Keskustest kaugemal elavate inimeste elu pole kuidagi vähem tähenduslik kui jõukal Harjumaal. Piirkondlikul ebavõrdsusel ja kihistumisel on pika vinnaga tagajärjed kogu ühiskonna jaoks.

Hiljuti köitis avalikkuse tähelepanu kurb lugu kümneaastasest väikemehest, kes elas ihuüksi veoautokabiinis, kuna isa oli Soome tööle läinud. See ei ole ainus juhtum, kus laps või noor on jäänud eri põhjustel ilma vanemateta ning peab iseseisvalt eluga toime tulema. Noorte üksindus on muutunud Eesti elu uueks, karmiks normaalsuseks.

Üksindus või ka hüljatus pole aga ainult laste ja noorte probleem – see puudutab palju ka eakaid. Tean mitmeid inimesi, kes hoiavad regulaarselt ühendust kaugel elavate üksikuks jäänud sugulaste või tuttavatega. Eakad ei taha sageli oma kodudest lahkuda, katsudes, maksku mis maksab, iseseisvalt toime tulla isegi siis, kui lähiümbrus jääb inimestest tühjaks – ka see on uus ja karm normaalsus.

Lood hüljatusest ja üksindusest kõnelevad meile inimeste probleemidest, vähestest võimalustest või hoopiski ilmajäetusest[1], ka meeleheitlikest otsustest ahistavast olukorrast vabanemiseks. Statistika andmetel on elu Eestis üsna karm: suhtelises vaesuses elab iga viies inimene ehk ligi 300 000 meie seast. Pea iga teine üle 65-aastane ja iga kuues laps. Kuid vaesus ei ole ühtviisi suur probleem kõikjal. Jõukal Harjumaal tuleb seda ette vähem kui Kirde- või Kagu-Eestis.

Üksindus maapiirkondades

Hea näide on mu vanatädi, kes elab Lõuna-Eesti metsatalus koos võõrale tulijale ohtliku hundikoeraga. Koera metsik iseloom on tema julgeoleku garantii, sest kilomeetrite kaupa on ümberringi ainult mets. Ette võib kujutada pikki sügisöid ja külma talve, mil lume tõttu liikuma ei pääse. Lapsed ja lapselapsed on kaugel Tallinnas ja käivad teda küll vaatamas, aitavad muretseda talvepuud, suvel niidavad, teed ajab lahti vallavalitsus, toidukraami ja muu hädapärase toob kord nädalas poest kätte valla sotsiaaltöötaja, aga igapäevase eluga peab vana naine ise toime tulema. Ta on olnud kogu elu leebe, aga kange iseloomuga ja nüüdki on üksi metsatalus elamine tema vaba valik. Oma kodust ei soovi ta mingil juhul lahkuda, linnakorteri müüs maha, sest „mida ta linnas teeks?”. Telesaated, raamatud ja telefonivestlused on teda maailmaga ühendav nabanöör. Kohtumine teise inimesega, kas või telefonitsi, on tema jaoks suur asi.[2]

Teine inimene on aina tähtsam ka kõvasti kahanenud elanike arvuga väikelinnades. Olen suviti jälginud, kuidas nutikad ja kokkuhoidvad naised seavad sisse võrgustikke, mis aitavad vastastikku elada, nagu esmaspäevane ja reedene piimaring Antslas: linnalähedase talu perenaine, kes veel ainsana lehma peab, toob värsket maapiima, kohupiima ja muid piimasaadusi, kõik on puhas ja väga maitsev.

