On 1997. aasta kevad ja Kultuurkapitali kunsti sihtkapitali komisjon teeb ajaloolise otsuse: suvel saadetakse Veneetsiasse Siim-Tanel Annus, Raoul Kurvitz ja Jaan Toomik. Eesriie avaneb ja Eesti läheb esimest korda pärast Nõukogude aega Veneetsia biennaalile.(1)

Tekst ilmus esmakordselt Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uudiskirjas.

Viimasel minutil tehtud otsus põhines läbimõeldud strateegial: 1. kolm kunstnikku jäävad suurema tõenäosusega rahvusvahelistele nimedele silma kui üks kunstnik, 2. kolm kunstnikku annavad laiema pildi Eesti kunstiväljast kui üks, 3. kõik kolm kunstnikku on võimelised tegema ka performance’it– seega on strateegilistes kohtades esinedes tõenäosus silma paista suurem kui staatilise väljapaneku puhul.

Heie Treier on Eesti esimesest ekspositsioonist kirjutanud ajalooliselt väärtusliku ülevaate, kus annab kommenteerimiseks sõna ka USA kunstiprofessionaalidele Amy Plumbile ja Thomas McEvilleyle, kes ameerikalikult kiidusõnu tagasi hoidmata Eesti ekspositsiooni ülistasid.„Nad andsid teile muinasjutulise eksponeerimiskoha otse eesliinil!” rõõmustas Plumb.„Minu arvates oli eesti kunstnikel siin tohutu edu!” ülistas McEvilley. Kiideti Toomiku andekust ja rahvusvahelist haaret. Aastatepikkune unistus pääseda oma esindusega kunstimaailma tippsündmusele oli täitunud.

Stseen 2. KKEK lavale

1999. aastal astub lavale üks meie jaoks oluline tegelane – Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, mis alates mainitud aastast Veneetsia Eesti paviljonide organiseerimise enda ülesandeks sai. Ülesannet täideti niivõrd innukalt, et esimesel korral valiti Eestit esindama kaks kunstiprojekti: Peeter Pere ja Jüri Ojaveri kunstnikeduo ning Ando Keskküla ühemeheprojekt. Kuraator Johannes Saar rõhus kolme mehe maskuliinsusele ja leiutas kurikuulsa „uue trendi” MMMi: male, married and middle aged. See katse läbi suruda ootamatult mehelikku suunda pälvis paljude pahameele. „Pole vist enam uudis, et Eesti üritab viimasel ajal maailmast erineda seeläbi, et asub kaitsma traditsioonilisi ehk konservatiivseid, rahvuslikke ehk natsionalistlikke, mehelikke ehk patriarhaalseid ja šovinistlikke väärtusi,” võttis Saare kuraatoriprojekti vastu suunatud kriitika kokku Katrin Kivimaa. Ka Ants Juske hurjutas kuraatorit valge keskealise abielus mehe kunsti väärtustamise pärast, samal ajal kui biennaali peakuraator Harald Szeemann keskendus just värvilisele vähemusele. „Kas või Raul Meele roppude sõnadega lipud oleksid paremini löönud,” leidis Juske. Alati meeldiv Heie Treier aga kirjutas Vikerkaares, et tegelikult oli Ando Keskküla videoinstallatsioon päris humoorikas, rääkides vanadest meestest ja visualiseerides vananeva Euroopa tulevikku. Siiski tundus, et trend-spotter’ina ei olnud Saar just kuigi edukas.

Koomiline kurioosum Aapo Pukiga

Samal ajal kui Johannes Saar üritas avalikkusele tõestada, et ka mees on modernismi ohver, saatis maalikunstnik Aapo Pukk biennaalile ootamatult seeria oma aktimaale, mida ka kohe Eesti ametlike tööde pähe hakati üles riputama. Alles mõni päev hiljem kohale saabunud Eesti biennaalimeeskond selgitas segaduses itaallastele, et tegelikult esindavad Eestit hoopis teised kunstnikud hoopis teiste töödega.

