New York tõmbab ligi kõrgete sihtidega inimesi ning hirm läbikukkumise ees asendub õige pea võistlusliku hasardiga. Olmelist hakkamasaamist vürtsitavad aga filmilikud seigad ja ootamatud kohtumised maailma keskpunktis.

New Yorgis panid maailmasõdade järel linna pagenud eestlased püsti klubimaja ning kogu 20. sajandi tuksus seal vilgas kogukonnaelu, kust eestlastest sõjapõgenikud ja õnneotsijad leidsid eest koduse tervituse. Nii jõudis linna näiteks lapsena Eestist pagenud Andy ehk Andres Männik (83), kellest sai USAs kunsti- ja tantsuhuviline, Nam June Paiki ja John Cage’i semu ning lõpuks tisler. Andy pakkus hiljem Suurde Õuna jõudnud eesti poistele aastakümneid oma puidutöökojas tööd. Ent kuigi New Yorgi Eesti Majas käivad Andy eakaaslased vahel veel koos, ei saa NYCs rääkida enam ühtsest eesti kogukonnast, pigem tullakse linna oma erialase karjääri asjus või õppima. Noorema põlvkonna professionaalid ei käi kaasmaalastega läbi mitte rahvustundest, vaid siis, kui eriala nad kokku toob.

Urve Ruut Kaminski (57), kes töötas 20 aastat Eesti Maja baaridaamina, igatseb vanu aegu ning tahaks, et noored ta endiselt üles otsiksid ja Urve oma külla tulnud vanematele linnatuuri tegema palkaksid. Urve tunneb Manhattanit nagu oma peopesa. „See on minu Mustamäe!” ütleb ta, kui ühel külmal ööl saare idaküljel ringi tuuritame. Kui Urve 1989. aastal oma esimese abikaasa juurde New Yorki kolis, tõi ta endaga kaasa Tallinna vaimu – ta oli seal Arsi kunstipoe müüjana kunstnikele ja näitlejatele esietenduste või avamispidude puhul alati tagaruumist šampust leidnud. Ent kuigi Urve karakter meelitas omal ajal kõik linna tulnud kaasmaalased Eesti Maja baari, lasti ta sellelt kohalt kaks korda lahti, ning nüüd, pärast tema lahkumist on ka maja ise teistsugune.

„Mind isegi ajas mingis mõttes närvi, et sa küsisid seda praegu,” ütleb hoopis teisel ööl laudkonna noorte eestlastega Brooklynis klassikalises ameerika diner’is istudes fotograaf Johan Huimerind (26), kui teema Eesti Maja peale viin. Johan on olnud suvest saati New Yorgis Baltic-American Freedom Foundationi stipendiumiga reklaamiproduktsiooni firmas tööl ning tulnud sinna eelkõige ennast erialaselt täiendama. Johan on parasjagu kodutu – õieti seikleb ta ringi mööda erinevate sõprade ja Airbnb kortereid.

Samuti diner’i laua taga istunud Columbia ülikooli antropoloogiadoktorant Gustav Kalm (31) ja moemaja disainer Kairiin Ruuven (27) ütlevad, et nemad said korteri nii, et maksid altkäemaksu albaanlastest majahalduritele, kes petavad korteriüüridega maja kreeka ärimehest omanikku, pakkudes ametliku 2400-dollarilise üüri asemel välja variandi tasuda 2000 dollarit üüri ja sama palju altkäemaksu. Niisiis umbes viie kuu peale tasub pistis ennast ära. Kairiin ja Gustav igatsevad aga taga üht varasemat korterit, kus olevat tegutsenud illegaalne matsavabrik (matsa on juutide paasapühadeks küpsetatav õhuke kuiv hapendamata ja soolata nisuleib, meenutamaks lahkumist Egiptuse orjapõlvest – toim.), kus paljaste ülakehadega juudilapsed viktoriaanliku Inglismaa kombel keldris saia küpsetasid. Korterilugusid võib rääkima jäädagi, näiteks jutustab dokumentalist Piibe Kolka (31), kuidas tema welcome-to-New-York-hetk oli siis, kui tema vannitoa lagi 2011. aastal orkaani Irene tõttu alla sadas. Irene oli samas hilisema Sandyga võrreldes veel mannetu, meenutavad suurlinnas elu näinud eestlased paratamatute loodusjõudude meelevallas olemist.

