Kunstil on raske konkureerida õõva ja õudustunde tekitamisel filmide ning pealepressiva tegelikkuse endaga. 

Kuigi õudust võib käsitleda teatud universaalse kategooriana, kus domineerivad sellised teemad nagu surm, häving, laastamistöö, tontlikkus, keha ja sellega seotud vigastused või mutatsioonid, siis teisalt on õudus sügavalt hetkespetsiifiline ja isiklik kogemus. Surnud lapse kujutamine on ilmselt enamikule valdavalt õudne, nagu foto Türgi rannas uppunud kolmeaastasest Süüria poisist 2015. aastal. Teisalt võib Mark Rothko punase monumentaalmaali ees seistes ka õudne hakata, aga seda ilmselt erilisest värvitundlikkusest, mitte traagilisest vapustusest. Visuaalkunstis ei ole õudus tavaliselt eesmärk omaette – kuigi apokalüptilise piibliloo kujutamine pidi keskaja inimest hirmutama ja represseerima, ei olnud nende maalide eesmärk töötada õudusega, need olid religioosse narratiivi tööriistad. Nüüdisajal oleme me igal hetkel ümbritsetud räpastest, verdtarretavatest ja vägivaldsetest meediakujutistest ning see jätab kunstile üsna piiratud vahendid õudustundega opereerimiseks. Kumu kuraator Eha Komissarov on kureerinud mitmeid õudusega tegelevaid näitusi, näiteks 2015. aasta „Surm ja ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris” (koos Kati Ilvesega), aga ka 2001. aastal Rotermanni soolalaos toimunud „Uus kunst Peterburis. 1990ndad”, mille üks osa keskendus nõukogude ajal tekkinud nekrorealismi liikumisele, mille esifiguur oli näiteks fotograaf ja režissöör Jevgeni Jufit, keda peetakse ka üheks zombide maaletoojaks nõukogude visuaalkultuuris. Igatahes tegime ühel külmal kevadhommikul Eha Komissaroviga Kadrioru põlispuude varjus väikese õuduse, kunsti ja elu suhetega palistatud arutuskäigu.

Katkestustega minevik

Kui palun Komissarovil lühidalt õuduskunsti genealoogiat kaardistada, siis ta toob välja, et sisuliselt algab see 19. sajandi ülikiirelt arenenud anglosaksi ühiskondadest, kus romantiseeritud viktoriaanlik gootika leidis pinnase vabrikutööst ja armetutest elutingimustest räsitud elanikkonnas. Teine oluline võimendav figuur oli muidugi õudusjuttude meister Edgar Allan Poe, kelle looming jõudis Eestisse tänu Johannes Aaviku keeleuuendusest kantud tõlgetele. Komissarov rõhutab, et Aaviku eesmärk oli ennekõike keele moderniseerimine ja ta pole ise peale sattunud, et keegi oleks rääkinud meil kultuurilooliselt Poe loomingu mõjust endale kui isiksusele. Kui vaadata lähemalt eesti kunstiajalukku, siis Komissarovi hinnangul on ainuke õudust aktiivselt käsitlenud kunstnik Eduard Wiiralt, kelle absindiaurustest põrguvisioonidest peaks enam-vähem kõigil aimu olema. Wiiralt tegutses omakorda saksa ekspressionismi tiiva all – see oli liikumine, mis suutis ajada oma kombitsad Saksamaal lisaks kunstile ka filmidesse ja arhitektuuri. Tulles tagasi Poe vähese mõju juurde meie kultuuris, nendib Komissarov, et meie kultuur on üleüldiselt väga lihtsakoeline, väga paljud olulised maailmakultuuri mõjutajad on olnud meil mingite poliitiliste olukordade tõttu välja lülitatud ja meil puudubki teatud mõtlemistasand või on seda väga raske kultiveerida. Nimetatud lünk kehtib ka teise õudus- ja põnevusklassiku Alfred Hitchcocki kohta. „Kunstis pole niivõrd tähtis šokk, mille me saame mingist sündmusest, vaid reeglina on Hitchcocki-järgses maailmas küsimuseks, kuidas see õudus on lavastatud. Meilt läks Hitchcocki kultuur paraku mööda. Ta jõudis meile hiljem juba retronähtusena,” selgitab Komissarov.

Komissarovi arvates on kunstil tema väljendusvahendite ja aegruumilise piiratuse tõttu raske võistelda nolanlike lavastustega, kus toimub katastroof katastroofi otsa.

