Kohtumõistja, 2013, režissöör Kadri Kõusaar Õlimäe õied, 2013, režissöör Heilika Pikkov

Kahe värske eesti filmi vahel on mitmeid formaalseid paralleele, aga ka mõni sisuline ja kõnekas. Nii Heilika dokk kui Kadri mängufilm pööravad pilgu väljapoole, mingi tingliku avaruse või panoraami suunas, olgu see siis inglise countryside või Jeruusalemma Õlimäelt avanev vaade. Sealjuures on sisuline, et pilk pole enam turistile omane, vaid rahunenud ja kohanenud. Ilmselt pole laiema maailmaga hakkamasaamine eestlasele teab mis keeruline asi, aga eesti kinos näib see illustreerivat üht viimaste aastate tendentsi küll. Sama tunnet aimus ka Keeduse Ingli-filmist, millest osa oli üles võetud Afganistanis. Kui trükimeedias kenitlevad sajad reisikirjad ning Petrone kirjastuse Minu-sarja iseloomustab hoolimata pealkirjast turistipilk, aimub sellest filmikunsti tendentsist teatud kohalolu. Järsku on selge, et eestlane ja kosmopoliit ei pea olema teineteist välistavad mõisted.

Naisrežissööride traditsioon on meie kinoloos küll olemas (Leida Laius), aga selle aasta esimesse poolde kokkusattunult mõjuvad need autorifilmid siiski väikese tour de force’ina. „Õlimäe õisi” on Pikkov teinud pühendunult mitu aastat. Sealt aimub sügavust, tähelepanu ja empaatiat. Kõusaar on aga eesti kultuurimaastikul oluline seepärast, et oskab provotseerida, kergitada küsimusi. Kas looming on sealjuures hea või kesine, andekas või pinnapealne, puutub vähem asjasse. Kui jätame tekstiga hüvasti ärritunult või segadusse aetult, on kõik korras.

„Kohtumõistjat” pole ilmselt kõige kergem turustada. Mängitakse žanripiiridega, põkkuvad thriller ja mõistujutt, derivaadid Polanskist ja Õunpuust, suhted ja väärtusi vaagiv esseistika. Kui Delfi arvustaja kurdab filmi uinutavuse pärast, siis asi pole selles, et film oleks igav. Kogenud script doctor’i käe all saaks vead ära parandada, stseenid ümber paigutada, lisada siin-seal dialoogi paar lauset ja teisal maskeerida paremini klišeed. Sidususe ja originaalsuse potentsiaal on filmil täiesti olemas. Aga nagu ütlesin, pole see esmatähtis. Huvitavam on, millise maailma ja karakterid see peaaegu koospüsiv, heade näitlejate ja valitud võttepaikadega film vaatajani kannab.

Peategelaseks on mees, kes sooritab näilise hüppe ühiskonnaredelil – areneb teadusnohikust tähtsate asjade otsustajaks. Tõukeks on viltuläinud suhted, laiemalt aga 21. sajandi zeitgeist, mis röövib pintsaklipslasest mehelt soorollid ja taandab ta spermadoonoriks, palgateenijaks ja odavaks meelelahutajaks. Identiteediprobleemile vastab inimene sageli „omaenda projektidega”. John (Lee Ingleby) leiab enda tõelise mina ühiskondliku kättemaksjana, algul rikastelt raha võttes, viimaks kulukaid ja ebasobivaid inimesi koristades. Muu hulgas ei sobi „väärtuslikku ühiskonda” vaesed, pensionärid ja radikaalsed moslemid. Järk-järgult saame aimu, mille üle film tegelikult mõtiskleb: eugeenika, võrdsus ja moraalipiirid. Kõusaar vihjab, et ühiskonna kollektiivsed huvid ning humanistlikud tõekspidamised pole omavahel kooskõlas. Kuidas dilemmat lahendada? Kas Johni meetodid leiavad mingis kontekstis õigustust ning filmi lõpust ainult aimub ambivalentsust?

Kõusaare autoripositsioon ei tule neis probleemides väga selgelt välja. Võimalik, et ta hägustab meelega emotsioone, tahtmata mõjuda üksüheselt. Nii sobib, sest ärritab rohkem ja paneb mõtlema. Aga siiski, „Kohtumõistja” peategelase argumendid on primitiivsed. Kuigi ökokriisi taustal tuleb inimeste arvukuse kontrollimise üle kindlasti arutleda, vähendab Johni ideede visandlikkus (eriti kui taustal rõhutatakse ta intelligentsust) karakteri mõjuvust. Jõuvõtted on rohkem kui küsitavad. Ennekõike on see tegelane alarmeeriv, kujutades ennasttäis parempoolsete tendentsi natsideks pöörata. Taustal tasub lugeda Tanel Vallimäe suurepärast artiklit 3. mai Sirbis, mis avab liberalismi väärastumise tausta nii Eestis kui globaalsel tasandil.

Sellal kui Kadri film hoiatab, kannab Heilika oma rahustavat energiat. Võimalik, et see valitakse aasta parimaks eesti filmiks, kui kriitikud järgmisel talvel Neitsi Maali auhinda jagavad. Aga kui keegi täpsemat põhjust teada soovib, peab sõnu otsima. Fakt on see, et „Õlimäe õite” seansid on populaarsed, ja nii palju, kui olen kuulnud ka teisi arvamusi, ollakse rõõmsalt nõus, et tegu on väga hea filmiga. Portreelugu 82-aastasest eesti päritolu nunnast ema Ksenjast, kes elab Jeruusalemmas vene õigeusu kloostris ja on jõudnud peaaegu kõige kõrgemale pühendumise astmele, näib kandvat sõnumit, mida on hetkel ühiskonnas vaja.

Vanadus pole meie kultuuris populaarne teema. Ometi on see iga, kus ei saa siselõhede lahendamist enam edasi lükata. Kuigi ühiskonna peavool soosib vanurite matmist postimüügikataloogide ja telesaadete alla, terendab sama selgelt nimetet vahendite abitus. Elu, elatud ja elatav, on paratamatult kannatuste ahel ning sellega toime saamiseks ei aita klantspildid ega heroilised müüdid. Ühtesid toetavad lähedased, aga teised on mõistetud üksindusse juba varasest lapsepõlvest, geenide või kiuslike olude poolt. Nende teekond tähendab eriti suurt väljakutset ja selle lõpus rahu leidmine joonistab välja eriti mõjuva kujundi. Ema Ksenja teekond, mille alguse võiksid vagatsejad nunna jaoks väga iseäralikuks tembeldada, väljendab lõpuks leppimist ja kooskõla, andmise ja võtmise tasakaalu sügavamat mõistmist. „Õlimäe õied” on väga lihtne film, kus pole midagi üleliigset.