Piimaringi peatusi markeeritakse puust pingikesega, mis pannakse värava ette ja tühjad purgid selle peale. Veel eelmisel aastal kogunesid ootele ka üle tänava vanem mees ja naine. Tänavu neid enam näha ei ole, ring on muutunud väiksemaks ja lõpeb kuuldavasti sel hilissügisel päriselt, sest siis viib peagi 70-aastaseks saav perenaine Hele, kes mikrotootmist ülal hoiab, oma hea piimaanniga Maasu (30–40 liitrit piima päevas) ära kokkuostu. „Aitab!” 70-aastaselt hakkab võimekas naine lõpuks elu nautima! Piimaring on saanud kesta, sest Helel on olnud tervist, jõudu ja vahendeid: nõukaajast pärit töökorras 400-liitrine jahuti, teadmised ja oskused, kuidas valmistada kohupiima, koort jms, aga lisaks ka mobiilsus – Hele viib oma toodangu tarbijale autoga koju kätte. Aga asja teine pool ja omaette küsimus on seegi, mida piimaga teha, kui pole tarbijaid?

Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt väheneb elanike arv aastaks 2045 Ida-Viru, Järva, Valga ja Jõgeva maakonnas kuni kolmandiku võrra. Vaba Eesti saabudes suleti palju tootmisettevõtteid, töö ja teenistuse kadudes rändasid noored õppima ja perede kaupa mujale. Ja kuigi tullakse ka tagasi, seda näitavad kaunilt korda tehtud majad, siis püsielanike arv märgatavalt ei kasva, elanikud vananevad ja noorte arv väheneb, kuna majanduslik surutis ei ahvatle tagasi pöörduma ega paku piisavalt võimalusi.

Eesti piirkondlik kihistumine

Eurostati andmetel on sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus – sissetulekute ja ressursside erinevus – Eestis viimasel kümnendil aina kasvanud ning juba aastal 2014 olid Eesti ja Läti kaks kõige ebavõrdsemat riiki Euroopas.[3] Sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus ning kihistumine on suur nii erinevate sotsiaalsete rühmade, rahvuste kui ka regioonide lõikes ja mõjutab nii avalike teenuste kättesaadavust kui ka ligipääsu tööturule.

Muidugi mõista on kõige taga globaliseerumine ja turumajanduse nähtamatu käsi, mis on akumuleerinud kapitali ja tootmise tõmbekeskustesse ning viinud kaasa töökohad, kuid seda on soodustanud ka aastakümneid tehtud poliitilised valikud. Ja kuigi viimased koalitsioonid on tõstnud täie tõsidusega lauale nii rahvastiku kui ka regionaalpoliitika teemad, ei saa aastakümneid ühes suunas kulgenud protsesse kiirelt ja kuludeta ümber keerata. Vastassuunaline tegevus nõuab jõudu, raha ja aega.

Seda, et olukord ei ole kiirelt paranemas, näitab Toidupanga juulikuine murelik teade, et Lõuna-Eestis ei jagunud puuduse käes kannatavatele inimestele piisavalt mitmekesist toitu, kuigi piirkonnas on suhteline vaesus Eesti kõrgeim ning abi vaja kõige rohkem. 2019. aasta juulikuus elas Statistikaameti andmetel Lõuna-Eestis umbes 9000 suhtelises vaesuses last, kelle kõhutäis sõltub otseselt kas koolist või Toidupangast.

Kui kihistumine jätkub samas tempos, põhjustab see pingeid ning vastandumist, mis seab küsimuse alla väikese ühiskonna jätkusuutlikkuse. Tuleb igal võimalikul viisil lahendusi otsida, sest vaesus pole mitte üksnes piirkondlik või mõne inimrühma probleem, vaid sel on pika vinnaga tagajärjed kogu ühiskonna jaoks.

Kihistunud ühiskonna areng on pärsitud

Arenguteoreetikud Jan Nederveen Pieterse ja Boike Rehbein[4] väidavad, et kauaaegsel majanduslikul ebavõrdsusel on ulatuslik sotsiaalkultuuriline mõju kogu ühiskonnale. Nad toovad näiteks Brasiilia, kus on pikk orjaühiskonna traditsioon, mistõttu pole paljud põlvkondade kaupa haridusele ligi pääsenud. Majanduslik kihistumine toob kaasa haridusliku kihistumise, mis ei mõjuta üksnes ühe rühma enesehinnangut ja kultuuri, vaid tingib kogu ühiskonna majandusliku rajasõltuvuse, sest nüüdismajanduses on raske suure hulga harimatutega ühist arenguhüpet sooritada. Nii on areng, innovatsioon pärsitud, sest ühiskond on tervik. Tarka majandust saavad üles ehitada targad inimesed.