Komissarov lisab, et õudus on mingis mõttes ka raskesti määratletav ja sõltub paljuski vaataja tõlgendus- ja lugemisoskusest. Ta meenutab, kuidas 60–70ndatel jõudis Eestisse new age ja hakati uskuma, et kõik on kosmosest programmeeritud ja suunatud – hakati tõsiselt horoskoopidest rääkima, tulid igasugused okultistlikud ideed ja üleloomulikud nähtused. „Mina neid fännama ei hakanud ega suutnud neid tõsiselt võtta, tihti oli raske määratleda, millega üldse on tegu,” meenutab ta. Tekkis teatav uusreligioossus koos oma gurudega, nagu Tõnis Vint, ja selle varjus hakkasid vohama igasugused subkultuurid, ennustajad jne. Komissarovi arvates kaasnes sellega mõtlemise muutumine, mis sundis ratsionalismi taganema. Õudus ühines tollal populaarse teadusfantastika ehk ulmekirjandusega, isegi Ülo Sooster illustreeris Moskvas tõlgitud moodsat ulmekirjandust, milles kujutati näiteks stseene, kus osal maakerast on peal klaaskuppel ja inimesed jooksevad peaga vastu klaasi. 

Üldiselt on aga Komissarovi arvates kunstil tema väljendusvahendite ja aegruumilise piiratuse tõttu raske võistelda nolanlike lavastustega, kus toimub katastroof katastroofi otsa. Kunstil ei ole väljendusvahendeid, et luua neid irreaalseid keskkondi, lõpmatuid ruume ja muud taolist, kuigi eks üritatakse ikka.

Proovin viia jutu ka 50ndate sotsrealistliku kunsti peale, mille üht osa on Komissarov Kumus ka stalinistliku impressionismi sildi all näidanud. Õuduse subjektiivsuse juurde tagasi tulles osutan vaatajale, kes võib Stalini režiimi repressiivsest aparatuurist teadlikuna näha pilte kuldsetel viljapõldudel töötavatest sõbralikest inimestest eriti vägivaldsetena. Komissarov pareerib minu katse otsustavalt: „Me räägime ikka tõsisest kunstist, mis jääb järele, mitte poliitilisest kunstist, mis täidab lihtsalt päevapoliitilisi vajadusi.”

Mäng ja ilu

Jõudes otsaga nüüdisaega, ei hoia Komissarov keelt hammaste taga ja sõnab pea pahaselt, et kuna meie ees on praegu suurel hulgal maailmalõpu stsenaariume, on nüüdne õudusdiskursus labaselt reaalne – pandeemias ja kliimasoojenemises ei ole mingit romantikat. Ta ei usu, et ükski kunstnik suudaks mõelda välja mõne pandeemiataolise olukorra. Teadlased oma biorelvade arendamisega on muidugi mõelnud, aga mitte kunst. Ma pakun välja, et samas on seesama „labane” reaalsus ju võimalik n-ö ressurss, mida loomingusse lülitada, anda sellele mingi teine nurk ja kujutlusvõime. Komissarov ei näe seda otseselt juhtumas ja suuri lootuseid sellele ei pane, kuigi võimalusi oleks. „Selle taga on ju küsimus, et mis siin õudset on? Sa oled sunnitud praeguses olukorras olema, sellega toime tulema ja see on eksistentsiaalne probleem. Maailm elab metsikutes kriisiolukordades, aga postmodernismi tulekust alates on kõik eksistentsiaalsed probleemid ja suured narratiivid kultuurist kõrvaldatud ning asendatud mängulisusega.” Eksistentsiaalsed suured probleemid ei kõneta meid enam ja eksistentsialismist on saanud sõimusõna. Ta julgeb spekuleerida, et ehk nüüd kaevatakse eksistentsialismi põhimõtted ja surmakäsitlused välja ning need saavad praeguses murdelises ajas uue aktuaalsuse. 

Õudus on natuke tüütu kogu aeg, represseeriv, depressiivne ja elu eitav. Näib, nagu praeguses ajas tuntaks puudust hinge kosutava ilu järele. Ilu paitab silma ja eluraskuste keskel on ilu väga tore.

Tulenevalt üha raskemini ignoreeritavatest ühiskondlikest muutustest ja protsessidest arvab Komissarov, sealjuures teatava keevalisusega suisa korraks kaitsvat maski eemaldades, et näib, nagu praeguses ajas tuntaks puudust hinge kosutava ilu järele. Ilu paitab silma ja eluraskuste keskel on ilu väga tore. Ainult et seda ilu suudab tema hinnangul toota järjest väiksem seltskond. Ilu peab olema veenev, ta peab olema suur ja kaasakiskuv, usutav, muidu on ta kitš. „Kui palju me seda läbitunnetatud ilu näeme?” pöördub Komissarov küsimusega siinkirjutaja poole ja jätkab ise. „Ilu peab huvitav olema, ta peab mind puudutama. Õudus on ka natuke tüütu kogu aeg, represseeriv, depressiivne ja elu eitav. Aga küllap on Adornol ikkagi õigus: maailm on nii koledaid asju täis, et seda ilu ei sünni. Sünnivad ainult õudukad.”