Minuti pealt töötav hakklihamasin

New Yorgis tuleb võtta otsused vastu hetkega, sest järgmisel momendil on korter, töökoht või karjäärivõimalus juba käest lastud, ütleb mulle ühel laupäevapärastlõunal Central Parki lääneküljel bistroos istudes arhitekt Kadri Kerge (34). Selle fenomeni nimi on New York minute, lausub Kadri – lähed, vaatad peale, ütled oma otsuse. Dialoogis tuleb kasutada lause „ma pean selle üle mõtlema” asemel konkreetset fraasi „jah, ma tahan seda”. Kuigi flegmaatilisele eestlasele võib see tingimus tunduda väljakannatamatu, nendib Kadri, et tema on selle oskuse koos väga kõrge stressitaluvusega lihtsalt ära õppinud. Kairiini sõnul on New York pannud teda töötama 14 tundi päevas, mida ta mujal ei teeks. Ent seejuures on eriti loomevaldkonnas kaader väga suure voolavusega. Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse direktor Karin Laansoo (40), kes on elanud ja töötanud NYCs alates aastast 2006, otsustas lahkuda oma esimesest töökohast Swiss Institute’i juhatajana pärast üht aastat, nimetades seda tagantjärele oma teiseks magistrikraadiks. Karin ütleb, et tihti vaadatakse lausa viltu inimestele, kes paari aasta möödudes mõnel veel paremal võimalusel sarvist ei haara. Selline pidev ülespoole ronimine aastaste tsüklitega on väga tavaline, tõdeb ta. Elu- ja töörütm on New Yorgis neurootiline ja rahutu.

New Yorki tuleb pidevalt juurde uusi tööotsijaid, kellega konkureerimine võib läbi põletada. Johan ütleb, et näiteks reklaamiproduktsioonis on operaatori assistendid suvalised tüübid, kellel pole mingit kogemust ega ka huvi operaatoriks saada, sest nad saavad niigi päevas tuhat dollarit palka. Filmimaailmas on jällegi „see tiheduse probleem, et aa, kas sa tahad selle eest mingit korralikku palka saada, sorry, meil on siin rikaste vanemate lapsed, kes tulevad ja teevad selle tasuta ära. Igaühe saab niimoodi välja vahetada,” kirjeldab Piibe. „Masinal on kogu aeg liha võtta,” ütleb ta. Samas meenutab Piibe, et kui ta alles sisenes indie-filmide maailma ja kartis, et nüüd hakkab enesemüümine pihta, sai ta aru, et see on eelarvamus, ning kohtas tegelikult väga sisuliselt asja juures olevaid, intelligentseid ja lihtsalt häid inimesi. Indie-filmide eelarved on väiksed, järelikult peab seal midagi muud olema, mis inimesi jääma motiveerib.

Statistiliselt on New York üks kõige suuremaid hakklihamasinaid, ütleb Gustav, sest see on USA-siseselt kõige ihaldusväärsem paik just 20ndates inimestele, kes on näiteks äsja kolledži lõpetanud ja tulevad loominguliselt kätt proovima või raha teenima. Metrood on hommikuti pungil noortest inimestest, kes januselt üksteist piidlevad. New Yorgi tänavad annavad justkui iseenesest energiat ning Karin ütleb, et vaatamata rängale töökoormusele ei tundnud tema esimese seitsme aasta jooksul väsimust. Johangi tunnistab, et magamine pole NYCs mingi eriline vajadus. 30ndatesse jõudes hakatakse samas taas minema kolima, sest indiviidide linn on kohutav koht, kus lapsi saada.