Kihistumine lõhub ühiskonna sidusust

Muu hulgas kujundab majanduslik ebavõrdsus ühiskondlikus kontekstis ka kehva enesehinnangut ja enese alaväärtustamist (nt staatuseärevust). Nii väidavad briti sotsiaalteadlased Wilkinson ja Pickett[5] oma bestselleris „The Spirit Level”, tsiteerides antropoloog Marshall Sahlinsi („Stone Age Economics”) tähelepanekut: „Vaesus pole vähene hulk teatud hüvesid, […] eelkõige väljendab see inimestevahelisi suhteid. Vaesus on sotsiaalne staatus […].”

Küllap selgitab see Eesti inimeste kasinat õnnetunnet – vaesus põhjustab alaväärsus- ja luhtumistunnet, mis ei lase olla õnnelik. Seda kinnitab Eesti madal õnnelikkuse indeks, mis küll tõusis 2019. aastal (võrreldes 2018. aastaga kaheksa kohta). Oleme OECD riikide arvestuses tagantpoolt kuuendal kohal. Maailma riikide kohta aastakümneid kogutud statistika näitab selgelt jõukuse, SKP, demokraatia ja vabaduste kasvu ning õnnelikkuse seost, väidab Ronald Inglehart[6].

Õnnelikkuse indeksis on palju erinevaid muutujaid. Tulemust mõjutavad aga kõige rohkem kuus valdkonda: tervena elatud eluaastad; heldus (annetamine); sotsiaalse toe olemasolu; riigi SKP; korruptsiooni tajumine ning inimese tunne, et ta saab enda elus toimuvat ise suunata. Oma kommentaaris ütleb AKÜ juht Gea Kangilaski, et „peaksime rohkem tähelepanu pöörama inimeste heaolule, õnnetundele (50. koht) ja tervena elatud eluaastatele (41. koht), mitte ainult SKP tõusule. Küsimus on selles, kas me märkame ja kas hoolime inimestest enda ümber, kas tunneme, et vastutame Eesti arengu eest ühiselt”[7].

Seega mõjutab süvenev kihistumine kahtlemata väikese rahvaarvuga Eesti ühiskonna arengut ja heaolu. Majandusliku kihistumisega kaasnev hariduslik kihistumine on rahvastiku arengu probleem, aga inimeste võimestatusest sõltub iga ühiskonna tulevik. Kui iga viies inimene elab suhtelises vaesuses, siis on selge, et Eestis ei jagu jõukust piisavalt veel kõikjale – see, kel kõht tühi, ei leiuta ega luuleta, vaid tegeleb ellujäämisega. Tee targa majanduseni kulgeb aga läbi hea hariduse, eneseteostuslike väärtuste ja innovatsiooni, mida toetab stabiilne ja jõukas keskkond[8].

Ingleharti sõnul eeldab eneseteostuslike väärtuste ja võimaluste juurde jõudmine ühiskonnas teataval tasemel jõukust. Maailma rahvaste väärtuste kaardil, mida Inglehart ja Christian Welzel[9] oma võrdlevas uurimuses kirjeldavad, paigutub Eesti ühiskond teljestikul ellujäämisväärtuste, mitte eneseteostuslike väärtuste skaala otsa, kus asuvad nt Lääne-Euroopa riigid ning Põhjamaad.