2000. aasta Manifestal lõi laineid siilisoengu ja pika valge kleidiga Ene-Liis Semper, kelle vastuvõtul olevat tekkinud lausa austajate järjekord. Järgmisel aastal saadeti ta koos Marko Laimrega Veneetsiasse Eestit esindama. „Seda ei juhtu tihti, et Eesti milleski esikohal oleks,” kirjutas Sirje Helme toona, „aga praegu tundub mulle küll, et eesti videokunst selgitab paviljoni näituse edu fenomeni.” Helme õhin põhines sellel, et Tokyo kaasaegse kunsti muuseumi direktor oli Eesti ekspositsiooni tituleerinud biennaali üheks huvitavamaks ja see omakorda mõjutas mitmeid kuraatoreid ja ajakirjanikke väikeriigi imepaviljoni kaema. „Ene-Liis Semper ja Marko Laimre on kunstnikud, kelle emotsionaalselt sügav, tundlik ja intensiivne looming on võimeline esindama Eestit kui huvitava ja innovaatilise visuaalse kultuuriga riiki,” reklaamis näitust pressitekst. Innovaatilise e-Eesti kuvand oli niisiis juba sündinud.

Uus ametlik kunst

2003. aastal oldi jõutud esmastest katsetustest Veneetsia biennaaliga juba nii kaugele, et Ants Juske tõdes, et Eesti Vabariigi uus „ametlik kunst” ongi biennaalikunst. Selle ametliku liini esindajateks said sedapuhku Kaido Ole ja Marko Mäetamm, kes varjusid pseudonüümi John Smith taha, vaatamata sellele, et Juske jätkuvalt Raul Meele lippusid soovitas. Projekti nooruke kuraator Anders Härm aga kirjutas lõbustatult: „Juba on vanema generatsiooni kunstnikud kergendatult välja hingamas – huh, lõpuks on lõppemas installatsiooni ja videoajastu ning Veneetsias näeb jälle toredat ja vahvat Eesti maalikunsti. TÜHJAGI!” Maalikunsti konservatiivse imago taha oli end taas peitnud salakaval kaasaegne kunst. Toome kõrvaltegelasena sisse Maria-Kristiina Soomre, kes töötas siis Eesti paviljoni valvurina ja tegi kui hoolas ametnik näituse külastajate kohta (ehk tulevast ministeeriumitööd ette aimates) Sirbile statistikat: „22 päeva jooksul on näitusel viibinud 4600 isikut (nende hulgas 500 end ajakirjanduse või institutsioonina identifitseerinut, umbes 500 eri vanuses last ning 1 koer; hinnanguliselt jaguneb publik 60% naisteks ja 40% meesteks), kellele on laiali jagatud umbes 650 John Smithi kataloogi, umbes 4000 John Smithi postkaarti, umbes 850 eri keeltes pressiteksti, paarkümmend ajakirja kunst.ee ning ligi sada eksemplari ajakirja Estonian Art.”

2005. aasta Eesti ekspositsioonis nägi aga juba kunstnik Mark Raidpere ja kuraator Hanno Soansi projekti „Isolaator” – fotodest ja videodest koosnevat intiimset dokumenti valusolemisest. Muuseas, näitusel olnud fotoseeria pildistas moefotograaf Raidpere kaameraga Zenit – ja seda mõni hea aasta enne, kui need aparaadid tänu hipsteritele moeasjaks muutusid. Alati moeteadlikud prantslased kirjutasid ajakirjas Le Monde, et „biennaalilt ei tohiks lahkuda, nägemata Eesti kunstniku Mark Raidpere videotöid ja fotoväljapanekuid, mis võiks vabalt olla selle biennaali avastuseks”. Prantsuse kunstiteadlane Élisabeth Lebovici (kes samuti Eestit kiitis) kirjutas toonaste peakuraatorite Maria de Corrali ja Rosa Martineze kahe rahvusvahelise näituse kohta: „Ce sont nulles!” („Näitused on mõttetud!”) Eestlased– 1, peakuraatorid – 0.

