimestele tunduvad vaatepunktid, mis on noorematele tuttavad, ikka julged. Mulle kui dokumentalistile oli oluline anda hääl vähemustele, just neile, keda ei ole nii palju kuulda olnud. Venekeelsete inimeste väljaränne on olnud väga suur, aga seda teemat ei ole kajastatud, justkui need inimesed ei oleks Eesti inimesed – ja isegi makromajanduslikult mõeldes on see kahjulik. Õnneks on venekeelsete inimeste väljaränne viimaste aastatega vähenenud. On näha, et integratsioon kannab vilja. Teine asi, millest ei ole räägitud, on seksuaalvähemuste väljaränne. Loomulikult oli ka see teema filmi tehes vägagi õhus. Nii küsitaksegi, et kas nad ikka on samasoolise partneriga Eestisse oodatud. Kuidas saab elu olema? 

Tahaksin küsida lõpetuseks ka teie loomispraktika, -teekonna ja köögipoole kohta. Filmi, eriti dokumentaalfilmi loomine tundub nii logistiline, tehniline, praktiline protsess. Mis on selle loominguline, eneseväljenduslik aspekt? 

M.S.: Iga dokfilm, mille ma teinud olen, on minu nägemuse väljendus vastaval ajahetkel. See ei pretendeeri absoluutsele tõele. Selle, mis ei sobi, olen vähem või rohkem meelevaldselt välja võtnud. Loominguline on ka suhtlus operaatori ja heliloojaga. Ma ei anna sõnumit dokumentaalis edasi ainult sõnadega, vaid ka vaatajasse jäetud tundega. Mulle meeldib tohutult inimestega suhelda. Satun eri kohtadesse, eri maailmadesse, isegi kui need filmi ei jõua. Film pakub mulle akent, mille kaudu neid inimesi vaadata ja mõista hoolimata sellest, kui teistsugused nad minust on. Veelgi enam, dokid annavad inspiratsiooni, mida kanda hiljem mängufilmidesse.

Film pakub mulle akent, mille kaudu neid inimesi vaadata ja mõista hoolimata sellest, kui teistsugused nad minust on.

Moonika Siimets

T.T.: Mind kõnetas eksperimentaalne lähenemine, mis on inspireeritud suulise ajaloo perspektiivist – kuuleme inimeste lugude kaudu nende tundeid –, visuaalses mõttes aga portreefotograafia žanrist, mida iseloomustavad otsevaates kaadrid. Need aitavad näha inimese hinge peegeldust, tema miimikat väga lähedalt. Selle kõrvale otsisin visuaalseid kaadreid, mis on kohati poollavastuslikud ja mõjuvad rändega seonduvate tunnete metafoorina. Sealjuures püüdsime need üles võtta nii, et need oleksid puhtad, et need ei segaks tekstilisi põhisõnumeid.

M.S.: Vaatleva dokumentalistika puhul on huvitav loominguline väljakutse püüda märgata ja anda edasi kõike seda, mis jääb ridade vahele, mida tegelased välja ei ütle. Vahel on paus ja pilk palju kõnekamad. Soomes resideerivad eestlased elavad sageli ikka nii nagu Eestis. Nad istuvadki kodus teleka ees. Kuidas näha argisituatsioonides kujundit? Otsin neid kas või alateadlikult, et keskset emotsiooni edasi anda.

Mis teie produktiivsuse võimalikuks teeb?

M.S.: Ei ole lihtne olla ema ning hallata samal ajal olmet ja mitut projekti. Minu jaoks teeb selle võimalikuks uudishimu maailma vastu. Oleme Terjega praegu tippvormis loovinimesed. Meil on maailmale midagi öelda ja me oskame seda väljendada. Loomulikult on väga tähtis tagala olemasolu: abikaasa on mulle toeks ja mõistab minu pöörast eluviisi, samuti ema ja isa, kes annavad mulle aega loomingule pühendumiseks, ka raskustes. 

T.T.: Mul tekkis palju aastaid tagasi äratundmine, et ma olen vahendaja rollis – maailmade peegeldaja, hääleandja teemadele, mis seda vajavad, kitsaskohtadele osutaja. Perspektiiv tuleb antropoloogilise lähenemise kaudu. Lähtun inimesest rohujuuretasandil, tema fenomenoloogilisest kogemusest. Mis on tema heaolu? Milles seisneb tema enesekehtestamine, agentsus? Sellest ajendatuna püüan uurida inimese õnne, väärikuse, heaolu kohta. Teemasid on laual palju. Katsun neid järgemööda ette võtta, aga tihti kasvab projekt otsast tegema hakates suureks…

M.S.: Paisub käest ära! 