Seetõttu on meie ühishuvi vähendada kihistumist, ebavõrdsust ja suurendada üldist jõukust. Kuna vaesus väljendab inimestevahelisi suhteid ja sotsiaalset staatust, on muutus võimalik vaid siis, kui enamik mõistab rahvastiku arengu, regionaalpoliitika, vaesuse ja kihistumisega kaasnevaid peidetud seoseid. Vaid siis on võimalik panna paika ühishuvid ning ühiskond vaesuslõksust välja aidata. See eeldab ka hoiakute muutmist.

Vaesuslõksust aitab välja hoiakute muutmine

Kaarel Tarandi pakutud strateegia – „mida rutem hülgame ääremaad, seda parem” –, mis põhineb eeldusel, et kõik sammud, mille ühiskond teeb globaliseerumisele vastupidises suunas, on „asjatud ja mõttetud kulutused”, minu silmis arvesse ei lähe.

Esiteks lähtub see neoliberaalsest mõttekrambist ja põhineb hirmust kantud elutundel, mis ei aita edasi. Lisaks on see aga keskustest kaugemal elavate inimeste suhtes amoraalne hoiak, sest nende elu pole kuidagi vähem tähenduslik kui inimeste elu Harjumaal. Teiseks, pelgalt tulu-kulu arvestuslik vaade, mis võib tunduda esmapilgul ratsionaalne, ei ole pädev, sest Eesti rahvusriigi idee ja eesmärk tükkis täiega ei ole lähtunud eelarvetasakaalu ülimaks eesmärgiks seadmisest. Kolmandaks, iga rahva elujärg, sh heaolu ja majanduse käekäik, sõltub eliidi võimekusest tagada jätkusuutlik visioon, mis toetab rahvastiku arengut.

Õnneks on ääremaade hülgamise kõrval kuulda ka alternatiivseid ettepanekuid, nt Indrek Neivelti visioon paindlikest kaug- ja osakoormustöö vormidest ning heast transpordi- ja internetiühendusest, mis võimaldab rahvastiku ühtlasemat paiknemist. See tundub tegelikkusega paremini sobivat. Väärt ettevõtmised on kahtlemata ka valitsuse plaan viia riiklikke töökohti Tallinnast välja ning muud ettevõtlusega seotud regionaalpoliitilised kavad ja rahvastikuteemadega tegelemine.

Lõppude lõpuks on Eesti ajalugu korduvalt näidanud, et väljapääsmatuna tunduvates olukordades aitab inimeste ettevõtlikkus ja visadus või ka vargamäelik tahe, jonn, tuimus või hoopis armastus, vastutus siinse maalapi ees, mis veab välja.

Võimekad inimesed hoiavad maaelu üleval

Äsja valiti aasta külaks mitmekultuuriline ja -rahvuseline Lüübnitsa, mis saab nüüd kindlasti tähelepanu. Mina vahendan vaatlustulemusi lähedalasuvast Säre külast, mis asub maalilise maastikuga (Karula kuplid) Kagu-Eestis. See on toimiv, elus küla, mitu suitsu aastaringselt püsti. Siin elavad linnas piimaringi tegev Hele ja tema abikaasa Kalju. Mõlemad on töökad, linnas elavad lapsed käivad neil abiks, majapidamine on puhas ja korras, kartul, aiavili ja kaunid lilleklumbid kõikjal silmailuks. Kalju käib Lüllemäe rahvamajas puhkpilli mängimas ja kooris laulmas, seal on inimesed ja seltsielu ning mehe silmad säravad, kui ta koju jõuab.

Hele ja Kalju lähim naabripere on „noored”, pealt viiekümnesed inimesed, kes on lapsed linnas üles kasvatanud ja siis maale tulnud, et taastada vana talukoht. Nende elustiili võib kirjeldada pendelrändena: esmaspäeval stardivad mõlemad, üks on riigiametnik ja käib tööl 130 kilomeetri kaugusel, teine sõidab perearsti ülesandeid täitma 200 kilomeetri taha. See on võimalik, kuna peres on autod.