Mängu tuleb rahvusvaheline žürii

2007. aastal valis rahvusvaheline žürii (kaks välisliiget) esimest korda Veneetsiasse comeback’i tegema Marko Mäetamme. Rahvusvahelise žürii tõi lavale KKEKi toonane juht Johannes Saar pärast seda, kui avastas, et žürii koosseis oli aastaid olnud sama. „Otsustasin, et olgu žüriis ka välishääled, kel pole Eestis mingit sõpra-sugulast,” kommenteeris Saar toona. Olga Temnikova kirjutas, et muutus toimus ka Eesti paviljoni reklaamimises. Veneetsias võis leida inimkõrgusi stende ja traditsioonilisi plakateid hiiglaslikel prügikastidel, samuti inimesi, kel käes kotid kirjaga „I LOVE MY FAMILY”, mis kõik juhtisid Eesti paviljoni suunas. Kuigi kardeti, et pronkssõduri skandaal mõjutab kuidagi Eesti paviljoni külastatavust, siis sel aastal seda ei juhtunud. Küll aga mõjutas skandaal otseselt meie paviljoni järgmisel Veneetsia biennaalil, kui Eesti ekspositsioonis oli Marco Laimre kureeritud Kristina Normani näitus „AFTERWAR”, mis justnimelt pronkssõduri looga tegeleski. 9. mail 2009 viis Kristina Norman kuldse pronkssõduri koopia Tõnismäe trollipeatuse taha, kus see seisis napilt pool tundi ja seejärel teisaldati. Kultuuriringkonnad jagunesid laias laastus kolmeks – oli neid, kes kunstiprojekti taunisid ja neid, kes seda kaitsesid. Professor Peeter Torop aga soovitas kolmandat liini, leides, etühiskond ei peaks kuju püstitamisele üldse reageerima: „See on naerukoht ja üle dramatiseerida pole siin mõtet.” Muuseas, kas teate, mis kogu projektist edasi sai? Ilmselgelt ei jäänud kuldkuju arestikambrisse ega seisa ka pärast biennaali kusagil laos. Juhtus hoopis nii, et Helsingi moodsa kunsti muuseum ostis teose „AFTERWAR” ära. Ja Kristina Normanist on saanud ekspert, kellele ajakirjanikud helistavad, kui on vaja kommentaari sõnavabaduse piiril asuva kunsti kohta.

Eesriie ei lange

Naiskunstnikuga jätkasime ka 2011. aastal, kui Eesti paviljonis oli üleval Liina Siibi fotonäitus „Naine võtab vähe ruumi”. „Seekordne Eesti näitus on sarkastiline ja kurb üheaegselt ning kõnetab publikut soolise palgalõhe temaatikast tõukudes igasuguseid kultuuripiire ületavalt,” sõnastas Andreas Trossek näitusel käinute üldmuljed. Kuid mida arvas feministlikust näitusest MMMi looja Johannes Saar? Intervjuus Tanel Veenrega teeb ta veel ühe katse hooajamoodi defineerida, leides, et „meil jäi puudu suitsust, säraküünaldest ja valjuhääldist. Soopõhine diskrimineerimine palgapoliitikas ei tundu olevat eriti kuum teema ei kunstis ega poliitikas.”

Alates 2003. aastast oli eesti kunstnike projektide näitelavaks ette nähtud Palazzo Malipiero teine korrus. 2011. aastal koliti Palazzo kolmandale korrusele, kus näituseruumid on varasemast avaramad ja nähtavamad. Esimese eesti kunstnikuna sai uusi ruume kasutada Dénes Farkas 2013. aastal, kelle projekti „Evident in Advance” kiideti paljudes (ja mitte ainult eesti!!!) väljaannetes. „Eesti ekspositsioonid on iga kord olnud kõrgetasemelised,” avaldas toona arvamust Belgia kuraator Stef Van Bellingen. Huvitav, kas ta oli tõesti kõiki Eesti näitusi näinud või oli lihtsalt viisakas? Sest olen kindel, et 1999. aastast on Eesti paviljonid muutunud professionaalsemaks, eelkõige muidugi korralduslikus plaanis. Aga ka kunstnikel on rohkem aega oma projektidega tegeleda – enam ei valita Veneetsia kunstnikke viimasel hetkel, vaid üsna varsti pärast eelmise biennaali lõppu. Ka rahvusvahelisus kui märksõna on kindlasti tähtsamaks muutunud ning kunstnikule on Veneetsias esinemine aina olulisemaks hüppelauaks.

Peagi hakatakse Palazzo Malipiero kolmandale korrusel püstitama Jaanus Samma näituseprojekti „NSFW. Esimehe lugu”. Etendus jätkub niisiis peagi, eesriie ei lange.