T.T.: Jah, nagu mingi draakon – jälle kasvab uus pea välja, mis ootab tegelemist! Teema justkui ammendub, aga siis tajun, et kui olen nii palju uurinud, nii palju materjali kogunud, siis on vaja see välja anda. Näiteks „Nõukogude hipide” filmi puhul – selle soundtrack oli nii lahe! Keegi ei olnud neid laule kuulnud ega välja andnud – see tuli ette võtta. Praeguse filmiga on samamoodi. Alguses oli plaanis lühifilm, aga vaatajad ütlesid tagasisideks, et see oli liiga lühike. Tõesti, see on suur ja käsitlemist vajav teema. Seega on vaja teha veebisari. Hakkame selleks nüüd meeskonda ja eelarvet kokku panema.

Kas läbi ei põle?

T.T.: Läbipõlemisoht on reaalne. Väga positiivsetel momentidel võin olla samal ajal väga kurnatud. Ikka tuleb intervjuusid teha, filmiga edasi liikuda. Teisalt võib nii dokumentalisti kui ka noore teadustöötajaga juhtuda see, et ühel hetkel oled töötu, kuna ei saanud projektile rahastust, ja vabakutselisena ei ole sotsiaalseid garantiisid. Pole vahet, et mu eelmine film sai auhindu ja reisis üle maailma. Filmimaailmas peab ka väga palju tööd tasustamata ette ära tegema. Enne projektile rahastuse saamist on vaja valmis kirjutada stsenaarium, teemat mitu kuud uurida. Sisuloojate töö – ja dokumentalistikas on selleks pigem naised – on filmimaastikul enim alamakstud. Tehnilise töö eest on lihtsam raha küsida, kuna seda mõõdetakse tundides ja see on eelarvesse sisse arvestatud. 

M.S.: Mina olen küll läbi põlenud, korduvalt. Tänan oma psühhiaatreid ja psühholooge, kõikvõimalikke arste, kes on mind turgutanud. 

Kas nüüdseks on tekkinud mingid mehhanismid, millega ennast kaitsed?

M.S.: Ikka, vaimse tervise mured on mulle väga tuttavad. Vastutus tundub vahel nii suur, samal ajal olen nii üksi. Olen päris rasketest kohtadest läbi käinud. Siis tõusen jälle püsti, sest maailm on nii põnev. Uudishimu maailma ja inimeste vastu teeb nende lugude jutustamise huvitavaks. Ja see muidugi ka, kui näen, et asi läheb inimestele korda. Kord tuli mu juurde üks Siberist läbi käinud naine, kes ütles, et ta käis seitse korda „Seltsimees last” vaatamas ja muudkui nuttis kinos, aga iga korraga aina vähem. See oli olnud tohutu lapsepõlveraskus, aga tänu filmi vaatamisele vabanes ta millestki väga valusast. Seoses Soome dokiga olen kuulnud samuti tänusõnu, et ma nendele inimestele hääle andsin, ei lasknud nende lugusid naeruvääristada.

Vastutus tundub vahel nii suur, samal ajal olen nii üksi.

Moonika Siimets

Kas tahaksite veel midagi lõpetuseks öelda?

T.T.: Välismaal elavate eestlastega tuleb arvestada. Ma loodan, et me liigume selles suunas, et tekitada nendes tunne, et nad on osa meie ühiskonnast, juurutada kaasamist ning vähem halvustamist ja hukkamõistmist. Kuidas tekitada tunne, et need inimesed on siia tagasi oodatud hoolimata sellest, et nad on vahepeal isiklikult edasi arenenud, et neil on kihvtid töö- või õpikogemused, et neil on elukaaslased, kes ei ole eestlased ega pruugi olla valgenahalised? Osalt tuleb seda juhtida riiklikult, mida ministeeriumides ja Integratsiooni Sihtasutuses juba – lõpuks! – ka tehakse. Egoistlikus mõttes aga loodan väga, et meil on Eestis ka füüsiliselt kohapeal piisavalt palju häid inimesi, vältimaks seda, et toredad eestlased on sunnitud Eestist lahkuma või ei leia võimalust siia tagasi pöörduda.

M.S.: Peaksime tegelema riiklikul tasandil meie enda inimestega, tulema alla poliitilistest elevandiluust tornidest. Mulle teeb õudselt haiget praegune ühiskondlik killustatus. Kuidas tuua inimesed kokku normaalselt suhtlema? Kuidas teha võimalikuks see, et üle Eesti on hea elada? 

T.T.: Üks intervjueeritav ütles nii tabavalt, et ta arvas varem, et inimesed lahterduvad headeks ja halbadeks, aga pärast koroonakriisi jõudis ta veendumusele, et nad jagunevad hoopis egoistlikeks ja kollektivistlikeks. Nagu sa, Moonika, ütlesid, peaksime hoolima oma inimestest ka riiklikul tasandil hoolimata sellest, missugune on nende sotsiaalmajanduslik või hariduslik taust, keel või seksuaalne sättumus. Kui riigilt tuleb signaal, mida saab anda näiteks sotsiaalsete meetmete kaudu, siis ehk tekib ka kogukondlikult suurem ühtehoidmine ja mõistmine, avatus. Selleks et me kogukonnana kestma jääksime, on vaja ülevalt alla tugevat hoolivuse signaali.

Terje Toomistu filmi „Põlvkond piiri taga” saab vaadata Jupiteri portaalist.