Järgmises majapidamises elab Mari, kes mattis aasta eest mehe ja jäi üksi talu pidama, tema lapsed elavad linnas. Aastate eest loobus temagi lehmapidamisest, sest jaks lõppes ja majanduslikult mõttekas ei olnud see enam ammugi. Südi naine teeb kaasa Kurenurme naisseltsis Kurepesa, mille ruumid naised ise projekti rahastuse toel korda tegid: puhastasid, värvisid ja sisustasid. Nüüd toimuvad seal regulaarsed kogunemised, ühiseid ettevõtmisi kavandatakse nii jõuludeks kui ka jaaniks ning tegutseb ka naistantsurühm.

Tantsurühma juhendab kerge jalaga Alla, selle kandi seltsitegevuse eestvedaja ja tantsujuht, kes on lisaks ka suure talumajapidamise perenaine. Koos abikaasa ja pojaga (pere neljast pojast üks töötab vanemate talus) kasvatatakse lihaveiseid.

Ümberkaudu elab ka kolm üksikut naisterahvast. Üks neist on Elli, kes ei tule nii lihtsasti toime, sest pensioniaeg pole veel kätte jõudnud, poeg elab kaugel ning elatise teenimise võimalusi kohapeal ei leidu. Oma aiasaaduste ja naabrite toel saab ta siiski hakkama. Alma ja Kati on aga mehed matnud ja lapsed linna saatnud üksikud pensionärid, kes tulevad oma majapidamistega ise toime ja löövad kaasa ka naisseltsis. Veel elab Säre külas noor naine Liina, kes peab koos kahe lapsega mesilasi ja käib väikelinnas tööl. Lisaks põhitööle tegeleb ta ettevõtlusega, pakkudes erinevaid haljastusteenuseid. Mesindus aitab tal toime tulla.

Siinkandis elab endise vallavanema ja kaitseliitlase Teedu pere. Nad kasvatavad hobi korras hobuseid ja talupidamine on rajatud tema spetsialistina kohalikus omavalitsuses töötava abikaasa Esta esivanemate kodusse. Veel on Säre külas elujõuline teraviljakasvatusega tegelev põllumajandustalu, mida peavad Karli ja Aina, kelle lapsed on suured ja elavad linnas, kuid käivad vanematele abiks.

Enamasti on liikumisvahendiks auto. Kui autot pole, tuleb sättida liikumisi valla tasuta transpordi järgi. Kord nädalas käib Säre külas ka kauplusauto. Ilma autota on maal keeruline hakkama saada (eriti neil peredel, kus on lapsi, keda on vaja huviringidesse viia).

Kuigi naabrite võrgustikud toimivad ja üksteist aidatakse, ei ole ühistegevus alati iseenesestmõistetav, vahetevahel ilmneb ka individualistlikku hoiakut. Siis saab selgeks, miks sõdadevahelises Eesti Vabariigis oli vaja ühistegevust riiklikult propageerida ja inimestele õpetada nii nagu meil praegu ettevõtlikkust. Meenub, et Jaan Tõnisson oli siis Tartu Ülikooli ühistegevuse professor, kes seda ideoloogiat arendas ja vahendas.

Hoiakute kujundamine aitab ühiskonna vaesuslõksust välja

Maal pole juurdepääs teenustele võrreldav linnaga, vahemaad on pikad ja transport kallim. Maal elamine on kulukas (maja vajab remonti, veesüsteemid ja teed peab maainimene ise ehitama, mõningast abi saab taotleda hajaasustuse programmist, kuid toetuste maht on piiratud jne), aga samas, mida kaugemal suurtest keskustest, seda väiksemad on palgad. Ikka veel pole kõikjal korralikku telefonilevi ega internetti, kiire valguskaabel pole igale poole jõudnud. Küllap elaks maal palju rohkem peresid, kui eluaseme renoveerimiseks antaks pikaajalist pangalaenu[10] nagu Põhjamaades ja teenused ning laste kooli- ja huvihariduse kättesaadavus oleks paremini korraldatud.