Usutletavad tunnistavad, et hakklihamasina peale mõeldes võib vihagi kurku tulla, sest tegelikult on see ikkagi struggle ja Manhattan särab kuskil taamal, aga kui sinna siseneda, ei ole see oodatud briljant – lausa haiseb! Eriti suvel. Gentrifikatsioon muudab ühest küljest linna turvalisemaks, aga teisalt tõmbab nende, kes ei ole rikkad, võimaluste välja järjest kitsamaks. „Kui küsida endalt, kas tahad siia jääda,” ütleb Piibe, „siis mõistad, et need tingimused, mida sa endale lubada saad, ei lõdvene ega laabu kunagi.”

Karini päriskodud on nüüd näiteks Philadelphias ja Tallinnas, kuna ta hakkas pärast kümmet aastat New Yorgis tundma puudust vaikusest ja loodusest. „Paratamatult on New Yorgi intensiivsus selline, et inimestel on kogu aeg kiire, neil on kogu aeg midagi vaja, kõik otsivad kärsitult kas tööd või korterit või partnerit, siin on pikaajalisi inimsuhteid keeruline luua.”

Turvaline linn

Kohalike sõnul ei ole NYC enam gangsterite linn nagu siis, kui Sohos magati 1970ndatel püss padja all ning Harlemis ei mindud veel 00ndate alguseski taksost välja. Brooklynis Jay-Z kodukandis pidid deli-müüjad kuus kakskümmend korda kaake relvaga poest välja ajama ning olid ajad, kui metroo viimastesse vagunitesse ei mindud. Nüüd on näiteks Soho üks glamuurseimaid linnaosi, kus äripinnad söövad kunstnikke ja põliselanikke gentrifikatsiooni tuules kodudest välja. „See linn on muutunud palju turvalisemaks,” ütleb Kadri. „Ma ei ole midagi imelikku näinud, välja arvatud terrorirünnak paar päeva tagasi,” viitab Kadri 31. oktoobril Hudsoni jõe kaldal Manhattanil rattateele ramminud veokijuhile. See kaheksa inimest tapnud kuritegu oli viimase kuueteistkümne aasta jooksul suurima hukkunute arvuga terrorirünnak NYCs pärast 9/11.

New Yorgi kohta on palju müüte, mis pärinevad 20. sajandi teisest poolest, kui NYC oli edgy linn, ütleb Gustav. „Ma arvan, et 2000ndate NYC ei ole nii edgy, elu ei ole siin nii riskantne, nii räige, nii tolmune. See on puhas, kontrollitud, kuritegevus on vähenenud.” Lissabonis, Barcelonas ja Roomas tasub oma mobiiltelefonil kiivamalt silma peal hoida kui NYC metroos, kus nii mõnigi reisija on pingile tukkuma jäänud, iPhone usaldavalt sülle vajunud.

Eksperimenteerimise koht

„Aga mina ei tulnud siia üldse mingit 80ndate romantikat otsima,” ütleb Johan. „Ma tulin siia professionaalsete huvide pärast.” See peegeldub ka Karini karjäärist New Yorgis: ta töötas pärast Swiss Institute’i Williamsburgis kunstnike residentuuris ning hakkas linna rahvusvahelisest kunstiväljast inspireerituna korraldama eesti festivali BioEst, mis talle koos teiste New Yorgi töökogemustega hiljem ka EKKAKi juhi ametikoha pakkumise tõi. „Kõik uksed olid tegelikult lahti ning ma julgustaks kõiki inimesi, kes suuri unistusi taga ajavad, neid uksi proovima,” ütleb Karin oma NYC algusaastatele tagasi mõeldes.

„Kõikidel siia linna tulijatel on mingi ühine baasarusaam sellest, et me oleme siin, et midagi proovida – ja mõnikord läheb see perse ja mõnikord tuleb välja. Mul on New Yorgis palju väiksem läbikukkumismure kui Eestis,” tunnistab Piibe.

Kadri meenutab korda, kui talle öeldi ühel reedel, et esmaspäeval pole enam mõtet tööle tulla, ning ütleb, et kui sama olukord kuus kuud hiljem teises arhitektuuribüroos kordus, ei ehmatanud ta enam sugugi, vaid teadis lihtsalt, et peab uue töö otsima. New York oma kiiruses, halastamatuses, intensiivsuses ja pööraste inimestega lihtsalt on – ise otsustad, kas see on raske või sa saad sellega hakkama.