Maiduk Lifecoach rändib sodiks eestlaste muusika-, auto-, kebabi- ja eluasememaitse. 

Eestlane võib pidada end väga eriliseks, tubliks, targaks ja töökaks isendiks, kuid mind vaevab hoopis küsimus, miks on eestlane nii maitselage. See on sümptom, mis kipub vohama igal elualal. 

Eestlastel on trendidest alati oma idaeuroopalik tõlgendus. Võtame võrdluseks näiteks USA hipid vs. nõukogude hipid. Nõukogude hipid olid sisuliselt Lääne imitatsioon, ainult et LSD asemel joodi viina ja pruugiti apteegist saadud ravimeid. Mõnes mõttes arusaadav, raudsest eesriidest siiapoole LSDd ei jõudnud ja välimust pidi ka paari leitud foto põhjal imiteerima, aga tegelikult ei pea need alt laienevad püksid NII laiad olema.

Vaatame ka natuke kummalisi trende nõukaaegses muusikas. Omalooming ei olnud eriti levinud, kopeeriti hoopis Lääne laule ja omistati need endale, sest raudsest eesriidest ju ükski advokaat läbi ei pressinud. Aga mis teeb selle niigi kummalise fenomeni veel kummalisemaks? Foneetiline tõlge välismaa lauludest, mis muudab sisu täiesti ajuvabaks. Näiteks Velly Joonase „Stopp, seisku aeg!”, kus on rida „see kaamel siin ju taeva meid viib”. MIS KAAMEL???? MISASJA? MIS KAAMEL SIND TAEVA VIIB? MIDA SA JAHUD?

Kogu see Lääne imiteerimine, mis raudse eesriide taga toimus ja seitsmeaastase viitpäästikuga Eestisse jõudis, on siiski andeks antav. Keegi tavakodanikest polnud süüdi, et eksisteeris kommunistlik maailmakord ja niisugune jõle moodustis nagu Nõukogude Liit. 

Surematu päkapikudisko

Aga hüppame 90ndatesse. Raudne eesriie on langenud, Eesti on vaba. Mis teie argumendid nüüd on? Kuidas on võimalik 90ndaid nii valesti mõista? Tümpsu pealetulek oli omal ajal revolutsiooniline ja samas ka paratamatu. On paljusid, kes arvavad, et Eurodance on kõige kohutavam asi, mis on muusikaga juhtunud, ja seda põhjusega. Aga kuidas on võimalik, et sa kuulad Culture Beati „Mr. Vaini”, saad inspiratsiooni ja keedad kokku kõige toorema laste süntesaatoritega tehtud päkapikudisko? Sellisel puhul tahaks loota, et päkapikudisko on mööduv nähtus, hetkeline moeröögatus, mis lahkub koos sajandivahetusega. Aga ei. Tulevad ansamblid Dynamint ja Nightlight Duo. Ja sujuvalt liigub see ka 2010ndatesse. Alustavad uued tegijad, nagu Anmatino või Eesti Gun, ja õitsevad siiani. Võib eeldada, et Eesti Gunil on rohkem keikasid kui ansamblil Miljardid. Nõudlus loob pakkumise, eksole. Eesti Gun ei teeks bändi, kui teda ei kuulataks. 

Kuidas on võimalik, et sa kuulad Culture Beati „Mr. Vaini”, saad inspiratsiooni ja keedad kokku kõige toorema laste süntesaatoritega tehtud päkapikudisko?

Või võtame legendaarse Hellad Velled. Olin laupäevaõhtul Viljandis Romaanis. „Kulturnikute” jaoks on selles linnas veel Mulks ja sellega asi piirdub, mujal eriti käia ei ole. Otsustasime kambaga minna endisesse Redi, praeguse nimega Club V-sse. Järjekord ulatus kaugele tänavale. 10-eurone pilet ei olnud mingi probleem ja rohkem virgunud olid valmis maksma ka kiirtesti eest. Klubi oli pilgeni täis, 200–300 inimest. Väga korralik helisüsteem ja valguslahendus. Ja siis astus lavale Hellad Velled ja tegi mannetu etteaste, kus nad ei suutnud isegi fonoga samas rütmis kitarri lüüa ega õiges kohas suud maigutada. Ometi nautisid need 200–300 inimest show’d. Pidu oli täies hoos, meeleolu ülev. Romaanis oli samal ajal kolm inimest.

Kui juba Hellad Velled jutuks tuli, siis ei saa ära unustada ka ansamblit Meie Mees. Omal ajal tahetuim ja populaarseim bänd. Ansambel, mille repertuaar koosnes naljakaveritest ja mis ei säranud ei originaalsuse, virtuoossuse ega ka intelligentsiga. Vähe sellest, seesama kaader, kes endale Statoilist Meie Mehe CDsid ostis ja Õllesummeril esireas oli, on täpselt needsamad inimesed, keda Meie Mees oma lugudes narris. Kas Meie Mehe edukuse määraski siis pelgalt äratundmisrõõm/samastumine ja eneseiroonia? Inimestel on ka valik Meie Meest mitte kuulata, aga, nagu öeldakse, „rahvale meeldib”. Mõistetamatuks jääb ainult see, miks rahvas midagi enamat ei soovi.

Seesama kaader, kes endale Statoilist Meie Mehe CDsid ostis ja Õllesummeril esireas oli, on täpselt needsamad inimesed, keda Meie Mees oma lugudes narris.