Maaelu eeldab ettevõtlikkust ja sobivat kutsumust, mis ei pruugi olla tänapäeval seotud põllumajandusliku tootmisega, aga võimaldab inimesel töötada oma majapidamises või kodukontoris. Paljud loomeinimesed elavad maal, sest see on võimalik tänu nende töö iseloomule. Tarvis on ka hoiakute muutmist, nagu nõukaajast pärit suhtumine „Minge lapsed siit minema, siin on elu raske ja perspektiivitu!”. Teisalt „tuleb tööd paindlikumalt organiseerida, mida saaks osaliselt teha kodus”, nagu kirjeldas Indrek Neivelt. Kõige olulisem, mis vajab teadvustamist ja mida võib nimetada ka „igamehe rahvastikupoliitikaks”, seisneb mõistmises, et „kui ligimesel – naabril, töötajal, tööandjal – läheb hästi, siis läheb pikas perspektiivis hästi kõigil, ka minul”.

Sellise vaatega ettevõtja ei kurnaks oma töötajaid orjapidajalikult, vaid soosiks sportimist, enesetäiendamist ja toetaks pereinimesi. Sellise arusaamaga riigiametnik mõtleks, kuidas on inimesel parem. Sellise hoiakuga üldsuses oleks vähem töökiusu ja üksteise vaenamist.

Inimesekesksus aitab kaasa rahvastiku arengule ja lahenduste leidmisele nii vaesuslõksust pääsemiseks kui ka majanduslikust ebavõrdsusest tuleneva haridusliku kihistumise vähendamiseks. See on Eesti ühishuvi number 1.

Tänan Säre küla inimesi (nimed muudetud).

[1] Materiaalse ilmajäetuse näitajad puudutavad nii majanduslikku toimetulekut, püsikaupade olemasolu kui ka elamistingimusi. Materiaalses ilmajäetuses elavatel inimestel on väga piiratud ressursid ja nad puutuvad kokku vähemalt nelja ilmajäetuse näitajaga üheksast. Nad ei saa endale lubada 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärsete valkude söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal, 6) autot, 7) pesumasinat, 8) värvitelerit või 9) telefoni. Ilmajäetusest Kagu-Eestis: stat.ee/dokumendid/1773897
[2] Üksindusest maal on kirjutanud Liis Serk Sirbi artiklis „Optimismi õppetunnid ehk Tühjad Eesti külad ja üksindus maal”.
[3] Seevastu kõige võrdsemad on inimesed Norras, Tšehhis ja Soomes, nagu väidab Oxfordi Ülikooli sotsioloogi Marii Paškovi 2015. aasta doktoritöö „Majandusliku ebavõrdsuse roll enesekesksete ja solidaarsete väärtushinnangute kujunemisel”.
[4] Nederveen Pieterse, J.; Rehbein, B. 2011. Globalization and Emerging Societies.
[5] Wilkinson, R.; Pickett, K. 2010. The Spirit Level.
[6] Inglehart, R. 2018. Cultural Evolution. People’s Motivations are Changing, and Reshaping the World.
[7] Andmed näitavad, et Eestil on kõige rohkem arenguruumi helduse vallas ehk heategevuses osalemises (83. koht) – viimase kuu jooksul oli annetanud heategevuseks raha 19,9% ja oma vaba aega 17,9% Eesti inimestest.
[8] Lundvall, B. A. 1992. National System of Innovation. Towards a Theory of Innovation and Interactive Learning; Inglehart, R. 2018. Cultural Evolution. People’s Motivations are Changing, and Reshaping the World.
[9] Inglehart, R.; Welzel, C. 2017. Agency, Values, and Well-Being: A Human Development Model.
[10] Žõbin, J. 2019. Pank ei anna laenu, sest kinnisvara hind on madal. – Tartu Postimees, 16.08.

Egge Kulbok-Lattik (PhD) on ühiskonnauurija, kes tegeleb kultuuri- ja hariduspoliitikate ning rahvastikuarengu teemadega.