Toksiline nüüdisaeg

Haaran ilu ja nüüdisaja koostoimest kinni ning toon lauale Katja Novitskova loomingu, mida näiteks kunstiteadlane Krista Kodres kirjeldas paar aastat tagasi järgmiselt: „Ilusat polnud siin võtta, oli vaid üsna hirmuäratav, kuid ka vaimukas groteskne visualiseeritud maailm, mis lubas aimata järeldusi ökokriitilisest mõttediskursusest ja apokalüpsise teemal vändatud fantaasiafilmidest. Hirm hakkas.” Komissarovi jaoks on Novitskova hiilgav emotsioonide käsitleja, kes töötab tehnoloogiakriitika kaudu meie hirmudega tuleviku ees, mis on juba ammu kohal. Kui Novitskova paneb elektroonilistesse hällidesse mingisugused silikoonist tulnuk-putukad, siis publikul hakkab ebamugav, sest sinna on integreeritud kaduvuse ja hävingu moment. Aga sellist mõtlemist on Eestis väga vähe, vastupidi, suur osa eestlastest ei usu ju kliimasoojenemist ja nüüd sageli ka pandeemiat mitte. „Kuidas saab mingisugune putukas või elusolend minu jumaliku elu ära rikkuda?” küsib Komissarov irooniliselt. Eestis näeb viimase 30 aasta diskursus ette, et elu läheb muudkui paremaks ja rikkamaks – see on lihtne edumudel, mis töötab hästi. Kui sa seda protsessi takistad või segad, siis sind lüüakse maha. Komissarov hakkab korraks naerma: „Ma löön su maha, ära sega mind, ma tahan areneda.” Tema jaoks näitab see selgelt ühiskonna ebaküpsust.

Õudused toituvad väga palju rumalusest, supernähtused lülitavad mingite nõksudega analüütilise mõtlemise välja.

Õudused toituvad väga palju rumalusest, supernähtused lülitavad mingite nõksudega analüütilise mõtlemise välja. Komissarov ütleb, et ta pole näinud, et ükski humanist astuks meil koroonaeitajatega dialoogi, sest see ei tasu ennast ära. „Väga raske on selgeks teha vandenõuteooriate lapsikust, aga neisse on niivõrd tore uskuda, sest nad loovad maailmast lihtsameelse mudeli – head ja halvad, binaarsed opositsioonid, millest on lihtne mõelda.” Samas pole ta veel kohanud koroonat eitavat kunsti ja usub, et igasugused libedad esitused, mis sellise kunsti juurde käiksid, ärataksid tänu meie stalinismikogemusele meis juba ette kahtlust. Ka stalinism väärtustas tohutult valelikkust, võltsi ja libedat esitust.

Inimene ei ole loodud selleks, et tegeleda nii intensiivselt oma surma ja hävinguga, ning siis ta delegeerib oma hirmud mängudesse ja õudukatesse.

Hakkame oma jutukesega vaikselt randuma, kui Komissarov peatub korra ja soovib jagada üht teda möödunud aastal vapustanud kogemust. Ta käib igal suvel Lahemaal suvitamas ja eelmine suvi oli väga palav, mis pani Eru lahes vetikad vohama. „Vesi oli nädalaid kuumuse ja vetikate tõttu tumeroheline ning haises tugevalt – terve merelaht oli mürgine.” See oli tema jaoks pilt sellest, mida kliimasoojenemine endaga kaasa toob, aga paradoks seisneb asjaolus, et inimene ei ole loodud selleks, et tegeleda nii intensiivselt oma surma ja hävinguga, ning siis ta delegeerib oma hirmud mängudesse ja õudukatesse. „Seal lahe ääres oli võimalik tajuda seda kogust, massi, lõhna ja värvi – Aafrika sisaliku värvi roheline, mis ei kuulu absoluutselt meie mere juurde. Ma ei näinud ühtegi kunstnikku, kes seda uut reaalsust tundma oleks õppinud. See oleks olnud hea koht, kus õppida surnud kudede abiga rohelise eri varjundeid.”

Komissarov pole sellises mastaabis toksilist merd varem näinud ja ta tahaks ÕUDSELT, et tekiks mingi uus mõttetasand, mis hakkaks meid aitama ja abistama, et inimene leiaks ennast kahtleja ja kartjana ning suudaks selle uue reaalsuse kodustada ja sellega tegeleda.

Ma otsustan lõppakordina veel kaasteelist provotseerida ja pakun, et ehk ongi uus reaalsus see, et seoses igasugu viirustega muteerumegi mingiks uueks liigiks. Komissarov grimassitab halvakspanevalt ja resoluutselt: „Ma ei taha olla mingi mutant.”