Maitse üle vaieldakse

Kui 00ndatel oli teemas Meie Mees, siis nüüdsel ajal on sarnane näide Hunt. Neid on veel, näiteks Patune Pool või Respekt, aga minu lemmiku auhinna võidab kindlasti Hunt. Ei, ma ei pea silmas Hannaliisa Uusma ja Brigitta Davidjantsi uut projekti, vaid Hunti alias Andrus Muld. Hunt ft. Laura lool „Kehakeel” on YouTube’is üle kolme miljoni vaatamise. Võrdluseks on Lexsoul Dancemachine’i vaadatuimal videol neid 40 000. See on 75 korda vähem. Lexsoul on üks innukaimaid eesti bände, kes teeb päriselt kvaliteetset muusikat ja sepitseb iga pisidetaili kallal. Ja siis on Hunt, kes lihtsalt laliseb mingi suva teema peale ja ops, kolm miljonit vaatamist. Rahvas hullub lava ees. Eestlane ise teeb selle valiku, et ta lemmikartist on Hunt. Mitte Lexsoul, mitte NOËP, vaid Hunt. Miks?? Kas minus räägib kadedus? Võib-olla, ja ma saan aru, et maitse üle ei vaielda, aga kui maitse kõrvale jätta, siis tuleb arvestada ka teise teguri ehk muusika kvaliteediga.

Mõned aastad tagasi võttis võimust SoundCloudi räpp. USAs on Future või 21 Savage ja meil on põhikoolipoisid, kes räpivad Xanaxist ja libudest, kuigi ei tea sellest teemast mitte midagi. Ja ometi läheb see rahvale peale. See, milles peitub 5MIINUSE või nublu fenomen, on üsna selge. Käib üleilmse trendiga kaasas, kõnetab suurt osa eestlastest. Aga samal ajal saavad kõlapinda ka piniseva hääle, kehvade biitide ja ebasiira lüürikaga poolnaljaprojektid stiilis Lil Sitt ja Lil Kapsas. Ja mul tekib küsimus, miks nad kõlapinda saavad? Miks lepib eestlane sellise tasemega ja võtab oma peas vastu otsuse, et „vouu, see on kõva teema”, selle asemel et kriitiliselt mõelda ja mitte sellistele ettevõtmistele oma heakskiitu anda.

Kuidas saab olla täitunud unistuseks ridaelamuboks kohas, kus on null infrat ja kus lapsed ei saa õues isegi puu otsa ronida, sest puid pole?

Eestlaste elustiilitrendid

See kõik läheb samasse patta sellega, et eestlased peavad Circle K 500 ml kohvi gurmeeks ja naudivad seda hõrgutist suurima heameelega. Näiteks Viljandis jalutavad inimesed pigem Circle K-sse kui kohvikusse Roheline, kust saab sama raha eest päriselt kvaliteetset kohvi. Või võtame näiteks snus’i. Enne kui poodi ilmusid nikotiinipadjad, levis Eestis „põrandaalune” mokatubakamüük ja populaarsed brändid olid Siberia, Odens, Thunder. Kui rootslased näevad, et me teeme esiteks ülikangeid snus’e, millest hakkab otseses mõttes halb, siis lisaks peavad nad olema tunnistajaks sellele, et meie snus on soe. Taskus soojenenud snus. Ja veel takkaotsa kasutab eestlane üht patja mitu korda ja kuivatab seda. See on võrdväärne koniga…

Lisaks veel eestlaste autokultuur. Rondiks sõidetud vanad Saksa masinad ja nende ilmatuma rõve tuuning. Täiesti maitsetu idaeurooplase komme. Mis veel maitsetu on? Toit. Öelge mulle, milline eestlane pole käinud keskpärase sushi eest välja 35 eurot? Lisaks on Eesti tuntud oma eriti näruste kebabide poolest. Siin polegi õiget kebabi, levinud on shaurma. Vrapp, milles on segatud okroškalaadne toode ja liisunud liha. Ometi julgetakse seda kebabiks nimetada. Ühtegi päriselt head kebabikohta Eestis pole. Isegi Riias on. 

Ma ei ole kursis välismaiste kinnisvaratrendidega, aga mis sentimentaalsust tunnevad eestlased seoses põllurajoonide ja ridaelamuboksidega? Kuidas saab olla sinu täitunud unistuseks ridaelamuboks kohas, kus on null infrat? Kus lapsed ei saa õues isegi puu otsa ronida, sest puid pole, ja mängumaaks on sõidutee. Aga ridaka lapsed mängivad niiehknaa toas PlayStationiga, sest neil ilmselt polegi millegi muuga mängida.

Siinkohal tahaks veel rääkida meie tõsielusaadete maailmast. Näiteks koduehitussaated, kus võib piltlikult öeldes skoorida sissemakse ja kleepsudega Subaru kasutusõiguse. Sa valad higi ja pisaraid, lähed kaasaga tülli ja pool Eestit vaatab sind telekast, nii et sa ei saa enam kapuutsi ja päikeseprillideta kohalikus Selveris käia. Ja kui võidad saate, ei saa sa seda põllurajoonis asuvat pleissi isegi omale, vaid sinu eest tehakse sissemakse. Võidad saate ja maksad ikka 30 aastat laenu.

Need veidrad trendid on toodud võrdluseks ja põhjenduseks, et eestlane lihtsalt ongi vähenõudlik ja maitsetu eksemplar. Kui elu suurim unistus on ridaelamuboks ja reality show’s võidetud sissemakse, siis ehk ei osata tõesti midagi enamat tahta kui Meie Mees või Hunt. 

Maiduk Lifecoach on lahmija ja seletaja. Mees, kelle elustiil ei võimalda talle kunagi laenu, et ridakas osta.